kuhu mina ei pääsenud, aga 1906. aasta Noorust ei saanud temagi kätte. Küll sain andmeid teiste varasemate Nooruste kohta, kuid ajakirja võis neist teadmistest tookord panna väga vähe, et meie poolsalajast uuringut mitte reeta. 1990. aastatel sai Helle Martise leitut juba ka avaldada.
1923. aastast andis Harju-Jaani Karskusseltsi Jõud noorteosakond paari aasta vältel välja oma ajakirja Noorus, mida ilmus 12 numbrit trükiarvuga 45–60 eksemplari. Vastutav toimetaja oli Johannes Kadakas ja toimetuse aadress juhatas Raasikule. Ajakiri oli illustreeritud, kauni käekirjaga kirjutatud ning šapirograafil paljundatud. Paljundamisel oli abistanud Eesti Noorsoo Karskusliit oma toetusega. Esimese numbri eessõnas kirjutati, et see ajakiri tahab olla noortele virgutajaks, koguda nende kirjatöid ja paljundada, et võimalus oleks neid kõigil lugeda. Tutvustati noorte loomingut, nii proosat kui ka luulet, mis ilmusid varjunimede all. Peateemaks oli muidugi karskus.
Umbes samal ajal ilmus veel üks noorteajakiri, arvatavasti 1906. aasta väljaande järeltulija. Selle nimi oli Noorus: Noorsoo Ajakiri.
1929–1940 ilmus ajakiri Eesti Noorus: Noorsoo Kultuuri Ajakiri. Selle kuukirja vastutav ja tegevtoimetaja oli Ago Jõger, toimetusse kuulusid Eduard Riisman, August Meikop ja Eduard Triik (viimase asemel hiljem ka Harald Nõmmik ja Otto Ibius). Hiljem sai tegevtoimetajaks Harald Nõmmik. Toimetuse aadress oli Harju t 37 Tallinnas. (Huvitav on see, et Eduard Triigiga olen elus kokku puutunud – ta oli mu tore klassijuhataja ja matemaatikaõpetaja, kui viiendas klassis õppisin, aga mõistagi ei teadnud ma tollal sellest ajakirjategemisest midagi.)
Eesti Nooruse väljaandjana on märgitud Ülemaalise Eesti Noorsoo Ühenduse Keskjuhatus. Rubriigis „Noorsoo töömailt“ oli uudiseid ka Soomest, Rootsist ja Saksamaalt. Üldse oli väga palju Soomega seotud materjale. Aastatellijate vahel korraldati loosimine, kus peavõiduks oli tasuta sõidupilet Soome ja tagasi. 1930. aastal sai vastutavaks ja tegevtoimetajaks Linda Laarman, tema järel August Meikop. Mõnda aega töötas toimetuses kirjamees Juhan Jaik. Alates 1932. aastast tehti mitu temaatilist erinumbrit kehakultuuri, maatulunduse, noorteloomingu, ühistegevuse, raamatuaasta jm valdkonnas. Toimetus oli Harju tänavalt kolinud aadressile Lembitu 10.
Ilmselt läks Eesti Noorusel hästi. Toimetajad vahetusid, ka toimetuse juhtkond muutus. 1939. aastal kuulusid toimetusse teiste hulgas ka Gustav Ernesaks ja Ullo Toomi. Kultuuriajakirja asemel tutvustati end nüüd küpse noorsoo ja vabaharidustöö ajakirjana.
1940. aastal ilmusid esimesed kuus numbrit vanas tuttavas stiilis, seitsmenda numbri esikaanel oli aga juba Stalini fotoportree. Esikaane siseküljel pöördus ÜENÜ Keskjuhatuse peasekretär August Meikop ÜENÜ liikmete poole, rõhutades, et „Eesti töötav rahvas on otsustanud minna koos Nõukogude Liidu rahuarmastavate rahvastega ja teostanud Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi“. Kõiki noori kutsuti kaasa aitama „tööle meie rahvaelu ja rahvakultuuri huvides“. Selles ajakirjanumbris, mis jäi viimaseks, oli palju juttu Venemaast, ka vene rahvatantsudest.
1945. aastal alustas Rootsis põgenikelaagris ilmumist Eesti Noorus. Selle esimeses numbris oli toimetuse märkus: „Fageruddi laagris hakkab ilmuma noorte eneste algatusel kuukiri „Eesti Noorus“.“ Esimene number oli dateeritud 30. jaanuariga, ilmus ühes eksemplaris ja ruudulistel vihikulehtedel käsitsi kirjutatuna. Oodati kaastöid. Peatoimetaja ja vastutav väljaandja oli Enn Nõu, toimetuse liikmeks Peep Kivikas, loetleti ka kaastöölisi. Rikkalikult illustreeritud esimene number sisaldas ka mõistatusi ja „Mõttenurka“. 1945. aasta teine ja kolmas number olid juba masinal trükitud, trükikoda: H. Arras. Neljas number ilmus põgenikelaagri järel juulis 1947. Endiselt juhtis toimetust Enn Nõu, kassapidaja ja toimetaja oli Tarmo Oja, teine toimetaja Peep Kivikas. Ühtekokku oli seda Eesti Noorust 35 numbrit, millest viimane kandis daatumit suvi 1953.
