No on kurat, kas ei olnud just nüüdsama olnud suvi? Kell polnud veel viiski õhtul ja juba pime nagu keldris.
Kim sammus metsatukast tema poole, nägu suure taskulambi taga pimedas.
„Oled selleks valmis?”
Selleks valmis?
Kolsø polnud tõesti enda moodi. Oli ilmne, et metsas avanenud vaatepilt oli talle mõju avaldanud, see tekitas Munchis veelgi enam rahutust.
„Tule kohe minu kannul. Muidu kukud ninali.”
Munch noogutas ja astus muidu rahuliku kolleegi järel läbi metsa viiva jalgraja poole.
6
Miriam Munch seisis Møllergatal korteriukse taga ja kaalus, kas helistada uksekella või mitte.
Julie korter. Üks tema kunagisi sõbrannasid. Ta oli Miriamile mitu sõnumit saatnud ja öelnud, et ta tingimata külla tuleks. Aastaid varem olid nad väga tihedalt läbi käinud, kui olid tegutsenud koos Blitzis ja vabatahtlikena Amnesty Internationalis, olid olnud noored mässumeelsed neiud, kel oli terve elu ees ja kindel usk, et ebaõigluse vastu protestimine tõepoolest aitab. Nüüd näis, nagu oleks sellest möödas terve igavik. Nagu oleks see toimunud hoopis teisel ajastul. Hoopis teises elus. Miriam ohkas ja lähendas sõrme pikkamisi uksekellale, aga tõmbas sõrme tagasi ja juurdles veel pisut. Marion oli vanaema ja Rolfi juures. Pidi jääma sinna ööseks ja ka sünnipäevajärgseks nädalalõpuks, nagu tahtnud oli. Johannes oli tööl nagu alati, kodu oli tühi ega ahvatlenud sinna jääma, aga siiski ei suutnud Miriam end ka niikaugele saada, et uksekella helistada. Asi polnud selles, nagu poleks ta pärast Marioni saamist pidudel käinud, sest loomulikult oli tal oma suhtlusringkond, vaid teda pidurdas muu. Ta lõi pilgu alla kingadele ja leidis, et ta näeb nõme välja. Kleit ja kontsakingad. Ta ei mäletanudki, millal oli end viimati nii üles löönud. Ta oli üle tunni aja kodus peegli ees keerutanud, proovinud selga erinevaid riideid, meikinud end, mõelnud ringi, võtnud riided seljast, pühkinud meigi näolt, istunud diivanile, pannud teleka käima ja püüdnud leida midagi, mis teda maha rahustaks, aga see ei õnnestunud. Siis oli ta teleka kinni pannud, teinud uue meigi, peegeldanud end erinevate riietega ja siin ta nüüd seisis. Närviliselt nagu teismeline, pabistades hullemini kui iial varem.
Mida sa ometi teed?
Ta vangutas enda üle pead. Ta oli ometi õnnelik. Ta oli viimastel nädalatel seda lauset mõttes palju kordi korranud. Miriam, sa oled õnnelik. Sul on Johannes. Sul on Marion. Sul on just selline elu, nagu sa tahad. Aga siiski ei suutnud ta jätta mõtlemata mõtteid, mida ta ei oleks pidanud mõtlema. Ta oli proovinud, kuid need ei tahtnud kaduda. Õhtul enne uinumist, kui pea oli padjal. Hommikul enne ärkamist. Vannitoa peegli ees hambaid pestes. Marioni kooli saates ja talle suure sepisvärava tagant hüvastijätuks lehvitades. Noodsamad mõtted ikka ja jälle ja toosama pilt silme ees. Üks nägu. See nägu. Kogu aeg toosama nägu.
Ei, nii enam ei saa.
Nüüd oli ta otsusele jõudnud.
Siiani ja mitte kaugemale.
Ta tõmbas kopsud õhku täis ja hakkas kiiresti trepist alla minema, kui uks tema selja taga äkitselt lahti läks ja Julie nähtavale ilmus.
„Miriam? Kuhu sa lähed?”
Sõbranna oli ilmselt juba päris palju joonud ja viipas talle valjusti naerdes, käes klaas punast veini.
„Nägin sind aknast, aga mõtlesin, et eksisid ära. Tule sisse, siin on palju rahvast.”
Julie tõstis punaveiniklaasi toostiks ja viipas Miriami trepist üles.
„Ma eksisin korrusega,” valetas Miriam, sammus aeglaselt trepist üles ja embas sõbrannat.
„Tere, musirull,” kihistas Julie ja andis talle põsele musi. „Tule ometi sisse!”
Poisipeaga sõbranna, kellega Miriam oli aastate eest kõike jaganud, tõmbas Miriami korterisse ja lõi jalaga ukse kinni.
„Ei, ära võta kingi jalast, tule, ütle kõigile tere.”
