püüdis olukorda heastada. „Kui kauaks sa linna jääd?”
Vastutasuks sai ta Andreaselt ühe kõvera muige. „Lase aga jalga. Meilime.”
Kolmas peatükk
Nora ärkas vaikse trompetisignaali peale, mis andis teada, et odavlennufirma õnnitleb end õigel ajal Kopenhaageni lennujaama saabumise puhul.
See oli üks neid tavalisi häirelende, mis tähendas, et ta oli pidanud tõusma öösel enne kella nelja, et õigel ajal lennujaama jõuda, ja jäi uuesti magama veel enne, kui lennuk Stanstedi stardirajal ülepea hoo sisse sai.
Raamat, mida ta oli lennukis lugeda kavatsenud – ambitsioonikas lugu Aafrika naftakonfliktidest –, lebas kinniselt rüpes ja Nora toppis selle käekotti tagasi, enne kui tõusis ja terminali läks.
Ja seal ta siis seisis kogu oma aus ja hiilguses ning lehvitas Starbucksi papptopsiga, justnagu ei oleks Nora teda juba üksnes tumerohelise ülikonna järgi märganud. Mitte ükski teine Nora tuttav ei käinud vestiga. Ja hoopiski mitte juunis. Mees naeratas üle kogu näo, mida ositi kattis hall habe. Christian Sand, tunnustatud ajaloolane, spetsialiseerunud 17. sajandi Taanile, ja põhjus, miks Nora täisnimi passis ei olnud midagi vähemat kui Leonora Christine Sand.
„Isa. Ei oleks olnud vaja mulle vastu tulla.”
„Ma teen seda hea meelega. Mul on nagunii puhkus, enne kui ma järgmisel nädalal Stockholmi konverentsile lähen. Ma kirjutan parajasti uut käsitlust Hammershusi põgenemisest,” selgitas ta elevalt ja võttis Nora kohvri.
Nad sõitsid koju Bagsværdi väikses hernerohelises Fiat Puntos, mis oli vähemasti aastakümne jagu isa siia-sinna vedanud. Õigupoolest oli see olnud ema auto, aga kui ema nad maha jättis, oli isa selle auto kui sentimentaalse mälestuse peaaegu kahekümne aasta pikkusest ja enamjaolt õnnelikust abielust alles jätnud.
Kodus oli eksimatult tunda isa hõngu. Lõhnas tolmunud raamatute, piibusuitsu, naha ja leivataina järele, mis jahedas abiköögis suurde savinõusse kerkima oli pandud. Isa tegi köögis presskannuga kohvi, sellal kui Nora oma kohvri teise korruse tuppa viis. Tema vana peitsitud voodi oli täpselt sealsamas kus ennegi ja isegi temast maha jäänud Tintini plakatid rippusid ikka veel seinal. Võibolla suudab miski ühel päeval tekitada Christian Sandis huvi sisustamise ja moderniseerimise vastu, aga Nora ei suutnud küll välja mõelda, mis see võiks olla.
Ta pakkis täpilise kleidi kotist välja ja riputas riidepuule, et see järgmiseks õhtuks sirguda jõuaks.
„Pidu algab kell viis. Me sõidame enne tädi Elleni juurest läbi ning viime tema ja onu Jensi kõrtsi,” seletas isa.
„David ei tule. Ta läks suvilasse. Ta ei jaksa kõigi nende inimestega kokku saada,” lisas ta kerge ohkega.
See ei olnud mingi üllatus. Nora üliandekas vanem vend ei olnud ametlikku autismidiagnoosi saanud, aga niipalju kui Nora kõiksugu raamatutest välja oli lugenud, kannatas David just millegi sellesarnase all.
Töö kindlustusstatistikuna esmaklassilises ettevõttes kasutas tema erakordset matemaatikaannet maksimaalselt ära ning samal ajal andis võimaluse sageli kodus töötada ja niisiis ühtlasi vältida kontakti kõigi nende häirivate ja ärritavate inimestega, keda maailm täis oli.
Heal päeval oli ta lihtsalt veidi kinnine ja uje. Halbadel päevadel ei pääsenud talle üldse ligi. Davidiga võis kohtuda kas Davidi tingimustel või siis üldse mitte kohtuda.
„Nojah, aga kindlasti tuleb hea pidu, isa. Kas sul on kõne valmis?”
Isa noogutas.
Nora oli rõõmuga oodanud taaskohtumist oma lemmiktädiga Kalundborgist ja end töölt vabaks võtnud, et saaks tädi seitsmekümne aasta sünnipäevale tulla.
„Olgu peale, aga astu siis toimetusest läbi, kui sa niikuinii linnas oled,” oli Krabi manitsenud.
