oskab Merit, magistriharidusega pangaametnik, raha jätkuvalt lugeda ja kokku hoida, kasutades selleks erinevat metoodikat, nagu üksnes jõukal järjel härrasid ööklubist magamistuppa lubada või pidada halastamatut ristisõda oma kümneaastase poja jõmmist isaga, et igakuist elatisraha välja nõuda.
Mina seevastu võin pidude käigus tänini toolile või lauale ronida, et joviaalseks muutunud seltskonda vana kooli diskoga lõbustada. Tõsi, teletähte või poplauljat, nagu ema oodanud oleks, minust ei saanud, kuid kindel ja usaldusväärne töökoht keeletoimetajana oli kindlasti edasiminek, võrreldes sellega, mis sai tema vanemast tütrest, minu õest Dianast.
Aga me pidime rääkima Meritist. Merit ja mina oleme karmid mutid, kutsudes teinekord trükimusta mitte kannatavate sõnadega või irvitades tagantjärele mõne enda arvates vahva, ent hiljem lambaks osutunud abielumehe üle, keda Meritil on läbi läinud õnneks võtta. Vahel on Merit mõne kauemaks tema ellu jäänud abielus lamba pärast siiski ka nutnud. Need on minu jaoks olnud keerulisemat sorti väljakutsed, sest oma 15 aastat väldanud kooselu juures polnud mul armukeserolli ja sellega kaasnevate hingeliste tragöödiate tarvis eriti asjalikku retsepti. Veel vähem mingi kahtlase latiinoloveri tarvis muidugi. Vähemalt varem ei olnud.
„Sergio on absoluutselt teistsugune kui eesti mehed! Tema naljad … me vahel tundides ei teegi muud, kui naerame,” õhkas Merit korduvalt.
Pluss veel see oskus naistele komplimente teha, harjumus oma välimuse eest hoolitseda… ah, eks teate isegi, mida sellistel juhtudel suust välja aetakse.
Viimaks, ühel peol õnnestus mul toda Sergiot ka näha. Oma säravate mustade silmade, valgete hammaste, kareda hääle ja teravmeelsete kommentaaridega osutus ta kaunis silmatorkavaks latiinohurmuriks. Aga sellest hoolimata – et Merit moodustas osakese tema ümber tunglevast ja heledat kajakanaeru kriiskavast blondiinikarjast, tundus mulle absoluutselt taunimisväärne ja mõistetamatu. No kuulge! Veidi aru võiks kolmekümnendates naisterahval juba peas olla, eks ole? Isegi arvesse võttes asjaolu, et ühtki džiibiga meest su magamistoas parasjagu võtta pole. Ükski blondiin ei suudaks ka kõige uljama tormijooksuga saavutada, et särasilmne latiinohurmur tema magamistuppa kauemaks kui üheks ööks jääks, selge see, ehkki ta kogu selle kajakakarja magamistoad kindlasti järjepanu ära proovib.
Mõistagi oli mul kavas seda kõike Meritile öelda, kuid jumal teab mis ajenditel talitsesin oma teravat keelt. Vabad inimesed, las möllavad.
Hiljem selgus muidugi asjaolu, et Sergio polnud sugugi nii vaba inimene, kui mulje võis jääda, vaid oli juba mõnda aega kihlatud olnud ühe kena blondi ning kajakaparve keskmisega võrreldes oluliselt intelligentsema eesti tüdrukuga. Ning et see ei osutunud mingiks takistuseks, proovimaks ära erinevate blondiinide magamistube ja üsna mitmel korral ka keeltekooli diivanit. Kas ma ei öelnud, Merit, kohe alguses?!
Meritil jätkus mõistust jääda siiski keeltekooli diivaniprojekti juurde ning jätta oma magamistuba rikaste meeste ja unistused nende jaoks, kes talle kunagi luksusliku, kuid minimalistliku magamistoa ostavad. Ometi tundus veider, et naisterahvas, kes enamjaolt ei häbenenud seksi kohta kasutada sõna „nussima”, soigus ühtäkki „armatsemisest” ja isegi „elu kauneimast armuööst”.
„Eesti mehed – nende jaoks on see ainult saagimine. Nad ei oska naisega muud teha kui maha ja taha,” kõlas Meriti refrään.
Ma mitte ei tahtnud uuridagi, millised trikid ühel Don Juanil diivaniprojekti arsenalis võiksid olla, kuid miski hiilis mu hingele tasapisi ligi – Sergio lärmakas ja üksteisele pidevalt õlale patsutav sõpruskond (kohtasin tollel peol veel avala naeratuse ja tohutu pidutsemisjanuga noori hispaania poisse, kelle nimed korrapealt meelde ei jäänud), probleemivaba suhtumine (üks pidu nädalas on küllalt, aga see üks olgu siis ka tõeline!) ning hoog keeltekooli laua peal ja hiljem ööklubis tantsimisel tundusid midagi, mis oleks nagu eksootiline, aga kummalisel kombel ka tuttav ja omane.
Kes ütles, et elu peaks kerge olema?
