perenaine Anna Tuuleke, nagu kohalik konstaabel oli teda tutvustanud, seisis uksel pea samal hetkel, kui konstaabli masin hoovivärava ette parkis. Näha oli, et majas külalisi oodati, sest perenaine oli varmas väravat avama veel enne, kui saabujad sõidukist välja jõudsid astuda.
„Oi, hirmus lugu ikka küll,” hädaldas tädike teretamise asemel. „Lapsekesest on nii kahju… aga sina, Peetri-poiss, oled vist linnast rahvast appi kutsunud. Kole lugu küll, aga mis teha, kui see oli Jumala tahtmine. Aga astuge edasi. Lähme tuppa. Mul on kohvi ja piirakat…”
Naabrinaise jutt jooksis kui ojake, milles peale sillerdava pinna muud näha polnudki ning Ira otsustas selle vulina resoluutse sekkumisega ära lõpetada, lausudes: „Tere. Ma olen maakonna vanemuurija Ira Tever. Mul oleks metsas juhtunud õnnetusega seoses vaja teile mõned küsimused esitada, kui te nüüd mahti saate.”
„Ah et kohe vanemuurija… ja maakonnast! Kas mina nüüd…” ahhetas tädike ja jätkas oma teemal. „Ma võin teed ka teha, kui kohvi ei sobi, aga piirakas on küll värske. Hommikul tegin ja Eevali sõi ka, nii et mürgitamist pole karta. Ma…”
„Ma tahaks teada, kuidas olid teie suhted naabrimehega?” sekkus Ira ja laskis silmadel enne majja astumist hoovi ümbritsevat hoonestust mällu salvestada.
„Issake! Mis suhted? Mul on omal mees. Ei olnud mul temaga mingeid suhteid. See puha külajutt,” vastas tädike ning oli otsesõnu sellisest küsimusest hämmastunud.
„No täpsemalt öeldes mõtlen ma taludevahelist läbisaamist,” selgitas uurija oma küsimust ja oli ka ise pisut üllatunud, et üle keskmise vana naine suhtlemise all midagi nii isiklikku mõtles.
„Ah seda! No mis meil jagada oli, see oli juba isaisade ajal ära tehtud. Eesveere talu jäi mu kaasale ja Tagaveere onulastele. Ei meil polnud Matiga midagi jageleda. Kupitsad olid ammu maas ja rist kivi peal, aga… aga see, et ta talu nime ära muutis, see polnud muidugi meie asi. Kui uus vabariik maad tagasi andis, siis võis igamees ise oma talul nime muuta ja see Mati, see tahtis oma talukohale selle linna nime anda, kust ta omale pruudi tõi, aga vallavalitsusest öeldi, et seda nime, mis juba on, enam panna ei saa. Nii ta siis nimetaski oma talu Murumanskiks. Ikka imelik inimene oli ta küll… olgu muld talle kerge, aga muidu oli ta aus ja õiglane mees. Ütles vahel sandisti ja tegi krutskeid, aga omasid ei reetnud.”
„Siis on Eevali ju teie sugulane. Aga perenaine, Eevali ema, kas tema oligi see Murmanskist toodud pruut?” päris Ira edasi.
„Jah. Tema see oli,” noogutas tädike ning jätkas oma juttu. „Svetlana oli siis noor ja väga ilus naine. Eesti keele õppis aastaga ära, aga nüüd räägib ainult soome keelt. Nii kui piirid lahti lasti, nõnda ta lendu läks. Ütles, et siin Eestis on liiga soe ja päikesepaisteline ning sõitis ära Lapimaale. Hakkas seal mingis muuseumis koristajaks ja pidi hästi teenima. Eevali lubas ka ära viia, kui plikal põhikool läbi saab, aga seni saadab talle aina igasugu vidinaid ja nänni. Mõlemad tütrega…”
„Aga ametlikult on nad ju abielus ja Svetlana peaks tulema tütre eest hoolitsema ning mehe maha matma,” kärgatas konstaabel kõuemürinana oma sõnavõtu tädikese jutuvulina vahele.
„Küll ta tuleb!” sai naabrinaine pahaseks. „Ega siis sealpool lahte pole mingi kolhoosikord, et tuled ja lähed, millal tahad. Seal on seadused ja kord. Mitte nagu meil. Eevali helistas kohe ja Sveta helistas mulle. See on meievaheline asi. Küll me selle korda saame. Te vaadake, kuidas surnu metsast kätte saate ja salaküttidega asjad joonde ajate, muidu kõmmutavad veel mõne omasuguse maha. Mis te trügite ausate inimeste ellu? Me pole milleski süüdi.”
Naabertalu tädike oleks oma ärevushoo vaigistamiseks rääkinud veel ja veel, aga Iral sai ta jutust villand. Püüdnud veel paar asjalikku küsimust esitada, mõistis uurija, et teda huvitavad vastused olid veel toored ning küsimine enneaegne.
Tagasi politseiautosse istudes ei saanud ta aga väita, et see käik oleks asjatu olnud.
„Mida sina sellest loost arvad?” päris Ira kohaliku politseimehe seisukohta.