Ja seda oligi Nora kavatsenud teha enne hilist lõunasööki Louisega rahvusringhäälingu Ørestadi linnakus.
Ta läks Bagsværdi jaamas rongi peale, väljus Nørreportis ja ülejäänud tee kõndis toimetusse, mis hõivas kaks ülemist korrust majas, mille esimesel korrusel tegutses antikvariaat.
„Heeeei, preili Sand,” hüüdis Anette vastuvõtulauast reipalt.
Kõigi nende ajakirjanike, peatoimetajate, fotograafide, korrektorite ja uurijate seas, kes olid Globalti-suguses ambitsioonikas ajalehes töötamisest lõpuks tühjaks pigistatud, oli Anette ehk toimetuse ainus püsiv inimene.
Ta oli olnud olemas sestpeale, kui Globalt esimese numbri maailma saatis, ja ta oli võtnud endale ajakirjanike ja toimetajate superema rolli. Tema pidas meeles nende hambaarstiaegu, saatis naistele lilli, kui mehed mõne projekti kallale liiga kauaks tööle jäid, ning kuulas osavõtlikult suuri ja väikseid muresid ilma neid edasi rääkimata.
Krabi ei olnud ainus peatoimetaja, kelle arvates tulnuks Anette nimi pöördel ära trükkida. Ilma Anetteta ajaleht iga nädal lihtsalt ei ilmuks, väitis ta.
Nora tõmbas kotist karbi lennujaamast ostetud Inglise lagritsakomme ja pani letile.
Anette vibutas näppu. „Vuih! Sa tead küll, et ma ei või seda kannatada,” ütles ta kehvasti varjatud vaimustusega.
Karp kadus välkkiirelt ülemisse lauasahtlisse, ootama mõnd hädaolukorda, kus läheb vaja üht magusat suutäit.
„Krabi istub koosolekuruumis, kella ühene kohtumine sai just läbi.”
„Ta on täna heas tujus,” lisas ta.
Koosolekuruum oli peidus väikse kohvinurga taga, sinna pääsemiseks tuli mööda manööverdada kahest arhiivikapist ja köidetud ajalehtede hunnikust, mille puhul keegi enam õieti ei mäletanud, miks need peaksid toimetuses alles olema.
„Ahaa, kas see pole mitte meie lähetatu,” ütles Krabi muiates ja viskas suhu nikotiininätsu.
See oli toimetuses juba püsinali, et Krabi küll loobus kaks aastat tagasi sigarettidest, ent mälus sestpeale vähemasti ühe lehe nikotiininätsu päevas. Enne tähtaega võis ta neid suhu visata kolm tükki korraga.
Koosolekulaual oli hulk tühje kohvikruuse. Üks neist oli kultuuritoimetaja Viola Ponte pretensioonikas Penguini kruus Virginia Woolfi tsitaadiga. Sporditoimetaja vehkis selle iga päev sisse, nii et Viola Ponte pidi võtma mõrase Brøndby tassi, mida keegi omaks ei tunnistanud.
Teadetetahvel Krabi taga oli täis A4 mõõdus lehti eri staadiumis tekstidega, mis ootasid ajalehekülgedeks saamist. Mõnel olid juba olemas tekst ja fotod. Teistel vaatas vastu haigutav tühjus ja ainult paar kiiruga kribatud märksõna.
„Noh, lase kuulda. Millega sina siis parajasti toimetad?” küsis Krabi, nõjatus tahapoole ja pani käed kukla taga kokku.
„Hm. Mul on paar ideed. Pete ja mina arutasime, et võiksime minna kuuks ajaks Aafrikasse lugusid koguma. Näiteks võiks…”
„Jah. Aga meil oli just see Rwanda lugu. Kas sul midagi muud ei ole… midagi lähemat?” küsis Krabi kärsitult.
„Lähis-Ida?” üritas Nora veel kord.
„Hm…” Krabi tundus kahtlev.
Nora hingas sügavalt sisse.
„Olgu. Mul on üks lugu, millest võiks ehk midagi tulla. Ma ei tea veel, kui palju ma sellest teada saan. Aga kas sa mäletad neid kaht tüdrukut, kes Inglise laevalt kaduma läksid?”
Krabi raputas pead, nagu püüaks ta kätte saada mõnd pisikest infokillukest ajust, mis oli harjunud imama endasse Ameerika välispoliitika peenemaid nüansse New York Timesist ja Frankfurdi börsi üksikasju.
„Eeee. Mitte päris?”
„Ma ei tea, kas selles on midagi. Aga mulle sattus näppu üks pilt, millel võib asjaga seos olla. Tookord oli see tohutu kõmuline lugu. Kaks teismelist tüdrukut, kes kaheksakümnendatel Inglise laevalt kaduma läksid.”
„Hm. Kas see ei ole väheke… ürgne?