Vastumeelselt laskis Miriam end juhatada tuppa, mis oli inimestest tulvil. Istuti aknalaudadel, diivanitel, käetugedel ja põrandal, pisike korter oli puupüsti täis. Pudelite ja kõikvõimaliku kuju ja tegumoega klaaside kohal oli õhk tubaka- ja keelatumate ainete haisust paks. Üks noor rohelise punkariharjaga poiss oli muusikakeskuse enda hoolde võtnud ja lasi Ramonest, nii et korter kaikus, nii kõvasti, et Julie pidi valjusti karjuma, et võita tähelepanu, milleta Miriam oleks väga hästi hakkama saanud, aga mis talle sellegipoolest osaks sai.
„Hei, Kyrre, hei-hei,” vilistas Julie. „Keera see mängupunk kinni.”
Miriam ei öelnud midagi ja tundis end järsku liiga üleslöödult ja ülearu silmatorkavalt, kui seisis sõbrannaga käsikäes uksel.
„Tere tulemast kõigile, hei,” hüüdis Julie jälle, kui punkariharjaga poiss hääle vastumeelselt maha keeras. „See on minu vana hea sõbranna Miriam. Ta on snoobide poolele üle läinud, nii et katsuge täna käituda nagu inimesed, mitte nagu ahvid, okei?”
Ta naeris oma nalja üle valjusti ja tõstis uuesti punaveiniklaasi toostiks.
„Ja jah, hei-hei, ma ei ole veel lõpetanud. Miriam on politseiniku tütar. Jah, kuulsite õigesti, tema isa on superdetektiiv Holger Munch, nii et peitke kanep ära, kui te ei taha, et narkorühm meile peale lendaks. Ja Geir, jah, ma pidasin silmas sind.”
Ta tõstis klaasi rastapatside ja trähnilise kampsuniga poisi poole, kes kõlgutas aknalaual istudes jalgu, lai naeratus näol ja priske joint huulte vahel.
„Nii, nüüd võid musa tagasi keerata,” naeratas Julie punkariharjale. „Aga please, kui sa pead just punki kuulama, lase midagi ehedat, näiteks Black Flagi või Dead Kennedyst või nii, eks ole, Miriam?”
Miriam kehitas õlgu ja oleks tahtnud põrandavaiba alla kaduda, aga näis, nagu keegi tegelikult ei hoolikski Julie jutust. Kaks sekundit hiljem üürgas muusika taas ja inimesed olid süvenenud oma klaasidesse, nagu midagi polekski juhtunud, Julie aga vedas Miriami üle toa ja edasi kööki ning laskis tema klaasi tööpinnal seisvast punaveinipakist ääretasa täis.
„Nii tore, et sa tulid,” naeratas sõbranna ja kallistas teda uuesti. „Sorry, ma olen natuke vintis.”
„Pole hullu,” ütles Miriam ja kammis pilguga vargsi kööki.
Toas ei olnud nägu olnud ega olnud ka siin. Äkki oli ta asjatult rahutust tundnud. Lihtsalt pidu. Kõige harilikum pidu. Seda see oligi. Ta oli pisut liiga üles löödud, okei. Sellest polnud lugu. Pidu omavanustega, kes kisendasid taeva poole. Mis siis sellest. See oli lahe. Ta oli käinud liiga paljudel meedikute õhtusöökidel. Vestelnud liiga palju autodest ja suvilatest ning hõbeda ja portselani kaubamärkidest. Ta oli valesti riides, aga muidu oli kõik nagu vanasti. Harilik labrakas. Ei midagi muud. Häda polnud midagi.
„Kas see on tõsi?”
Miriam keeras näo sinnapoole, kus oli nüüdsama seisnud Julie, aga teda seal enam ei olnud, peoperenaine oli tagasi tuppa läinud ja kummardunud kukeharja kohale muusikakeskuse ees.
„Kas see on tõsi?” kordas Miriami ees olev poiss ja naeratas ebalevalt.
„Mis asi?” küsis Miriam ja libistas veel kord pilguga üle köögisolijate.
„Et Holger Munch on sinu isa. See politseinik. Mõrvauurija, eks?”
Miriamit ärritas see küsimus pisut. Temalt oli seda nii palju kordi küsitud ja ta oli pidanud seda väiksest saadik kuulma, tema isa on politseinik, me ei tohi Miriamile midagi öelda, aga kui ta küsimuse esitanud poisile otsa vaatas, siis mõistis ta, et tollel polnud halbu kavatsusi ega tagamõtteid. Miriam ei olnud enam kaheksaaastane ega üksi kooliõuel. Poiss, kes oli küsinud, oli valge särgi, ümmarguste prillide ja sõbraliku pilguga ja paistis lihtsalt uudishimulik, tal ei olnud midagi halba mõttes.
„Jah, ta on minu isa,” ütles Miriam ja tundis esimest korda üle pika aja, et seda on täitsa mõnus öelda.
„Lahe,”