absoluutselt ohutu vennike, hoolimata sinisetriibulise triiksärgi lahti jäetud ülemisest nööbist ja parfüümipilvest, mis iga tulijat juba korrus allpool välisuksel tervitab.
„Minu nimi on Domenico Fuente de la Vega. Itaalia eesnimi sellepärast, et mul on itaallastest esivanemad, aga nad ei taha mind tunda.”
Veidi andekspaluv naeratus hispaanlaselt-itaallaselt ning kohmetunud vaikus eestlastest grupilt, kes ei mõista, kas esivanemate kohta öeldut naljana või tõena võtta.
„Siin on mu meiliaadress, edaspidi saate sellele saata oma koduseid töid või küsida, kui midagi arusaamatuks jääb.”
Domenico astub tahvli juurde, et kaunis segane tähtedekombinatsioon kirja panna ja ma märkan, kuivõrd teistmoodi liigub üks hispaanlane (olgu ta või itaallane) – hoogsalt, graatsiliselt, lõtvade puusadega – nagu tantsiks. Ärge pahandage, eesti mehed, aga teie suusatate temaga võrreldes.
Ajan oma antennid sirgu, aga pigem kaaslaste, mitte õpetaja suhtes. Hea elujärg koos märkimisväärse tööalase eduga on vist nende ühine nimetaja. Üsna varsti, kui oleme igaüks läbi teinud trafaretse enesetutvustuse (nimi, vanus, amet, miks tahad hispaania keelt õppida) saame aimu, kui erinev on kokku tulnute keeletase ning mina ei ole kindlasti selle karbi kirkaim kriit.
Tõsi ta on, viimati praktiseerisin rohkem kui aasta tagasi Sitsiilias turismireisil, kui veinist julgust saanuna astusin vestlusesse ühe eaka argentiina tenoriga, kes elas samas hotellis. Aga vähemalt tema ütles, et räägin väga hästi!
Domenico oleks aga meie kõigi eksistentsi eest otsekui tänulik. Tundub, et uustulnukana meeldib talle Eestis kõik – ta on kohale jõudnud alles viis päeva tagasi.
„Mu vanemad ei tahtnud mind kodust ära lubada, meil oli tõsine tüli,” kuulutab ta itsitades. „Nad on täiesti veendunud, et Eesti asub kusagil Siberis ja et siin pole asfaltteidki mitte! Pealegi olen ma nende meelest liiga noor, kakskümmend seitse alles.”
Kakskümmend seitse sellele kiilanevale vennikesele muidugi hoobilt pakkunud poleks. Pidasin teda vaat et endast vanemakski. Aga naeratades tekkivad põselohud ja ootamatult silmis särama löönud ulakas tuluke teevad ta kohemaid mitte ainult kümme, vaid võib-olla isegi kakskümmend aastat nooremaks. Ta ei oska ennast väärikuse ja surmtõsidusega isegi parima tahtmise juures maskeerida.
Innukalt uurib Domenico uusi asju oma värske kodumaa kohta ning kuuldes, et meil peetakse tõepoolest mitmekümne tuhande pealist laulupidu või et talvel on võimalik jääteed mööda Saaremaale või Kihnu sõita, hüüatab ta innustunult: „Asiiii?! Me encanta!”3
Silmitsen oma gruppi. Avatumad tõttavad Domenicole nõuannetega appi, ehkki veidi kohmetunult.
„Aga eesti naised?” utsitab hispaanlane takka. „Ma ei tunne ju ühtki. Kas te aitate mind, kuidas neile lähenema peaks? Asi on selles, et ma tulin Hispaaniast ära väga õnnetu armastuse pärast, ma oleksin selle kätte peaaegu surnud – hispaania naistest ei taha ma midagi teada!”
Tahaks kukalt sügada, aga pole vist viisakas. Naerma puhkeda ka mitte. Ausalt öelda eelistaksin hoopis aplodeerida. Esimest korda elus kohtan sellist imelooma, kellel ei tule pähegi arvata, et siirus võib provotseerida õelust. Minus võtab maad vaikne vaimustus.
Napisõnalist eestlaste rühma püüdlikult tunni lõpu poole juhtides saab temperament Domenicost üha enam võitu. Alustades tagasihoidlik-uurivat küsitlust, miks eestlastele iseseisvus ikkagi nii tähtis on ning suutmata võimalikke vastuseid pikatoimelistelt eestlastelt ära oodata, jõuab ta välja kirgliku arvamusavalduseni baski terroristide kohta, kes polevat mingid vabadusvõitlejad, vaid küünilised gängsterid.
Äärmuslikkuseni küündivatest tundepuhangutest veelgi enam köidab mind tema hääle kõla. See, kuidas pehmed, peaaegu ülelibisetavad r-id sulanduvad hoogsateks h-deks (mida, tõsi küll, j-na kirjutatakse), kuidas praktiliselt iga lauset tuleks tähistada üht- ja teistpidi hüüumärkidega. Kui itaalia keelt peetakse üldiselt kaunimaks keeleks maailmas, siis minu meelest kõlab hispaania keel oma tulistamisele sarnanevas ägeduses palju ilusamini. Kellele neid laulvaid kolmandaid välteid nii väga vaja on? Need teevad keele aeglaseks.
