Öökull. Самюэль Бьорк

… mis mõttes?”

      „Sul on lõhnad juures,” ütles Anette.

      „Paar kokteili, mitte rohkem,” pomises Curry ja tundis, kuidas eelmine päev täie raskusega tagasi tuleb, kui logisev lift hakkas aegamisi kolmanda korruse poole kerkima.

      „Noh, mis lahti?” küsis ta ja üritas naeratada.

      „Hurumist leiti teismeline tüdruk,” vastas Anette napilt.

      „Ah soo, kas … jälgi on?” üritas Curry infot saada, kui lift jõudis kolmandale.

      Anette vaatas teda imelikult, raputas pead ja astus tema ees saali.

      Curry mõistis seda kui signaali, et oleks targem suu pidada. Ta tuikus söögisaali ja võttis suure kohvi, mille viis ettevaatlikult tasakaalus hoides briifinguruumi.

      Ta tervitas peanoogutusega kõiki rühmakaaslasi. Kim Kolsø, Ludvig Grønlie, Gabriel Mørk ja see uus, kelle Munch oli hiljaaegu tööle võtnud, mis ta nimi oligi? Midagi Y-ga? Blond poisipea, päris kenake, aga riietus tema maitse jaoks liiga poisilikult. Ylva, just! Curry istus nii taha kui võimalik ja pani kohvitassi ettevaatlikult enda ette lauale, et kohv üle ääre ei loksuks.

      Munch oli poodiumil koha sisse võtnud ja seisis, projektoripult pihus. Tema laubal olid sügavad vaod ja erinevalt tavalisest ei naeratanud ta seekord.

      „Tuli, Ludvig,” lausus ta napisõnaliselt ja vajutas pihus olevat pulti.

      Tema taha seinale ilmus foto. Fotol oli alasti tüdruk, kes lebas silmad pärani maas. Curry võpatas, kui seda nägi. Joomanärvid. Need andsid nüüd täiega tunda ja ta kahetses. Ta oleks pidanud valetama. Ütlema, et on haige. Jääma diivanile. Ta tundis, kuidas higi lahmas ja särgi läbi leotas, käed värisesid ja ta ei suutnud oma sõrmi kontrollida. Curry klammerdus kohvitassi külge ja lootis, et keegi seda ei märka.

      „Eile kell 12.40 leiti Hurumi valla servalt noore tütarlapse surnukeha,” lausus Munch. „Tükike maad sellest jalgrajast eemal, mis viib Haraldsfjellet’ mäele. Laiba leidis Tom Petterson, neljakümne kuue aastane botaanik, kes töötab Oslo ülikoolis. Petterson läks pildistama mingit taime ja sattus tüdruku peale juhuslikult.”

      Curry oli oma elus nii mõndagi näinud, aga see oli midagi hoopis muud ja joomanärvid ei teinud asja kergemaks. Alasti tüdruk. Ta paistis surmahirmul. Silmad olid pärani lahti. Keha oli väänatud veidrasse poosi, üks käsi üleval ja teine imelikult küljel.

      Munch vajutas uuesti. Uus pilt ekraanil.

      „Patoloogi sõnul on tüdruk surnuks kägistatud, võib-olla sündmuskohal, ja hiljem sätitud sellisesse asendisse, nagu me ta leidsime. Räägime sellest lähemalt hiljem, aga juba nüüd võiks tähelepanu pöörata sellele …”

      Munch klõpsis kiiresti hiirt ja tema taha ekraanile ilmus pildiseeria.

      „Suled.”

      Uus pilt.

      „Küünlad.”

      Uus pilt.

      „Parukas.”

      „Need kujundid maas.”

      Uus pilt.

      „Käte asend.”

      Uus pilt.

      „Tätoveering. Hobusepea, all tähed A ja F.”