Olin hispaania keelt õppinud sel aastal pärast keskkooli, mille vältel üritasin oma elu ja selle eesmärkide suhtes selgusele jõuda ning mis päädis sellega, et Marteniga kokku kolisime.
Toona õpetas mind Isabel, vööni lokkidega habras andaluusia kaunitar, kes aga oma leebe loomu poolest ei vastanud just ootustele ühe hispaanlase suhtes. Tegelikult ta lausa tunnistas, et tuli põhjamaale lärmi ja ülesuhtlemise eest pakku ning koliski aasta hiljem Soome edasi. Tuld pilduvate silmadega hispaania poistega puudus mul siiani kokkupuude, see-eest oli olemas raudne seisukoht, või hea küll, eelarvamus, mis lühidalt kokku võttes kõlanuks „ei ja veelkord ei!”
Olime Isabeli juhatusel omandanud lisaks portsule grammatikale nimestiku majapidamistarbeid ja lugesime raamatut, mille peategelaseks oli kass. Teadsin Isabeli eraelust vaid nii palju, et ta mängib võrkpalli, armastab lumistel teedel jalutada, raamatuid lugeda ja osaleb vahel oma eri rahvustest sõbrannade korraldatud ontlikel õhtusöökidel. Et pöörast seltsielu tema eestvedamisel ei toimunud, jäid mu keeleõpingud mingil hetkel kahetsusväärselt katki.
Muidugi lubasin igal sügisel nii endale kui ka tuttavatele, kes mind järjekindluse puudumises süüdistasid, et kohe-kohe võtan asja uuesti käsile, aga see „kohe-kohe” ei tahtnud kuidagi saabuda. Pealegi muutus vahepealse ajaga mu elus palju: läks nii, et sain omale pubekaealise poja ja mõned aastad hiljem sündis Stella Kamilla, väike jonnakas ingel.
Sergio tekkides oli Meritil muidugi kihutustööks seda rohkem põhjust.
„Kuule, sa ei pea kellegagi nussima hakkama, õpid oma lõbuks ja näed, kui lõbus see on,” käis ta mulle peale. „Sergio ütleb, et see tema sõber, kes sügisest õpetama tuleb, on inimesena hästi tore, pealegi on tal kaks kõrgharidust. Mida sa passid seal kodus, vanaeit?”
Olgem ausad, sõnad nagu „kodus” ja „vanaeit” tegid mind märksa rohkem rahutuks kui pidulikult kahe kõrgharidusega saabuv hispaanlane.
Asi oli selles, et ma olin juba mõnda aega rahutu. Kaheaastase tütre kõrvalt kodus võõraste tekstide korrigeerimine ja kolm korda päevas perekonnale sooja eine valmistamine oli kahtlemata mõnda aega tore, aga mitte lõpmatuseni.
Vähem nörritav polnud ka asjaolu, et Meriti hispaania keele oskus Sergio ümber kudrutades tundus ladus võrreldes sellega, et mina mäletasin öelda „Puede hablar mas despacio?”1 ja „Donde esta la plaza mayor?”2 Kumbagi neist väljendeist polnud mul teadliku elu jooksul reaalses situatsioonis vaja läinud.
Et hispaania keel ainult näiliselt kerge on, selle olin kaunis varakult selgeks saanud, aga kes ütles, et keel või elu üleüldse peaks kerge olema? Otsustasin, et lähen ja õpin, jumal teab, milleks see kunagi vajalikuks võib osutuda.
Muide, võtke mu kogemusest õppust ja ärge laiake iial: kes ütles, et elu peaks kerge olema?! Võib väga kergesti minna nii, et te oma kerget elu ühel päeval veel taga nutate.
Kus sa oled olnud?
Öeldakse (või pigem kirjutatakse hingelistes armastusromaanides, mille sihtgruppi ma kahtlemata kuulun), et elu olulisemaid kaadreid võid sa hiljem taas ja taas näha otsekui aegluubis. Võib-olla on kellelgi nii läinud, ent mina pean ausalt öeldes tunnistama, et ei suuda tagantjärele tuvastada, mida tundsin, kui esimest korda nägin Domenicot, oma uut hispaania keele õpetajat.
Aga proovime. Aeg: 10. september 2007. Koht: koduse olemisega keeltekool Tallinna vanalinnas. Tegelased: kümmekond karvast ja sulelist erinevalt elualalt, kes jumal teab, mis põhjustel on kunagi hispaania keele õpingutega algust teinud ja sama erinevatel põhjustel pooleli jätnud. Minu grupp. Mõned neist minu tulevased head sõbrad.
Arvatavasti küsin mõnelt grupikaaslaselt: „Kas see ongi meie õpetaja?” ja arvatavasti võib mu toon olla isegi kaunis pettunud. Sest kogu seni kohatud lärmaka, särasilmse hispaanlaste kamba järel seisab klassiruumis lühikesekasvuline, taanduva juuksepiiriga ning hispaanlase kohta ilmselgelt tagasihoidliku olemisega ebamäärases eas mees, kes ei kvalifitseeru parimagi tahtmise juures latiinohurmuriks.
„Jumal