Edaspidi ja tagurpidi kirjutatavad küsi- ja hüüumärgid kerivad ennast üha üles. Vaevu suudab Domenico žestidest ja tuld pilduvatest pilkudest saadetud monoloogi lõpetada, kui märkab, et kellaosuti klassi seinal on tegelikult juba kümme minutit üle lubatud aja tiksunud.
„Vabandust, teie õpetaja räägib väga palju,” muutub ta äkki uuesti selleks ujedavõitu meheks, kes tundi alustas, ja saadab meid „adios!” öeldes teele.
Kolmveerand kaheksa 10. septembril astume kümnekesi jahenevasse Eesti õhtusse ning ohkame peaaegu ühest suust. Tundub, et ülejäänud üheksa on emotsionaalsest kihutuskõnest üsna heitunud ja läbi, kuid mina ohkan teisel põhjusel. Kus ometi – ja miks mitte minu tutvusringkonnas – on varem olnud niisugune meeletu ja põhimõttekindel uljaspea, kelle jaoks eneseväljendus on elunormiks ja kellele viimasena tuleks pähe küsimus: mida teised nüüd minust arvavad? Domenico on lahe, väga lahe.
„Ta on lahe!” kuulutan teiste pilke kombates ja vajadusel trotsides.
Lõppude lõpuks, ega mina ka karda ennast väljendada! Lähme kogu grupiga ja võtame lähedalasuvas baaris seepeale ühe klaasikese.
Kadunud poja kojutulek
Kui te nüüd arvate, et muljetavaldavast esmakohtumisest selle pika nimega hispaanlasega sai kohe kinnisidee, siis pean teile pettumuse valmistama. Seisukoht „ei ja veelkord ei” ei muutunud ega tulnud isegi küsimuse alla, sest – tuleb siiani tunnistada – meie, eestlased, oleme aeglane tuli.
Oodake, kohe selgitan ka, miks mul oma uue tutvuse üle suuremat aega mõelda polnud. Selleks pean tegema lühikese kõrvalepõike oma suguvõsasse, kannatage ära!
Esimesed õpingukuud sattusid väga keerulisele ajale. Esiteks: mu poega ähvardas ootamatu välismaalt koju saatmine. Vähe sellest, mu õde viidi epilepsiale sarnanevate krampidega haiglasse.
Kellele on palju antud, sellelt palju nõutakse, kordasin iseendale, sest kui üleüldiselt ja pealtnäha tundus mu elu paljudele kadestamisväärne või vähemalt muretu, siis olid sellel ometigi oma mustad plekid. Sest vaadake, emaks sain ma juba palju enne Stella Kamilla sündi. Olude sunnil oli mul sel hetkel ka kuueteistaastane poeg Gerd. Sundivateks oludeks omakorda olid mu õde Diana ning tema mees Oliver, mõlemad täiskohaga alkohoolikud.
Jumaldasin Dianat, kui ma väike olin. Tegelikult jumaldan teda siiani, seepärast see kõik nii raske ongi: ärakuulamine, meeletu ind talle iga hinna eest igas olukorras appi tormata ning leppimine paratamatusega – kuidas ta elu kokku on varisenud ja kuidas ei mina ega keegi teine seda muuta ei suuda.
Vähestel teist on niisuguseid õdesid kui Diana. Kuigi kuus aastat vanem, ei teinud ta ennast kunagi tähtsaks suurte tüdrukute asjadega.
Minu esimesed mälestused Dianast on pabernukud. Ta joonistas oivaliselt ning paistis, et nukkude valmistamine oli tema jaoks sama suur nauding kui mulle. Diana joonistas nad valmis ning mitte lihtsalt ei värvinud masinlikult värvipliiatsitega üle, vaid kraapis žiletiga pliiatsiotstest süsi, et see siis paberitükiga nukkude näole laiali hõõruda – nii said joonistused kenad, loomuliku õhetusega põsed. Samasugune, pastelne, hajuvates värvides ning õrn oli ilmselt kogu Diana maailm.
Mina käisin tavaliselt innukalt pinda, et ta uusi nukke joonistaks, lõikasin oma kohmakate lapsekätega nad paberist välja ja mõtlesin neile ekstravagantseid nimesid, millega Diana alati päri oli. Aga ta tahtis alati teada ühe või teise nime põhjust. Siis võisime tundide kaupa mängida, ent mitte kunagi kodu, poodi või kooli, vaid need ekstravagantsete nimedega tegelased kohtasid üha uusi, peadpööritavaid ja romantilisi seiklusi. Ilmselt lõpetasin selle lapsiku tegevuse alles kaheteistkümneselt, ehkki selleks ajaks joonistasin juba ise.
Diana luges mulle ette raamatuid ja mõtles välja erinevaid sõnamänge. Minu päralt olid kõik tema ustavamad sõbrannad ning see seltskond ei sundinud mind kunagi enda lõbustamiseks klaverit