      Curry püüdis kohvi rüübata, kuid ei suutnud neelata ja laskis suutäie võimalikult märkamatult tassi tagasi. Ta ei suutnud enam jälgida, mis tema ümber toimub. Tal hakkas silme ees virvendama ja korraga tundis ta pakilist vajadust värsket õhku hingata. Ta oli ikka veel purjus olnud, kui Munch talle helistas. Sellepärast ta oligi suutnud end tööle vedada ega olnud kokku kukkunud, aga kriis saabus nüüd, laviin oli liikuma hakanud ja ta pidi end iga hinna eest kokku võtma, et mitte teadvusetult lauale kukkuda. Samagonn? Kas ta oli tõesti joonud samagonni? Tal ilmus võrkkestale ähmane pilt mingi maja liftist kusagil äärelinnas … Østeråsis? Mingi vuntsidega tüüp, paar-kolm kõrgete kontsade ja vänge parfüümiga naist ja laual suur kann joodavat. Pagan võtaks, polnud mingi ime, et tal paha hakkas. Ja kus oli Sunniva? Kas ta oli juba aru saanud, mis oli juhtunud? Kas ta oli jälle oma ema poole läinud, seekord lõplikult?

      „Ja eriti see.”

      Ta kuulis kaugusest Munchi häält.

      Uus pilt.

      „Lill suus.”

      „Kuradi pervert,” sisistas tema selja taga Kim Kolsø.

      Curry ei suutnud end varsti enam tagasi hoida. Eilne tahtis üles ja välja. Ta piilus meeleheitlikult ukse poole, tahtis välja joosta, aga jalad ei kuulanud sõna. Ta jäi istuma ja hingeldas raskelt, klammerdudes uuesti kohvitassi külge.

      „Patoloogi esialgne aruanne,” jätkas Munch ega pööranud tähelepanu kuulajate reaktsioonile, „näitab tervet rida veidraid asjaolusid, mida kohe lähemalt vaatame, aga eelkõige tuleb silmas pidada järgmist.”

      Uus pilt. Curry ei suutnud kõiki vaadata.

      „Sinikad põlvedel ja küünarnukkidel. Peopesad täis ville. Peale selle on tüdruk tugeva alatoitumusega. Väga kõhn, nagu näete, lausa anorektiline, ja põhjus võib olla see.”

      Munch jättis viimase pildi ekraanile ja lehitses enda ees pabereid.

      „Patoloogi sõnul ei olnud tema maos peale loomakrõbinate midagi.”

      „Mida?”

      Nüüd inimesed reageerisid.

      „Loomasöök?” küsis Ludvig Grønlie.

      „Jah,” noogutas Munch.

      „Aga kuidas, kurat …”

      „Krõbinad?”

      „Kuidas see võimalik on …?”

      „Ma ei saa aru,” ütles uus tüdruk Ylva.

      Ta paistis olevat šokeeritud, nagu ei taipaks, millele ta on tunnistajaks.

      „Tema maos ei ole midagi, mis võiks meenutada harilikku toitu,” ütles Munch.

      „Jah, aga ma ei saa aru …”

      „Loomasöök,” ütles Ludvig Grønlie uuesti.

      „Seda küll, aga kuidas see …?”

      „Nagu ma ütlesin, on see kõigest esialgne aruanne,” jätkas Munch. „Vik lubas sellele homme lisa saata, nii et jääme ootama. Seni aga …”

      „Kuidas tal saab olla maos ainult loomatoitu?” jätkas Ylva ja vaatas segaduses ringi.

      Paistis, nagu tahaks Munch midagi öelda, aga teda katkestas ta mobiili helin. Ta vaatas selle ekraani ja otsustas kõne vastu võtta.

      „Tere, Rikard, kas said mu teate kätte?” küsis ta valjusti, just nagu selleks, et näidata teistele, miks ta keset briifingut kõnele vastas.

      Mikkelson. Nende ülemus Grønlandis. Curry ei olnud varem kuulnud, et Munch bossi eesnime pidi kutsuks. Ta märkas, et teisedki tema ümber vahetasid pilke ja kehitasid arusaamatult õlgu.