äkki tuleb Fantale veel pisut lisa, aga rohkem midagi sellist ei juhtunud. Täiega imelik ikka. Tõenäoliselt kujutasin meeltesegaduses seda kõike lihtsalt endale ette.
Ühel päeval otsustasin end käsile võtta. Muidugi üritasin endale kõigest väest jätta muljet, nagu teeksin seda kõike pelgalt enda pärast, aga tegelik tõde seisnes ikkagi selles, et tahtsin Ruubenile meeldida. Ma ei tahtnud enam kaaluda seitsekümmend kilo, kui enamus mu klassiõdesid kaalus viiskümmend.
Ainsa mõeldava pääseteena hakkasin õhtuhämaruses jooksmas käima. Kuigi see oli minusuguse jaoks, kes end naljalt liigutada ei viitsinud, täielik eneseületus, ei kavatsenud ma raskuste ilmnedes, milleks osutusid puuriv pistmine paremas küljes, kohutav janu ja krampi kiskuvad sääremarjad, kohe alla anda. Seega rassisin kangekaelse järjekindlusega peaaegu igal õhtul, kui just vihma ei sadanud, oma viit kilomeetrit, nii et higimullid otsa ees.
Ja nagu sellest kõigest veel vähe olnuks, nuiasin vanematelt lõpuks ka rulluisud välja, kinnitades üsna otsustavalt, et ma lihtsalt suren, kui neid ei saa, ning lõpuks andis üksjagu hämmeldunud ema mu tungivale palvele järele.
Aga paraku vaibus mu ind rullitada juba esimesel proovipäeval, sest otsekohe selgus kainestav fakt: uiskudega oli märksa keerulisem edasi liikuda kui lihtsalt joosta, kuigi esialgses tuhinas olin vastupidist oletanud. Esimesel päeval ei õnnestunud mul peaaegu üldse püsti seista ja mu kehal polnud vist ainsatki sinikateta kohta. Võisin vaid õnne tänada, et otsekui mingi ime läbi õnnestus mul luumurdudest pääseda – loomulikult polnud mul ohutust kukkumisest vähimatki aimu.
Õnneks näis ilus ja kuiv sügis kestvat ja nii sain võimaluse vähemasti üksjagu palju jooksmas käia ja lõpuks isegi kolm kilo langetada. Ehkki see polnud mingi märkimisväärne tulemus, olin ma ikkagi rõõmus ja tundsin end otsekohe hulga paremini.
„Oled spordi vastu huvi tundma hakanud?” märkis ühel päeval Ruuben mind ühel vahetunnil mõtlikult silmitsedes. Ta tavatseski mind sageli niimoodi vaadata – pikalt ja mõtlikult.
Tundsin, kuidas reetlik õhetus sedamaid mu põsed kuumama pani.
„Noh, ma arvasin, et ehk oleks üsna lahe natuke rullitada,” tunnistasin hädiselt. Loomulikult ei meeldinud kogu üritus mulle tegelikult mitte üks raas. Kõige parema meelega oleksin lihtsalt oma toas vedelenud ja magusat õginud. Aga seda ei saanud ma endale enam lubada, kuna tahtsin tõepoolest Ruubenile meeldida.
„Ja kuidas siis edeneb?” tundis ta, nagu mulle näis, siirast huvi.
Kehitasin nukralt õlgu. „Mitte kõige paremini,” tunnistasin ausalt.
„Ma võin sind õpetada, kui soovid,” tegi Ruuben seepeale lahke ettepaneku.
Jõllitasin teda jahmunult. See veel puudus! Arvatavasti mataksin ta esimese minuti jooksul oma matsaka kere alla, murdes nii enda kui ka tema luud.
Mu kõhklust märgates kinnitas Ruuben veendunud naeratuse saatel:
„Ma olen hea õpetaja, küll näed. Paari päevaga on sul asi käpas.”
Säärasele sõbralikule veenmisele ei suutnud ma muidugi sekunditki vastu seista ja nõnda juhtuski, et ootasin pärast tunde, kell pool viis, Ruubenit Kakumäe spordirajal, rulluisud näpus.
Kui uhiuus vesihall Lexus viimaks sujuva kaarega väiksesse bensiinijaama parklasse keeras, ei osanud ma kahtlustadagi, et see kuidagi Ruubeniga seotud võiks olla. Aga seal ta oli, lõi auto ukse nõtke liigutusega kinni ja kõndis pehmel sammul minu poole, huultel mänglemas vaevumärgatav sõbralik naeratus. No tõega, nagu mõni lameduseni ärakedratud tuhkatriinulugu!
„Tere, Kirsipiia,” ütles Ruuben lahkelt ja seisatas ootavalt mu ees.
Naeratasin ebalevalt vastu ja küsisin endalt, mida see piltilus poiss siit üldse otsib. See kõik tundus mulle täiesti absurdsena. Seesugused poisid ei vaadanud eales minusuguste poolegi.
Aga Ruuben ei lasknud mul kuigi kaua rusuvaid mõtteid heietada, vaid teatas energiliselt:
„Hakkame siis aga pihta.”
