Selle helina oli Nora oma mobiilis määranud ülemusele, Oscar Krebsile. Viimast hüüti Krabiks, sest ta suutis ükskõik millises loos nõrga punkti leida ja sellest sõrgadega kinni hakata, kuni lugu murenes või ajakirjanik põhjalikuma uurimistöö ette võttis. Selline oli vähemasti tema enda tõlgendus. Teised lehetoimetuses väitsid, et hüüdnimi sobib suurepäraselt värviga, mille tema nägu pingelises olukorras võttis.
Nora respekteeris ülemuse maniakaalset tungi kõik lood kaks ja mõnikord kolm korda üle kontrollida, enne kui need Globalti lehekülgedele jõudsid. Seevastu ärritas teda piiritult Krabi vankumatu võime valesti aru saada mõistest Greenwich Mean Time. Üks asi oli unustada, et Nora aeg on tunni võrra taga. Hoopis midagi muud oli väita, et Nora on tunni jagu ees. Pärast korduvaid katseid asja seletada oli Nora aru saanud, et maailmas on asju, mida ülemustele õpetada ei saa.
„Nojah, sa oled vist juba mitu tundi üleval,” ütles Krabi hommikureipalt.
Nora kõõritas öölaual seisva äratuskella poole. Kell oli Briti aja järgi 6.30. Ta lükkas jalad üle voodiääre.
„Hmfrmhm.”
„Väga hea. Millal sa Rwanda saad üle anda? Me arvestame sinuga seitsmendal leheküljel ja see läheb ennelõunal.”
Nora mõmises ähmaselt midagi kella kahest „Taani aja järgi”, lõpetas kõne ja komberdas korteri teise ainsasse tõelisse ruumi, kus tal oli õnnestunud leida ruumi nii omamoodi elutoale, kabinetile, raamatukogule kui ka kööginurgale. Poolunes tegi ta oma tavapärase hommikuringi – lülitas arvuti sisse, pani teleris käima BBC News 24, lülitas veekeetja sisse – ja lontsis edasi tillukese vannitoa poole.
Siin rutiin lõppes, sest äkitselt oli ta esikupõrandal siruli, komistanud kohvrile, mille ta oli hilisõhtul ukse kõrvale visanud. Lukk oli lahti läinud ja avatud kohvrisuust pudenes välja hunnik polaroidfotosid. Nora istus põrandale ja tegi kohvri päris lahti.
Ta võttis pildipundi kätte ja lehitses selle läbi. Kõigil fotodel olid noored tüdrukud, teismelised. Üksikud tüdrukud, kes seisid seina või müüri ääres asendis, mis eriti ei varieerunud. Kõik vaatasid otse fotograafi poole.
Mõned neist flirtisid avalikult kaameraga ja naeratasid kergelt. Teised nägid välja kohmetud ja pinges. Juuste ja riiete järgi arvas Nora pildid kuuluvat ajavahemikku 1980ndatest – MC Hammeri pükstega, juuksegeeli ja lohmakate dressipluusidega – kuni 1990ndateni, kus ühele T-särgile ilmus U2.
Pildikogu oli ilmselt kuulunud amatöörpiltnikule. Vähemasti niipalju oli ta koos Pete’iga ringi rännates õppinud. See siin ei olnud professionaalne kogu, pigem väike kentsakas pilguheit ühe inimese pisukesse katsesse õppida fotograafia rasket kunsti. Kindlasti kuulus see mehele, kes oli noortest naistest võlutud, ent kes ilmselt ei olnud õppinud kõige vähematki motiivivaliku või valgusseade kohta ja kel polnud õhkõrnagi kunstiannet. Nora kehitas õlgu ja tahtis kohvri juba uuesti kinni panna, kui ta pilk peatus ühel pildil, mis teistest eristus.
Pildil seisis kaks tüdrukut. Naeratav blondiin, kes oli priskevõitu, ent nägus. Tema kõrval tumedapäine kleenukese kehaga tüdruk, kes fotograafi poole kõõritas. Oli suvi ja nad seisid lühikestes pükstes valgel taustal. Ühe tüdruku pleekinud „Feed The Worldi” särgi dateeris ta aasta või kaks 1984. aasta Live Aidi kontserdist hilisemaks.
Aga tema pilku ei olnud püüdnud see T-särk. Hoopis silt nende kahe tüdruku taga, millel oli suur punane nool ja puhtas taani keeles tekst „Autotekk 2”.
Ta pani pildi kõrvale ja läks tualetti, pesi hambaid ja pritsis veidi vett näkku. Tegi tassi süsimusta Nescaféd, tempis värvi piimaga parajaks, istus arvuti taha ja pani diktofoni käima.
Ruum täitus härra Benni tundetu häälega ja järgmise paari tunni jooksul olid Nora elus ainult tema ja tema õudused. Nora sõrmed tantsisklesid klahvistikul.
