Ruubeni liblikad: Kirsipiia. Kiiri Saar

vist midagi küsinud. Vahtisin Eliisi ja püüdsin seda tulutult meenutada – ainuüksi jäätise nägemine oli kõik muu märksa ebaolulisema mu meeltest lootusetult minema pühkinud.

      „Millest me üldse räägime?” küsisin viimaks otsesõnu.

      Eliis seiras mind vihaselt. „Sa tead väga hästi, kellest me räägime.”

      Võtsin esimese ampsu ja sulgesin naudingust silmad. Jäätis oli taevalik nagu alati. Mu õnnehormoone täis aju ei suutnud enam vähimalgi määral keskenduda sellele, millest mu armukade klassiõde parasjagu soigus.

      Terav kõrvakiil tõi mu paraku hoobilt mõistusele. Vahtisin Eliisi rabatult ja hõõrusin löödult oma tulitavat põske. Siis lahvatasin ootamatust vihast põlema. Mida ta õieti mõtles! Mina tulen talle külla, kuigi ma ei tahtnud üldse tulla, ohverdan talle poole oma naudingust, kuigi oleksin võinud kogu jäätise rahumeeli üksi kinni pista, ja tema kukub mind togima!

      „Anna andeks,” pomises Eliis veidi lahkemal toonil, kuigi ülemäärase kahetsuseta, saades ka ise ilmselgelt aru, et oli liiale läinud. „Aga mulle tundus üks kainestav laks praegu tõepoolest ainukese mõeldava viisina, kuidas sulle aru pähe panna.”

      Ma ei saanud ikka veel millestki aru, aga vähemalt andis mu viha veidike järele.

      Korraga kükitas Eliis mu ette ja silmitses mind tungivalt:

      „See on lausa ülioluline, et sa Ruubenist eemale hoiaksid.”

      „Miks?” pärisin hämmeldunult. Ilmselt oli Ruuben talle lihtsalt mingi veidravõitu kinnisidee.

      „Sest kui sa seda ei tee, siis oled sa tõsiselt suures jamas.”

      „Noh, seda olen ma vist juba oma viiskümmend korda kuulnud,” kohmasin rahulikult ega kavatsenud ta arusaamatust nõudmisest karvavõrdki välja teha. Kõige tõenäolisemalt oli Eliis lihtsalt kade, et siin ilmas leidus ometi üksainuski olevus, kellele mu seltskond mingil seletamatul põhjusel vastuvõetav tundus.

      „Sa… oled väga eriline tüdruk,” tunnistas Eliis vaikselt. „Kahju, et sa sellest ise aru ei saa.”

      Säärase kummalise avalduse peale vajus mul suu jahmatusest lahti. Midagi selletaolist polnud ma eales mitte ühegi olevuse suust kuulnud. Isegi mu enda kass näis mind vihkavat.

      Eliis vahtis mind ikka veel. „Arvatavasti lubab Ruuben sulle veel nii üht kui teist,” märkis ta nukralt. „Aga sinu enda pärast ütlen ma sulle, et ära lase sellest end ära petta. Sest see kõik on lihtsalt pettemanööver, et saada seda, mida ta tahab.”

      „Ja mida ta siis tahab?” pärisin ma süütult.

      Eliis valmistus just vastama, kuid samal hetkel astus tuppa Eliisi ema, et meid kartulisalatit sööma kutsuda. Seda ei lasknud ma endale muidugi kahte korda öelda ja unustasin silmapilkselt Ruubeni, Eliisi manitsused ja kõik muu. Isegi jäätise. Sest kartulisalat oli mu konkurentsitu lemmik, mille kõrvale ei mahtunud midagi muud.

      Õhtusöök Eliisi pere seltsis venis, nagu ma aru sain, peretütre meelehärmiks hiiglapikaks. Ma nägin Eliisi näost, et ta tahtis mulle kangesti veel midagi rääkida, aga ta heledahäälne ja lakkamatult seletav ema ei andnud selleks just ülemäära võimalust.

      Viimaks seisin Eliisiga hüvasti jättes väravas ja olin sama tark kui ennist.

      „Pea mu sõnu meeles,” ütles Eliis mulle rangelt.

      Muidugi mõista polnud mul seda kavaski.

      Hommikul kooli jõudnud, tabas mind uus üllatus. Suundusin, nagu ikka, uksepoolse pingirea eelviimase pingi poole, kui tardusin korraga jahmatusest paigale ja jäin pärani silmi oma pinki vahtima. Mingil seletamatul kombel olid ümber selle väändunud ja keerdunud kõikvõimalikes värvitoonides imekaunid orhideed, mis näisid oma juuri ajavat otse klassitoa põrandast. Ma lihtsalt seisin ja jõllitasin oma istekohta terve igaviku, enne kui suutsin käe areldi välja sirutada ja üht õit puudutada. Mu sõrmed tajusid kroonlehtede jahedat haprust, vastu valgust oli näha isegi õielehe peen niitjas struktuur – taimed tundusid olevat täiesti ehtsad. Rääkimata magusast lõhnast, mis hoovas mu sõõrmetesse kogu ajalootunni vältel, nii et viimaks käis mul lausa pea ringi.

      Mõtisklesin terve tunni, kuidas ja mis puhul kellelgi midagi niisugust üldse korraldada oli õnnestunud. Muidugi kahtlustasin, et tegu võis olla Ruubeni kätetööga, ent päris kindel ma selles olla ei saanud. Mine tea, ehk oligi tal botaanikaaias tutvusi ja ta otsustas ajaviiteks enne tundide algust mu jalgealuseid põrandaplaate veidi kangutada, et lilled sinna kasvama pista.

      Aga kõige imelikum kogu asja juures oli see, et niipea kui tund läbi sai ja ma püsti hüppasin, oli viimane kui õis kadunud, nagu poleks ma tund aega troopiliste lillede keskel istunudki.

      Ma ei osanud sellest kõigest järjekordselt midagi arvata, aga kelleltki midagi pärida ma ka ei söandanud, peljates endamisi, et kõik hakkavad mind seepeale kindlasti lihtsalt hulluks pidama. Veidrik ja tõrjutu olin ma ju nagunii ja mulle piisas sellestki.

      Järgmisel õhtul kutsus Ruuben mu kinno. Loomulikult ma läksin. Vahtisime mingit täiega mõttetut põnevikku. Ühtäkki libisesid ta sõrmed mu märja liiva karva juustele ja ta silus neid mõnda aega midagi ütlemata. See oli uskumatult meeldiv ja natuke uniseks tegev tunne, nii et ma isegi ei kiirustanud teda eemale tõrjuma.