p>
Pasodoble on tantsusaali parketile ülekantud härjavõitlus. Mees on matadoori rollis ning naine kutsuv ja ärritav tulipunane keep tema kätes. Pasodoble on kirglik ja raevukas tants, kus mehel on võimalus näidata, kelle jalas on püksid ja võim. Tantsu esimene osa kujutab endast härjavõitleja saabumist areenile, teine osa võitluse algust, viimane osa toreero võidutsemist.
A-le, kes ei saa seda raamatut küll lugeda, kuid kellest oli suur abi kirjutamisel.
Ma ei ole hea ema, kaugel sellest. Ma ei ole isegi mitte normaalne ema ja mõned teist, lugedes seda lugu, jõuavad varem või hiljem veendumusele, et vanemlikud õigused tuleks mult ära võtta. Emasüda on teadupoolest „õrn, kindel ja muutmata”, murdumatusest rääkimata.
Emadel ei ole õigust ennast tappa. Või kui just peab, siis äärmisel juhul SMS-laenu koorma, vallandamise häbi või talumatuks muutunud ülemuse pärast. Aga jumala eest mitte mingi kolm kuud väldanud abieluvälise suhte pärast. Seda kohe kindlasti mitte.
See, mida kohe rääkima hakkan, on minu jaoks traagiline ja teie jaoks piinlik, seetõttu on teil parem teha nägu, nagu poleks te seda kuulnudki. Saan teist mõningal määral ka aru, lõppude lõpuks olen ise samuti eestlanna. Taktitunne ennekõike! Aga mu tunded mitte ainult ei aja üle ääre, vaid ähvardavad tappa, kui ma neid kellegagi jagada ei saa, seetõttu – äkki lubate mul mängida niisugust mängu, otsekui oleks mul jube palju kaastundlikke sõpru, kellele see lugu kohutavalt korda läheb? Eeldades, et need sõbrad olete teie?
Üks asi veel – selles loos tuleb kõrvalepõikeid. Mitte ainult paksu, nõretavat ja traagilist armastust, vaid ka oma päritolu tahan ma teile selgitada, sest muidu oleks veel raskem kõike mõista. Ja andke mulle andeks ootamatused ja kiirustamine – selline ma olen, keegi teine oskaks teile kahtlemata rääkida ilusama, põhjalikuma ja detailsema loo, kuid see oleks siis ka hoopis teistsugune lugu. Niisiis.
I OSA
HÄRJAVÕITLEJA SAABUMINE
Minu testament
„See tore laps olen mina! Minul on väikene nina ja kää-eed kaaaa!”
Muusikaklassi õpetaja Triin, tuhkblond, leebe olemise ja aastatepikkuse praktika tõttu mudilase miimika omandanud naine, on sama innukas ja isegi pisut rohkem pudikeelne kui kaheaastased, kelle jaoks ta süntesaatoriklahvidele vajutab.
Teised kannatlikul ooterežiimil püsivad emad imetlevad, härduspisarad silmis, oma silmaterasid, kelle lühikesed seelikud pontsakaid titereisi paljastavad, muusika saatel kohmakalt tantsupõrandal keerutamas.
Aga mina kukun oma unistuses muusikaklassi aknalaualt alla. Kui vaid aken lahti teha, maanduksin, selg ees, jäisele asfaldile ja põrutus lööks mu hinge kinni. Pärast seda ei tunneks ma loodetavasti enam midagi – see ongi ju asja mõte – mitte kunagi enam mitte midagi tunda! Kas see käiks kiiresti või nagu filmis, aegluubis? Kas kolmas korrus üldse oleks alla hüppamiseks piisav? Võib-olla hakkaksin mõne aja möödudes hoopis taga nutma tänast veebruaripäeva, mil Eesti päike ei vaevu isegi nägu tegema, nagu kavatseks välja tulla? Mõelda, kui ülejäänud elu sõltuksin kellestki (kellest?), kes mulle lusikaga suppi suhu valaks või vaoshoitud ohkega mul teist külge keeraks, et lamatisi ei tekiks?
Head emad, kui nüüd nende juurde tagasi tulla, jäävad lastega koju, kuni nood esimesse klassi lähevad. Ei, stopp, isegi kauem! Kuni nood algkooli lõpetavad. Ootavad malbelt, kuigi mitte eriti targalt naeratades iga päev punkt kell üks koolimaja ukse taga, soe ja tervislik toit on vabal hommikupoolikul kodus juba valmis tehtud, võtavad oma juntsu käekõrvale või topivad auto tagaistmele, küsivad iga kord sama küsimuse, kuidas koolis läks, ning sõidavad vastust ootamata rutiinsele õnnele vastu nagu mingis kuradima pesupulbrireklaamis.
Alla kukkumise stsenaariumi number üks korral oleks kibemagus mõelda, mis saaks edasi. Pääsesin! Nii! Teispoolsuses, igaveses rahus… Ma tõesti loodan, et Domenico nutaks end südametunnistuse piinade tõttu surnuks. Ehkki ma ju tegelikult ei taha, et ta sureks, las ikka piinleb pikemalt…!