Nora oli artikli ära saatnud ja ootas vastust, püüdes samal ajal hajameelselt kirjutuslauale tekkinud hunnikuid koristada. Ta kiikas külmkappi ja mõtiskles, kas jaksaks kõndida Kensingtoni Whole Foodsi söögipoolist tooma. Talle meeldis tundide kaupa kulgeda kolmel korrusel täis hõrku toidukraami ning ta tuli alati koju kõhna rahakotiga, süli täis Itaalia kitsejuustu, speltaküpsiseid, mahesõstraid või pagariosakonna juustukooki. Aga mitte täna, tundis ta.
Miski selle praamipildi juures häiris teda. Samamoodi nagu siis, kui vaadata vanu sõduripilte, millel on noored laia naeratusega mehed, kes peavad end surematuks, aga kes nüüd eksisteerivad ainult raidtähtedena samblasse kasvanud graniitmonumendil Normandias.
Nora püüdis tragöödiaaimust endalt maha raputada. Need kaks tüdrukut pildil olid kindlasti niihästi kenasti abiellunud kui uuesti lahku läinud ja unustanud kogu selle laevareisi, mis toimus mitu aastakümmet tagasi.
Nora võttis foto uuesti kätte. Üks hele ja teine tume. Heledapäise pilk oli karm, nagu püüdnuks ta kaamera taga seisjat trotsida. Mida kuradit sa minust tahad? Tumedapäine paistis uje. Pea viltu ja pilk maas, nagu söandanuks vaid vargsi pealtvaataja poole piiluda.
Ta pööras pildi ringi. Tagaküljel ei olnud midagi.
Nora mõtted katkestas uksetelefoni kähe pinin.
„Jah?” ütles ta küsivalt.
„Tere päevast, siin on politsei. Meile on teada antud kodutülist,” kõlas laias põhjajüüti murdes.
Ah! Ta oli täiesti unustanud, et pidi Andreasega lõunat sööma.
Gümnaasiumis olid nad sõbrad, aga ühel viimastest pidudest oli Andreas liiga purju jäänud ning kuulutanud Norale oma suurt ja mahasurutud armastust. Ja et Nora ei suutnud sellele vastata ning palus ainult, et nad saaksid edasi sõpradeks jääda, vältis Andreas teda viimastel nädalatel enne lõputunnistuse kättesaamist.
Veidi aega pärast seda sõitis Nora vaheaastaks Inglismaale ja Andreas astus politseikooli. Hiljem oli ta end karjääriredelil üles töötanud ja jõudnud kriminaalpolitseisse. Nora oli ta elul eemalt veidi silma peal hoidnud. Ilmselt oli aeg nüüd Andrease haavatud uhkuse terveks ravinud. Mees oli ta Facebookist üles leidnud ja sõnumi saatnud, kui pidi mõneks nädalaks Londonisse sõitma ja Scotlandi Yardi terrorirakukeste erikursusel osalema.
Nora uuris oma kalendrit, mille olid enda alla matnud mitu päeva vana The Guardiani number, WHO raport laste vaesuse kohta ja The Economistist välja rebitud immigratsiooniteemaline artikkel, mida ta asjatult otsinud oli.
Tõepoolest, nii seal seisis: Lõuna Andreas kell 13.30.
„Mis siis saab?” ütles Andreas uksetelefoni kaudu.
Nora avas nupust ukse. „Tule üles. Ma olen kohe valmis.”
Kandilised õlad ja nisukollased juuksed pruunide silmade kohal, Andreas oli just selline, nagu Nora teda mäletas. Ja ikkagi oli selgelt näha, et aastad olid ta näkku oma jälje jätnud. Ta oli täiskasvanuks saanud.
Ainsagi sõnata ajas ta käed laiali ja Nora kadus ta suurde embusse.
„Ikka veel ilus nagu merineitsi,” ütles mees kõvera muigega.
Nora pööritas silmi.
„Vähemasti ei ole sina endale politseinikuvuntse muretsenud. Seda ma poleks taluda suutnud.”
Ta viipas käega ja kutsus Andrease korterisse, mis nüüd, kui seal sees oli peaaegu kahemeetrine musklis politseinik, tundus veelgi mikroskoopilisem.
„Ma olen ärkamisest saadik tööd teinud. Ma pean duši all ära käima, enne kui me kuhugi läheme. Tahad ehk tassi kohvi, seni kui sa ootad?”
„Mis sa sellega ütelda tahad? Kas see tähendab, et sa ei kavatsegi minuga lõunat süüa kung fu hommikumantlis? Kas sa oled vanaduspõlves igavaks muutunud?” ütles Andreas naerdes ja vaatas uudishimulikult ringi.
Nora mängis solvunut, osutas veekeetjale ja ajas lõua püsti.
„Vesi. Kohv. Piim külmkapis. Ma lähen.”
Ta lasi soojal veel üle keha voolata ja arutles mõttes, kuhu peaks Andrese viima. Nurga taga oli Honey Bee ökokohvik,