kuidas võimalikult ruttu metsast välja jõuda.
Taluhoov, kus kohaliku konstaabli juhitud erivärvides auto lõpuks pidama jäi, oli täiesti tavaline, kui mitte arvestada koha nime.
„Murumansk. Selline nimi talul,” tutvustas Ivar Peetri oma haldusala ja lisas: „Tüdruk peaks kodus olema. Ma hommikul rääkisin temaga ja ta lubas, et ei lähe kuhugi.”
„Kuidas ta oli?” päris Ira ja silmitses ümbrust.
„Mis mõttes?” küsis Ivar Peetri, avas pakiruumi luugi, istus selle servale ja asus kummikuid kingade vastu vahetama.
„No mis mulje sulle tüdrukust jäi? Oli ta närvis, kurb, hirmunud või mida?” selgitas uurija oma küsimuse mõtet.
„Ei noh, mis. Tavaline oli,” vastas Ivar, tõusis, seadis püksiviike, kohendas oma rinnasilti ja rääkis, mida arvas. „Kui minult küsida, siis oli ta suht ükskõikse olemisega nagu enamus tänapäeva teismelistest. Kinos filmi vaadates nutavad, aga kodus on kogu aeg hambad risti ja nägu viltu. Iga selline. Vist, ma arvan. Eks näe, mis edasi saab. Ehk on kümne aasta pärast jälle normaalsed inimesed, aga seni peab psühholoogi abi kasutama, kui tahad neist aru saada. Ma olen kindel, et ta peabki teid kellekski selliseks…”
„Lõpetaks selle teietamise ära. Ka mina olen inimene ja meil tuleb siin veel kaua koos töötada,” lausus Ira Tever konstaabli juttu katkestades.
„Okei! Aga nii imelik on kena ja tarka noorikut esimesel kohtamisel kohe sinatada,” vastas mees ja Irale tundus, et ta isegi punastas pisut.
„Pole hullu! Jutuhoos ja asjast rääkides läheb mööda,” jätkas Ira oma teemal. „Parem ütle mulle, kas ta kohe üldse kuidagi ei reageerinud, kui kuulis isa surmast. Sina ju viisid talle selle sõnumi, või jõudis keegi ette?”
„Nii ja naa. Naabrinaine võis ju öelda. Kuigi,” kõneles Ivar ja jäi siis vait, mõtles pisut ja lisas. „Mulle tundub siiski, et ta oli nutnud.”
„Millest sa seda järeldad?” tahtis Ira teada ning lisas muigega pooleks omapoolse versiooni: „Kas meik oli laiali läinud?”
„Ei. Otse vastupidi. Kolmeteistaastase kohta oli see liiga värske, paksult peale määritud. Tean oma kogemusest, et plikad teevad selle möksi abil igasugu trikke. Ta võis nutnud olla ja varjas seda meigiga. Jah! Ta oli kindlasti nutnud, kuigi minuga vesteldes teeskles külma. Ju siis oli naabrinaine see patune, kes lapse nutma pani,” arutles kohalik konstaabel ja viipas siis elumaja suunas. „Aga lähme sisse. Eks sa ise küsid ja saad aimu. Sina ehk mõistad nendega paremini suhelda. Kuulsin, et oled otsapidi ka psühholoogias sees. Eevali Leesmets. Sündinud juulis 2003, õpib kohaliku gümnaasiumi põhikooli seitsmendas klassis. Elab koos isaga. Ema töötab Soomes. Teisi lapsi ja ka vanurid peres pole,” jõudis Ivar Peetri enne maja läveni jõudmist Irale veel infot jagada.
Kui Eevali ukse avas, ei pidanud ükski uurija oletus paika, sest piiga, kes ta ees seisis, eiras kõiki ta ettekujutusi. Tüdruk lävel oli kleenuke ja kahvatu nagu anoreksik. Ta tuhkblondid juuksed olid triibuti lillad ning meik silmade ümber nii paks, et Iral juba üksnes selle nägemisest lapsest kahju hakkas.
„Tere, Eevali!” lausus ta välja peetud pieteeditundega. „Mina olen Ira Tever, politseitöötaja, kes hakkab su isa surmaasjaolusid uurima. Avaldan sulle kaastunnet…”
„Te olete siis uurija,” märkis piiga, laskmata Iral lauset lõpetada. „Päriselt ka või? Ma arvasin, et need on enamasti mehed, sest… sest Peetri juba uuris.”
„Jah, ta vestles sinuga, aga sellest ei piisa. Uurimine on pisut põhjalikum tegevus ja see polegi nii lihtne,” lausus Ira ning lasi pilgul ruumis ringi rännata. „Kas ma võin sulle mõned küsimused esitada?”
„Ikka. Kuigi ema ütles, et ilma temata ei tohi ma kellegagi rääkida,” vastas tüdruk.
„Õigus. Aga kus su ema praegu on?” päris Ira, sest ei märganud elamises ühtki märki sellest, et majas oleks ka perenaine või üldse mingi naine elanud.
