mõttega ta rampväsinult uinuski.
II
Kohvik ja kass
„Vabandage, kas see koht on vaba?“ Vastumeelselt tõstsin pilgu, et näha enda ees mingit imelikku tegelast seismas. Poiss, kes nägi välja nagu tüdruk (või oligi ta tüdruk), kandis madala kontsaga kingi, kummalisi riideid, mis kindlasti sobiksid mõlemale soole. Kitsaid musti teksaseid, liiga suurt jakki ja halli T-särki. Märkasin, et ta ripsmed on värvitud, kuid ometigi kuulus hääl meessoost isikule. Ja tema soeng jättis veelgi imelikuma mulje. Lühikesed juuksed, aga mitte poisipea, kuid samas piisavalt pikad, et sobida tüdrukule.
Vaatasin ringi, tõepoolest oli kohvikusse inimesi juurde tulnud ja suurem osa laudu hõivatud. Võtsin kõrvaltoolilt käekoti ja asetasin selja taha. Ta istus ettevaatlikult toolile, hoidsime aupaklikult viisakasse kaugusesse, et mitte teineteist häirida. Tajusin, et ta on taktitundeline ja empaatiline inimolevus. Süvenesin uuesti töösse.
Laanisto oli ametlike paberite koopiad korrektselt mappi pannud: kaubalaev (registreeritud Maldiividel), lastiks põhiliselt tarbekaup, suurem osa kaupa Hiinast (odav hind), väljavõte kellegi nooreminspektori aruandest (tema kahtlustused arvatava relvaveo kohta). Kõige all lebas koopia, kuhu numbrite jada lõppu oli kirjutatud – radarid registreerisid anomaalia (kadus, ilmus, kadus, ilmus). Jäin mõttesse. Viimati paluti mul leida kadunud isik, see aga oli midagi uut. Selle juhtumi puhul vajasin pisut enam ettevalmistusaega, tavaliselt helistas Laanisto mulle juba järgmisel või ülejärgmisel päeval. Meie koostöö oli alanud mõned aastad tagasi, esimesel korral anti kätte ühe isiku foto, pidin rääkima, kes ta on, mida teeb, mis temaga on juhtunud. Nende üllatuseks klappis minult saadud info olemasolevate andmetega isiku tausta kohta. Tookord ütlesin midagi sellist, mis neile edasiminekuks vajaliku juhtlõnga andis.
Laanisto oli vaikne ja sõbralik mees. Kinnise loomuga, osav ja põhjalik uurija. Tema analüütiline mõistus töötas hämmastavalt kiiresti. Laanisto ülemus, ma ei teadnudki täpselt tema auastet (mind ei huvitanud kunagi auaste), oli kergesti ärrituv mees, kelle karmi pinna all peitus suuremeelne süda. Viimasel ajal helistasid nad mulle üpriski tihti, kui vajasid sõltumatult vaatlejalt teistsugust, alternatiivset infot. Kord küsis Laanisto mu käest lapsepõlve kohta, vaatasin talle vaid pikalt otsa ja ei öelnud midagi. Signaal jõudis kohale ja ta ei pärinud enam.
Kohvikusse sisenes kamp noorukeid. Nendega tuli kaasa agressiivne energia. Valjult ropendades hõivasid nad kõrvallaua, kolistasid toolidega. Hetk enne seda, kui üks neist toolil tahapoole nõjatudes väljakutsuva pilgu minu androgüünse lauakaaslase poole heitis, panin käed sülle. Konflikt heljus juba õhus. Turris juustega jõujõmm mälus nätsu ja vahtis mu lauakaaslast. „Kuule, sina seal, mingi emo oled vä?“ Mul polnud aimugi, mida see emo tähendas, aga tajusin, kuidas kohvikus häälesumin koomale tõmbus ja mingi must pilv laudkonna endasse mähkis. Minu lauakaaslane võpatas. Ta tõusis püsti ja tahtis hakata väljapääsu poole minema. Vale käik, mõtlesin ma, oleksid pidanud paigale jääma.
Ta jõudis vaevu kaks sammu astuda, kui teismeline nooruk talle ülbelt jala ette pani. Järgmisel silmapilgul toimusid välgukiirusel kaks asja. Mu lauakaaslane haaras vasaku käega tuge otsides minu õlast ja mu kohvitass liikus ülihelikiirusel kamba lauale. Ja mitte ainult minu kohvitass, vaid ka tema ja lähima kolme laua tassid. Ükski tassidest ei läinud katki. Üks kohviku külastajatest karjatas, sellest piisas. Ruumis vallandus emotsioonidega laetud energia ja hetkeks ilmus inimeste nägudele spontaanne kontrollimatu tunnetetulv. Seejärel hakkasid kõik erutatult rääkima. Kõrvallauas ütles naine mehele: „Kas sa nägid seda? Tassid lihtsalt haihtusid meie silme all!“
Istusin vagusi. Seekord toimis juba päris hästi, ma vähemalt sain aru, miks ja mille pärast. Lapsepõlves valmistasid esemete iseeneslikud liikumised mulle niisama palju peavalu nagu emalegi. Suuremaks kasvades oskasin lugeda foto põhjal infot, kirjeldada eset või inimest, aga mingi osa psüühilisest jõust jäi endiselt tabamatuks. Ma lihtsalt ei teadnud tõepoolest, kuidas ma seda teen. Võttis oma aja, et üldse jõuda arusaamiseni nähtuse seosest minuga. Aja möödudes kasvasid selgeltnägemise võimed ja esemete muundumine mu läheduses toimus aina harvemini. Ometigi täheldasin ma teatud mustrit: kui kümne meetri raadiuses oli keegi ärritunud või mina olin ärritunud, siis toimus mingi psüühiline muutus energiaväljas, hiljem aimasin juba selle taga otsest seost inimese bioväljaga. Aga endiselt ei teadnud ma, kuidas ma seda teen, teisisõnu: esemete liikumine mu ümber oli kontrollimatu.