Istusin pingile ja hakkasin raske ohke saatel uiske jalga toppima. Tema sai omadega valmis enam-vähem veerandiga sellest ajast, mis mul kulus oma töntsakavõitu jalgade saabastesse surumiseks ja kõigi pannalde kinnihaakimiseks.
Kiristasin jõuetus vihas hambaid. Ma ei tahtnud, et Ruuben mind nii kohutavalt kohmaka ja abituna näeb, aga kardetavasti polnud mul tema käest praegu mingit pääsu. Ummisjalu minema tormata olnuks ju ka nõme.
Mul oli õigus, ma olin lihtsalt kohutav, suutmata korraga minutitki püsti seista. Ma ei kujuta ette, kuidas Ruubenil üldse tasakaalu säilitada õnnestus, kui ma, hoolimata sellest, et ta mul toetavalt käest kinni hoidis, järjekordselt maha prantsatasin.
Aga ta isegi ei muianud mu saamatuse üle.
„Okei, teeme siis teistmoodi,” ütles ta viimaks, vähimalgi määral kannatust kaotamata. Ta sikutas mu püsti ja andis mulle uue hoo sisse.
Ja äkki me lendasime jälle. Just niimoodi, nagu tookord seal staadionil, kui ta mind endaga koos jooksma oli veennud.
Silmitsesin hirmunult meist kahel pool mööda tormavat tumedat puudemüüri ja taipasin, et me lendame edasi lausa ebaloomuliku kiirusega. Ma pidin vaid imevähe oma jalgu liigutama, uisud näisid mingil arusaamatul põhjusel ise edasi tuhisevat.
Üritasin meeleheitlikult pealepressivat paanikat alla suruda ja hoidsin kramplikult Ruubeni käest kinni. Olin millegipärast surmkindel, et kui ma temast lahti peaks laskma, tabaks mind sellelt kiiruselt täielik häving. Piilusin Ruubenit silmanurgast, peljates endamisi, mis saab siis, kui ka tema praegu ülimalt ähmis peaks olema. Aga mind kättpidi edasi lennutav Ruuben näis täiesti rahulolev: ta tumedad silmad naersid ja tema olekust ei paistnud vähimatki ebalust. Justkui oleks rulluiskudel sajakilomeetrise tunnikiirusega kihutamine üks ta meelistegevusi.
Mõne hirmutava viivu pärast taipasin, et uisutee oli juba ammu otsa saanud ja me lendasime mööda maantee äärt edasi Rannamõisa poole, kuigi ma ei suutnud aru saada, kuidas ükski reetlik killustikukivi meid jalust maha ei niitnud. Kive poleks meil jalge all nagu olnudki, kõigest sile, ühtlane, ainsagi konaruseta tee.
„Soovid võib-olla tagasi pöörduda?” küsis Ruuben lõpuks, kui märkas, et mu ebakindlus, hoolimata ta tugevast haardest, kuidagi üle minna ei taha.
Ma ei suutnud muul moel reageerida kui tummalt noogutada, ise näost valge ja enam-vähem minestuse äärel. Ruuben pööras otsekohe ringi ja lennutas mu sõnagi lausumata bensiinijaama parklasse tagasi.
Vajusin oimetuna pingile ja tundsin lausa uskumatut kergendust, et üldse ühes tükis tagasi olin jõudnud. Jäine hirmuhigi nõrgus külma nirena mööda mu selgroogu alla ja mu abitu naeratus kahanes olematuks.
Ruuben silmitses vaikides, kuidas ma oma saabaste kallal rahutult rapsin, ja päris siis viimaks midagi sootuks kummalist:
„Miks sa seda kõike üldse teed, Kirsipiia, kui sa seda tegelikult ei naudi?”
Ta küsimus jäi mulle hetkeks täiesti arusaamatuks. Minu meelest tuli enamik asju siin ilmas ära teha ilma vähimagi naudinguta. Pigem hoopis vastikustundega. Näiteks kas või keemia kontrolltöö, millest ma järjekordselt midagi ei mõiganud. Või siis oma riidekapis korra loomine, mis mulle alati seletamatul kombel tuska tegi, kui selle halastamatu tõega viimaks silmitsi pidin seisma, suutmata enam ühtegi vähegi kõlbulikku T-särki või kahte samast paarist sokki üles leida.
Vaikisin mõnda aega tõrksalt. Mis mul vastata oligi?
„Ma ei taha paks olla,” tunnistasin viimaks mingi endalegi täiesti mõistetamatu avameelsusega.
Ruuben pahvatas sedamaid lõbusalt naerma. „Sa pole ju paks!”
Põrnitsesin poisile otsa, teades suurepäraselt, et ta oli öelnud seda pelgalt selleks, et mu tuju tõsta.
„Ma olen paks,” jäin kõigutamatuks. Targem oleks tal see juba teadmiseks võtta. Ja mida varem, seda parem.
„Kui palju sa siis kaalud?” tahtis Ruuben seepeale teada.
Millegipärast