„No ta tuleb varsti. Ma helistasin talle kohe, kui naabritädi ütles, aga ema peab veel kaks nädalat tööl olema, siis ta saab tulla. Ta ei tule enne, muidu saab sule sappa. Ma võin ka ilma temata rääkida, kui teie küsite.”
„Okei!” lausus Ira kergelt. „Su isa oli jahimees. Kas sa tead, kus ta oma püsse hoidis?”
Tüdruk mässas oma sõrmedega ega vaadanud uurijale otsa. Ira ei tahtnud äsja isa kaotanud last veel rohkem pingesse seada ning püüdis anda vestlusele kergust.
„Tavaliselt hoiavad jahimehed oma relvi kapis või seifis. Kas sinu isal on ka midagi sellist? “
Tüdruk noogutas ja Irale tundus, et kohe-kohe puhkeb ta nutma.
„Tädi ütles, et ma ei saa siin enam üksi edasi elada… et mind pannake lastekodusse,” pahvatas piiga äkki ja see ütlemine tuli juba koos pisaratega.
Ira kohkus samuti, aga hoopis muul põhjusel. Talle meenus üks teine umbes sama vana tüdruk, kes sellest hirmust lähtudes end lambalaudas üles poos.
„Sul on ju ema,” püüdis ta last lohutada, kuid tüdrukut see ei aidanud. Tema nuttis juba nõnda, et isegi meigist polnud enam abi.
„Mis kuradi kapitalistlik kord seal üle lahe siis valitseb, et isegi abikaasa surma korral töölt vabaks ei lasta,” sekkus Ivar, kes seni oli vaikides toalävel vahti pidanud.
„Okei!” lausus Ira, aga see oli vaid tühi sõna, sest mõrva uurijana polnud tal volitust aidata last, kes selle õnnetu loo tagajärjel oli rohkem hädas kui keegi teine.
„Kas sa tahaksid koos minuga jaoskonda tulla? Leiaksime sulle koos lastekaitsetöötajaga peavarju seniks, kuni su ema Soomest tagasi tuleb,” pakkus Ira, kuigi polnud oma sellealases kompetentsis päris kindel.
„Ei-ei! Ma ei saa!” vastas tüdruk kiiresti ja hõõrus silmi. „Ma ei saa. Mul on tibupojad hoolitseda ja ma lähen ööseks naabrite juurde. Tädi lubas… aga püssid on isal seifis. Võti on tema käes ja muud ei tea ma midagi. Mina ei laseks kedagi maha,” rääkis ta kiiresti ja haaras siis peegli järele.
„Sa armastad loomi,” märkis Ira ja otsis oma õlakotist välja paki niisutatud salvrätte.
„Võta ja tee end korda, muidu hirmutad oma tibud ära,” ütles ta ja ulatas paki tüdrukule, lisades: „Nendega saad ruttu oma silmaümbrused puhtaks. Ja seda meiki polegi vaja, sest sul on täielik õigus nutta. Usu mind, keegi ei hakka siin su väljanägemist kommenteerima.”
Eevali võttis salvrätid vastu ja surus paki endale vastu nina. Ta silmaiirised olid täis nii tumedat hirmu, et sinisele vikerkestale nende põhjatuna näivate avauste ümber polnudki ruumi.
„Puhka nüüd. Räägime hiljem. Mine oma tibude juurde ja räägi nendega. Me tuleme homme ja vaatame su isa asjad üle. Sobib?” kõneles Ira ning püüdis seda teha võimalikult malbel häälel ja sõnu rõhutamata.
Eevali noogutas ja nuuskis ninaga salvrätte, mis talle ilmselt väga meele järele olid, sest lõhnasid nagu lilled.
„Meil on läbiotsimisorderit vaja ja keegi peab Soome sõitma ning tüdruku emaga rääkima,” sõnas Ira, kui oli koos konstaabliga tagasi auto juurde jõudnud.
„Jah. Paraku peame me laibaga tegelema, kuigi oleks vaja hoopis elusaid inimesi aidata,” ühmas Ivar Peetri pahaselt.
„Meil tuleb mõlemaga tegelda ning lisaks veel ka metsloomaga,” sõnas naisuurija ja tõdes taas kord: „Üks viib teiseni. Me kõik sõltume üksteisest.”
„Kuidas saab nii olla, et naine ei saa tulla oma mehe juurde? Ja tütre juurde ka ei saa tulla. Kas vääramatu jõud ei tähenda siis midagi? Ei! Selles loos on midagi mäda,” kõneles konstaabel ja unustas jala gaasipedaalile.
„Pea nüüd hoogu!” hüüatas Ira, kui tundis, kuidas kiirus ta selja istme külge naelutas.
„Sorri!” mühatas konstaabel ja vahetas pedaali, nii et Ira taas oma keha üle kontrolli kaotas.
„Mida