Lauakaaslane seisis ikka veel püsti ja vaatas üllatunud ilmel nii meie kui ka nende lauda. Kamp jõllitas omakorda teda. Nad ei julgenud enam piiksatadagi. Rahulolevalt tõusin püsti ja viipasin oma tumedapäisele lauakaaslasele. Koos marssisime välja, selja taga valitsemas vaikus.
„Kuidas sa seda tegid?“ küsis ta esimese asjana, kui välja jõudsime.
„Mida tegin?“
„Noh, neid tasse lennutasid, see oli väga äge, oli see mingi trikk?“ Seda küsides kõikus ta veidralt ühelt küljelt teisele.
Fenomenaalne taju, mõtlesin ma, samal ajal mõistatades tema sugu. Ma ei hakanud keerutama. „Ma ei tea. Trikk see polnud. Kas sinuga on varem veel nii juhtunud, no, no kui välja lähed, mitte et ma tahaks uudishimulik olla …“ Ta ei lasknud mul lõpetada: „Pidevalt, aga ma olen ikka poiss, kui sa teada tahad saada.“ Selle peale kukkus ta iseäralikult itsitama.
„Ah soo, vabandust, ma ei tahtnud tegelikult isiklikuks minna.“
„Ähh, pole midagi,“ rehmas ta käega.
Olime jõudnud Liivalaia tänavale. „Ma lähen sinnapoole, thanks sulle,“ sõnas ta ja raputas tänulikult mu kätt.
„Pole midagi, ma ei tea isegi, kuidas see toimus.“
„Lase samas vaimus edasi,“ soovitas ta, enne kui minekule pöördus. Mind ajas see miskipärast muigama.
„Sina aga hoia jamadest eemale,“ ei jäänud minagi vastust võlgu.
Koduteel Raua tänava poole jalutades mõtlesin objektile. Tee peal põikasin toidupoest läbi ja ostsin koju kohvi, mangomahla, odrakaraskit, biojogurtit ja kobartomateid. Viimased aju-uuringud näitasid, et inimese aju on plastiline, seda on võimalik mõjutada ja muuta. Kui vaid mõelda, et inimkond ei oska suuremat osa oma ajupotentsiaalist kasutada, siis ma ei imesta, miks me nii palju oma lähimate suguvendade šimpansidega sarnaneme, mõtlesin irooniliselt. Kadunud lüli ahvist arenemisel aga alles otsiti, võimalik, et see kadunud lüli näitas hoopis maavälist päritolu, et olime mõne kõrgintellekti eksperiment, kuid seda ei suutnud inimkonna ratsionaalne ajupool vastu võtta.
Kõiges, mida ei suudetud seletada, asus ego materialistliku käsitluse poolele ning salgas seotuse hingelise ja intuitiivse poolega. Kuid kas see polnud mitte üks kuulus astronoom, kes ütles, et teadus jõuab lõpuks jumalani välja, teisisõnu, teadus universumi arenemise kohta ja kõige väiksema raku, prootoni või neutroni kohta jõuab lõpuks ikkagi välja mingi seletamatu jõuni, mis nähtamatu väljana mõjutab kõike. Progressiivsemad ja ärksamad teadlased juba esitasidki katsete tulemusi, argumenteerisid loogiliselt ja põhjendatult, kirjutasid raamatuid, kuid nad olid vähemuses ja põlu all. Nad pidid kavalalt laveerima, et oma teadlase reputatsioon säilitada, kuid nii mõnigi neist langes klaperjahi tõttu rivist välja, lihtsalt murdus vaimselt, sest materialistlik maailmakord keeldus tunnistamast inimese hinge. Inimene oli saanud jumalaks, teadus oli saanud jumalaks.
Neid mitte eriti roosilisi mõtteid mõlgutades jõudsin koduukseni. Ma elasin eraklikult, ei kuulutanud ega pakkunud teenuseid. Ka ei võtnud ma raha, kuid aeg-ajalt avastasin oma üllatuseks, et keegi oli ikkagi peitnud salamahti ümbriku rahaga kuskile esikusse või jätnud elutuppa kohvilauale. Siis annetasin osa raha lastekodule ja ülejäänu eest ostsin toitu. Ma elasin tagasihoidlikult. Õigupoolest olin ma siin maailmas täiesti üksi, kui välja arvata minu nähtamatud kaaslased, keda ma silmaga ei näinud, aga teadsin, et on olemas.
Esimesed kliendid tulid mu juurde, kui olin umbes kahekümnene. Ma panin nimelt ühele endisele kooliõele taro kaarte ning seletamatul kombel ilmus mu elutoalauale tema kadunud abielusõrmus. Kukkus sulpsatusega tema teetassi. „Mis see oli?“