Nooruse lugu. Linda Järve

selle sain, on mul kleebitud vanasse paksu hallikaanelisse kaustikusse.

      Ajakirjandus oli minu jaoks kogu aeg midagi erilist, lausa perekonnatraditsioon. Minu vanaisa Juhan Kruustee (enne eestistamist Johan Kruberg, luuletajana kasutanud paljusid varjunimesid, kõige sagedamini Vermontus) töötas ja kirjutas mitmes Eesti ajalehes. Ta oli ajalehtede kohtureporter, käinud siis koos mõlema pojaga kohtukodadest uudiseid hankimas ja andnud need otse trükikotta Pikk tänav 40. Juhus tahtis, et mina alustasin ajalehes leivateenimist samas majas ja tollast Noorte Häält trükiti samas trükikojas, mis minu ajal kandis Ühiselu nime.

      Vanaisa oli lühemat aega ka eesti nn proletaarne kirjanik, tegi kaastööd Juhan Lilienbachi satiiriväljaannetele. Aga näikse, et tema vaated muutusid aegade jooksul vägagi palju. Ta osales esimesel Eesti ajakirjanike ülemaalisel kongressil mais 1909 Tallinnas raekoja saalis. Ajakirjanike Liidu asutamiseni jäi siis veel kümme aastat. Selle kongressi järgse suurima ajakirjanike ühisettevõttena asutati Tallinna Teataja, kuhu ta jäi tööle pikkadeks aastateks.

      Oma silmaga ma vanaisa ei näinud, sest ta suri enne mu sündimist. Aga temast räägiti minu lapsepõlves kodus sageli, sest ta vanem poeg, minu onu Valter Kruustee oli samuti ajakirjanik, kes sunniti 1950. aastatel Rahva Häälest lahkuma, kuna ei vastanud stalinlikele tõekspidamistele. Aga ta kirjutas lehtedele ka pärast seda, viimati mäletan teda Tallinnfilmi stsenaariumide osakonna juhatajana. Minu isagi tegi lehtedele aeg-ajalt kaastööd. Nõnda võiksin öelda, et kolmanda põlve ajakirjandusse pürgijana oli mul üht-teist sellest ametist teada.

      Tahtmine ajakirjanikuks saada süvenes veelgi keskkooliaastatel, kui osalesin Eesti Raadio noorte reporterite klubis. Olin siis Tallinna 10. Keskkooli (praegu Nõmme Gümnaasium) kümnendas klassis, kui kuulutati välja järjekordne vastuvõtt sellesse klubisse. Raadiomaja kohvikus kirjutasid kõik klubisse soovijad, keda oli kokku tulnud hästi palju, kirjandi (praegu nimetataks seda kahtlemata esseeks) raadiorahva pakutud teemadel. Minu kirjandi pealkirjaks oli värsirida tollal väga populaarse Suumani Sassi luuletusest „Ei ole õige öelda, et inimesed tulevad ja lähevad“. Läks vist hästi, sest sain edasi vestlusele ja stuudiokatsetele.

      Päris kõhe oli kogenud ajakirjanike küsimustele stuudios vastata ja oma häält proovile panna, läbi foonikaklaasi uudistasid ju samal ajal need, kes juba eelmise reporterite klubi koosseisus tuntud raadiohäälteks olid saanud. Sealt klaasi tagant on mul meeles Marju Lauristin, kes töötas tollal noortesaadetes, Vello Mikk, Toomas Uba, Tiit Made… Aga vaatamata mu ebalusele võeti mind vastu. Kord nädalas käisime raadiomajas ajakirjanikutarkusi saamas. Minuga ühel ajal olid klubis Riina Mägi (praegu Eentalu), Juhan Paadam, Mark Soosaar, Toivo Aare jt, kellega koos meil oli hästi vahva tegutseda.

      Mäletan imehästi, kuidas läksin esimest korda reporterimakiga lugu tegema. Makid olid tollal rasked, vist umbes kuuekilosed. See oli mu esimene kokkupuude raadiotehnikaga. Loeti sõnad peale, et ei tohi raputada, liigselt loksutada ja mida kõike veel; näidati, kuidas lindistamine käib. Siis läksin raadiomajast Balti jaama ja sõitsin elektrirongiga Klooga randa, kus liiva sees sumades suundusin pioneerilaagrisse lastega rääkima. Kui jutt räägitud sai, läksin sama teed tagasi, raske makk õlgu väsitamas. Kui raadiomajja tagasi jõudsin ja tööst aru hakkasin andma, olid lindil ainult minu sõnad: „Tere, lapsed!“ ja nende jutust mitte silpigi. Seda, kuidas ma „lapsi teretamas“ käisin, naersid klubilased veel hulk aega.