Nooruse sünd
NOORUS OLI AJAKIRJADE JAOKS niisiis läbi aegade populaarne nimi. Sestap ei olnud ime, et sellega alustas ilmumist ka sõjajärgsel ajal sündinud noorteajakiri.
Selle uue Nooruse esimene number ilmus oktoobrirevolutsiooni 29. aastapäeva pidustusteks novembris 1946. Saatesõna parteijuht Nikolai Karotammelt kandis pealkirja „Noortele sõpradele“ ja selles öeldi: „Võib-olla enam kui kunagi varem vajab meie noorsugu just nüüd oma ajakirja, mis oleks noortele teenäitajaks, abiliseks, juhtijaks nende iseseisva elutee algul, mis kajastaks noorte mõtteid, eesmärke, soove ja tundeid.“
Ajakirja 48 lehekülge sisaldasid toonast paatost täis kirjutisi „Oktoober Eestis“, „Ajalooline istung metroojaamas“, „Mida andis nõukogude võim eesti noortele“, „Noorte õpetaja“ (Mihhail Kalininist), „Kirjanik – kangelane – bolševik“ (Nikolai Ostrovskist, kirjutanud Lembit Remmelgas). Näiteks oli sellele ajale iseloomulik komsomoli keskkomitee tollase esimese sekretäri Arnold Meri lause kirjatükist „Prantsusmaa noored kaevurid“: „Ja kuulates neid tuliseid sõnu, vaadeldes sadu vaimustatud noori nägusid, kuulates kiiduavaldusi, mõtlesin ma ühest: kui õnnelikud me peame olema, meie Nõukogudemaa stalinlik sugupõlv.“
Oma koht oli spordilugudel: „Noored, harrastage maadlussporti!“ (Johannes Kotkas), „Visa püüdlikkusega eesmärgile“ (Heino Lipp), „Mis on uudist male alal?“ (Paul Keres) jt.
„Ei tohi väike olla suurel ajal, mis nõuab raudseid käsi, südameid,“ ütles Nooruse esiknumbris Juhan Smuul oma luuletuses „Oktoober“. Möödunud sõda meenutas poeemi katkendis Ralf Parve: „Ma olen see, kes surmas elust mõelda julgeb.“ Ka ilmus Nooruse esimeses numbris Eduard Männiku jutustus „Viisteist sammu“, Eugen Kapi laul „Nõukogude Eestile“ Mart Raua sõnadele, „Siili nurgake“, nuputamist vabaks minutiks jm.
Esimese numbri trükiarv oli 15 200. Valmis sai see trükikojas Ühiselu.
Ajakirja Noorus asutajad Arnold Meri ja Lembit Remmelgas 1960. aastatel.
Esimeste tegijate meenutusi
1986. AASTA NOVEMBRINUMBRI JAOKS, et tähistada ajakirja 40. sünnipäeva, kogusime hoolega varasemate peatoimetajate ja teiste Nooruse endiste tegijate meenutusi. Lembit Remmelgas tuletas pealkirja „Kuulates tuliseid sõnu“ all lugejatele meelde, et tol ajal, kui kavatseti luua ajakiri Noorus, oli ajakirja asutamine peaaegu võimatu. Taastati mõned väljaanded – Rahva Hääl, Sovetskaja Estonija, Noorte Hääl jm, millest osa oli juba Leningradis ja tagalas olemas. Ajakirjadest ilmusid Eesti Bolševik, Pilt ja Sõna, Eesti Naine.
Alates 1. oktoobrist 1945 oli Lembit Remmelgas Noorte Hääle toimetaja, kuid lehetegemise kõrval mõtles koos Helene Kuma, Arnold Meri ja Raoul Viiesega järjest rohkem sellele, et noortele oleks vaja rajada ajakirjad Pioneer ja Noorus. Moskvast aga polnud kinnitust ajakirja loomiseks. Siis otsustasid noorteajakirja ihalejad n-ö partisani mängida, teha ajakirju juhuslike inimestega, üksikuid numbreid välja andes ja kirjastuselt paberit kaubeldes.
Nooruse tegeliku tegijana nimetas Remmelgas Ado Slutskit, kes tollal oli Noorte Hääle toimetaja asetäitja. Ajakirja tegi ta ikka partisanina ja ilma palgata. Teda toetas selles ettevõtmises Arnold Meri. Noorte Hääle toimetus eraldas Nooruse tegijatele ühe toa ja aitas kaasa artiklitega.
Enamasti kiputakse praegu arvama ja ütlema, et Noorus alustas Stalinliku Noorusena. Nii see siiski ei olnud. Tsiteerin Remmelgat: „Ajakirja esimene number oli lihtsalt Noorus. Siis kutsuti Arnold Meri partei keskkomiteesse ja ta sai kõva peapesu – kuidas nii, et omapead tegutsete! Olgu olla Stalinlik Noorus ja nii ta saigi olema.“
Selle nüüdisaja jaoks eemaletõukava nimega ilmus ajakiri niisiis 1947. aasta algusest kuni märtsini 1956, mil ennistati nimeks Noorus.
Ado Slutsk meenutas samas, et ajakirja laoti 29. ja trükiti 31. oktoobril. Pärast ajakirja ilmumist said tegijad preemiat ja suundusid kambaga Du Nordi restorani. Du Nord oli tollal Tallinna kõige esinduslikum ja mugavam söögikoht, kus kokakunsti au sees hoiti ja kangetegi jookidega ei koonerdatud.