Ehkki ma ju tegelikult ei taha, et ta isegi piinleks. Ma ei või taluda, et keegi talle haiget teeb, pigem sureksin… või mida ma nüüd tegema pidingi? Eneseiroonia, minu viimane relv tavaliselt, ei aja praegu isegi muigama. Ma ei saa selles olukorras hakkama. See on uus, lõhub mind tükkideks ja ma tahaksin ka tegelikult surra.
Ühtlasi loodan, et mu läbinisti probleemne suguvõsa, saades aru, et nad ei saa surnud inimesele toetuda, hakkaks iseseisvalt elama. Käesolevaga loodan ka, et Marten ei unustaks mind kunagi ega abielluks uuesti, sest kui ta 16aastaselt kirjutas mu sünnipäevakaardile alla „igavesti sinu”, siis nii jäägugi. Palun jumalat, et ta – tunnetest viimaks vaba – esimestel ettejuhtuvatel suvepäevadel suvalisele sekretärile taha ei keeraks, nagu teeb enamik temavanuseid tublisid ja terveid mehi. Tema on rohkemat väärt ja mina saaksin vähemalt taevas – eeldusel, et sinna ikka pääsen – heameelest käsi hõõruda, et olin kellelegi oluline olnud.
Tõenäoliselt lähekski kõik enam-vähem minu testamendi kohaselt – inimesed elaksid edasi, ka Domenico ja isegi Marten, lihtsalt on veel üks asi.
Seal nad on, üheksa eneseteadlikku seelikukandjat ja üks pisike blond poiss, kelle ilmselgelt suurevõitu pusa käised emme on üles käärinud, et pusa ka järgmisel aastal selga panna kannataks. Igaüks keerutamas omale sobivas rütmis nagu kaheaastased ikka.
Vaat, ega ei saa öelda – nagu kaheaastased ikka. Nende hulgas on kõige imelisem olend maailmas, kahe otstest veidi lokki kiskuva patsijupi, suitshallide silmade ja hukutavate põselohukestega Stella Kamilla.
Minu tütar – saage tuttavaks! Just temale ei suuda ma seda teha. Mitte iial.
„Tule, Stella, paneme riidesse. Kus su papud on?”
Pealtnäha on minu käed sama vilunud oma lapsele salli kaela panema nii, et tuul sisse pugemiseks ühtki pragu ei leiaks. Sugugi mitte halvemini ei seo nad mütsi- või saapapaelu. Ning jah, ka minul on laste tantsutunnis pisarad silmis, aga natuke teisel põhjusel. Vihake mind nüüd, haletsust ma ei taha ja ärakuulamist ilmselt ei vääri.
Ma olen 35aastane, õnnelikult abielus naine, imeilusa tütre ema, kindlasti mitte inetu, väidetavalt ka mitte rumal, vahel lausa sensuaalne ja saatuslik, tööalaselt saavutanud täpselt nii palju, kui tahtnud olen. Mu elus ei puudunud mitte midagi, ei tohiks siiani puududa – kõik eelloetletu on mul ju alles. Ärge pange tähele, lihtsalt mu süda on absoluutselt murtud ühe seitse aastat noorema hispaania-itaalia segaverd poisi pärast. Nagu põhjamaised naised ikka vahel tumedasilmsete peale peast segaseks lähevad, kuid kõige vähem olen ma oma elus tahtnud kuhugi kasti või stereotüüpi kuuluda. Et mina, stereotüüp? Kas tõesti? Jah!
Latiinohurmur – päästke end, kes saab!
Kui see kõva ja selge häälega välja öelda: „Ma armastan hispaanlast”, siis mis seoseid see teis tekitab? Paralleele klassikutega, kes armastasid, kes sakslast, kes venelast? Minu lugu ei ole suurmeistritega võrreldav juba üldistusoskuste poolest, niisiis jäävad ka seosed teistsugusteks.
Pakun, et assotsiatsioonid on samasugused nagu minul endal veel pool aastat tagasi – basseiniromaan turismireisil mõne geelitatud pea, pikkade ripsmete ja surfarilihastes ilu-Eediga, kes sulle lamedaid õrnusi kõrva sosistab. Ökk. Väkk. Aga miskipärast toimib pea alati. Tagantjärele tean, et basseini ja surfarilihaseid ei pea olemagi. Pikad ripsmed ja õrnused – mis pole muide üldse lamedad – võiksid aga jääda.
Aga alustame otsast peale. Kõigepealt ilmutas ärakeeramise märke Merit, hakates äkki särasilmi ühtelugu mainima kedagi Sergiot, kelle juures ta oma varjusurmas püsinud hispaania keele oskust täiendamas käib.
Aga selleks, et see teilegi imelik tunduks, peame esmalt rääkima Meritist.
Niisiis, Merit. Me kasvasime üles samal tänaval. Tema, rikaste, vanaldaste vanemate kahekordse eramaja ainuke pärijanna, ja mina, väike dresseeritud ahv üle tee asuvast puumajast, keskmine kolmest erineva mehega tehtud tütrest (tegelikult, kui detailide suhtes aus olla, polnud kolmas mees selleks ajaks mu ema ellu veel saabunud ega mu pisiõeke Dora veel valmis tehtudki).
Kolmandas klassis, kus minu ja Meriti jumal teab mis alustel siiani püsiv sõprus tekkis, oskas tema