      Olin üsna tehnikakartlik ja saadete montaaž, mida meile samuti õpetati, tundus mulle väga keerulisena. Ka ütles üks kogenud „raadiotädidest“, et mul olevat eetri jaoks sobimatu, liiga lainetav hääl. Võtsin seda kriitikat päris südamesse. Nii ei teinudki ma raadiomajas reporterite klubis midagi suuremat. Alles aastaid hiljem juba Noorte Hääles töötades tegin ka raadiole mõne saate, millest eriti on meelde jäänud Rein Põdraga kahasse tehtud keskööprogrammid, milleks meid innustas Olaf Gehrke. Tunduvalt rohkem on mind alati köitnud trükiajakirjandus.

      Pärast keskkooli lõpetamist läksin 1965. aastal Tartu Riiklikku Ülikooli, kus ajaloo-keeleteaduskonna eesti keele osakonnas oli võimalik alates teisest kursusest spetsialiseeruda ajakirjanduse õppimisele. Juba sisseastumise ajal kuulsime kõmu: olevat võimalik, et siis, kui meie teisele kursusele jõuame, enam ajakirjandust ei õpetatagi. Ka sisseastumisvestlustel küsiti kõigilt, kas me juhul, kui ajakirjanikuks õppida ei saa, tahame õpetajaks hakata. Ma ei osanud kavaldada ja vastasin sellele küsimusele kindla ei-ga, sest selleks ajaks olin otsustanud, et minust peab saama ajakirjanik.

      EKSAMID läksid hästi, sissesaanute nimekirjas oli mu nimi 25 vastuvõetu hulgas algusepoolel, aga – oo õudust! – nime taga seisis suur küsimärk. Läksin siis eksamikomisjoni asja uurima, mida see küsimärk tähendab. Mulle vastati, et selle on pannud eksamikomisjoni esimees, kes parasjagu pole ülikooli peahoones, vaid on Vanemuise tänava õppehoones; tema teab ja tahtvat minuga rääkida, sest mu vastuvõtmine olevat ebaselge. Läksin, süda hirmu täis, esimeest otsima. Tartu oli mulle päris võõras linn, aga Vanemuise tänavale ma igatahes jõudsin ja vajaliku inimese leidsin ka üles. Ta seletas, et küsimärgi põhjustas see, et ma ei tahtvat õpetajaks saada. Mina ütlesin selle peale, et tõesti ei taha. Esimees vaikis hulk aega, ju vist imestas, et ma kompromissialtimat vastust ei andnud, ning ütles siis: „Mis teiega ikka teha. Aga spetsialiseerumiseni on veel aega, me võtame teid vastu.“

      Päris ülikooliaja alguses saime ülivalusa kogemuse osaliseks. 1965. aasta 21. detsembri hommikul ärkasime Vana-Tiigi ühikatoas nagu tavaliselt, et kella kaheksaks ülikooli peahoonesse loengule jõuda. Kui tüdrukutega üle Toomemäe läksime, hakkas asi kahtlasena tunduma. Peahoone ülakolmnurk säras pimeduses nagu kummalises punases ilutules. Üksikud vastutulijad nutsid. Silmad ja süda keeldusid nähtut uskumast. Hoone oli leekides. Isegi kõige raudsemad õppejõud nutsid.

      Siis tuli ka välja, et ülikooli noormehed olid öösel üles äratatud ja päästetöödele kutsutud. Ka meie hakkasime kohe tegutsema. Niipea kui võimalik, moodustus peahoone tagant ja keemiahoone eest „marksumaja“ suunas kulgev ahelik, mida mööda käest kätte andsime edasi aula kõrvalt raamatukogust päästetud ajaloolisi käsikirju ja teoseid. Jalad külmetasid, süda valutas…

      Hiljem selgus, et aulat, kus alles paar kuud tagasi olime saanud oma uhiuued matriklid, polnud enam. Meie igapäevasest 5. auditooriumist peahoone esimesel korrusel võis taevasse vaadata. Peagi algasid taastamistööd, päeval töötasime peahoones, õhtupoole käisime muudes õppehoonetes vabades ruumides loengutel.

      Nüüd olen kuulnud, et ülikooli peahoone on ainult administratsiooni käsutuses. Mul on sellest kahju. Meile, tollastele tudengitele, eriti vist ajaloo-keeleteaduskonna omadele, oli peahoone meie (ülikooli)elu kõige tähtsam maja.

      Ja ikka ning jälle trummeldab mu mälus Paul-Eerik Rummo toonane värsirida: „alumiiniumtagapõhjal põleb ülikool“.

      Olen alati olnud uhke, et sain olla Juhan Peegli õpilane. Ühtmoodi rahulikuna suhtus ta nii meie võimalikesse kartustesse kui ka liiga suurtesse lootustesse. Professor ta minu ülikooliajal veel polnud, aga oma teadmiste, selgituste, olemuse ja käitumisviiside poolest mõjus ta rohkem professorina kui mõni teine, kes seda tiitlit ammu kandis.