„Kas selle muti jutu koha pealt või üldse?” täpsustas Ivar Peetri maakonnast kohale saabunud uurija küsimust.
„Ma pean ikka silmas seda, millega meil tegelda tuleb,” selgitas Ira oma küsimust ja pööras end lausa täies pikkuses kaaslase poole, et tema arvamust kuulata.
„Mina? Mis mina. Tead, mul on ammu kõik selge, aga huvitav oleks teada, mida üks kõrgelt koolitatud naisuurija asjast arvab…”
„Ma küsisin sinu arvamust,” sekkus Ira, laskmata Ivaril teemast kõrvale kalduda.
„Kur…rat küll! Mõtle nüüd ise, mida ma pean arvama? Sa tuled kohale, käid laibast kauge kaarega mööda, räägid orvuks jäänud lapsega meigi kasutamisest ja käid kahtlusaluses talus nagu kohvikus. Kas siis nii otsitakse tänapäeval mõrtsukat?”
Ira vaikis. Ta ootas kannatlikult hetke, mil mees oma arutlustes selle teemani jõudis, mis loo kriminaalsusega seostus.
„Nüüd küsid sa, mida mina arvan. Tead, ma elan päevast päeva koos nende inimestega. Ma tean, mida nad söövad, mida joovad ja kus sital käivad. Mati Leesmets oli üks vana sokk. Tal oli noorena naisi nagu liblikaid suvel. Sveta pani ta paika ja kui see naine Soome tööle läks, oli Mati omadega vanas pasas tagasi. Ma olen kindel, et soku pähe ta ka maha lasti. See võib muidugi olla ka salaküttide sepitsetud jahiõnnetus, aga vaevalt. Ma tean, et selles jahisektsioonis on enamus aumehed. Paar suli muidugi sekka, aga sellest vahel piisab, et terve kamp pahuksisse keerata. Jaht enne jaanipäeva on tegelikult tabuteema. Sellest mehed ei räägi, aga teevad. Seal võis mitu asja tuksi minna. Esiteks võis muidugi Mati ise eksida, aga päris kindlasti oli lastud põdravasikas Eesveere maa peal, aga Mati lebas oma piirides. Minu versioon ongi selline.”
„Täpsemalt, milline siis?” nõudis Ira Tever selgitust.
„Nagu ma ütlesin. Mati kargas Eesveere Annat ja sai selle eest naabrimehelt kuuli kerre. See põdravasikas võis neil mõlemal sihikul olla, aga Taavi otsus laskenurka muuta tuli vahetult enne päästikule vajutamist,” lisas Ivar ja oli enda versioonist väga sisse võetud.
„Sa arvad siis, et Mati oli nagu viimase hetke ost, õlle kuuspakk kassa juures,” lõpetas naisuurija meeskollegi versiooni, mille peale viimane solvunult vait jäi.
„Kui sa sokuks olemise all naistemeest mõtled, siis selles osas on sul õigus,” nõustus Ira ja pani kolleegi kulmu kergitama. „Mati Leesmetsa magamistuba oli kui soku sokisahtel, mis ka kõige vängema õhuvärskendaja ära kurnanuks. Seda lõhna oli isegi laiba juures tunda. Lisaks oli ta teksapükste tagataskus mitu kasutamata kondoomipakki. Eevali tegemisi peab veel uurima, aga mulle jäi mulje, et tüdruk oma isa tegemistest suurt ei hoolinud. Emast hoolis ta rohkem, aga kahjuks polnud ka nende vahel muud ühendust kui kallis ja kasutu kosmeetika.”
„Millal sa tema magamistoas käisid?” küsis konstaabel siiralt üllatunult. „Seda hetke mina küll ei märganud. Ja laiba teksataskud, kunas sa neid kobasid?”
„Ega alati peagi jalgadega käima,” vastas Ira muiates. „Mõnikord piisab pilgust ja lõhn tuleb ise ninna. Eesveere talu peremehega tahaks ma küll rääkida, aga siis parem juba koos kõigi Laguna valla jahisektsiooni meestega. Mis Eesveere perenaise sõnaohtrusse puutub, siis tema jutus oli vähe teri, aga see-eest olid need kõik viljakad. Perekonna saladused on teema, mida tasub meie töös alati motiivina kaaluda. Mina ei keskenduks niivõrd jahil juhtunud õnnetusele, vähemalt mitte enne, kui relvade koha pealt on mingi selgus tulemas.”
„Sa siis arvad, et Eesveere talu peremees Taavi Tuuleke polegi süüdi,” sõnas kohalik konstaabel pettunud toonil.
„Ma pole veel temaga rääkinud, aga taluhoonete lagunemisastet silmas pidades ja selle järgi otsustades, kui palju õlut see mees iga päev endale sisse kaanis, on see isend liiga laisk selleks, et metsas põdravasikat või naabrimeest passida,” arutles uurija ja toksis midagi oma nutitelefoni kuvarile.
„Ei noh – on sul aga arvamused! Laest võtad või?” sõnas konstaabel ja nõksutas rooliga, et oma eksistentsi