lahendada.
„Nojah,“ oli ülemus põlglikult Laanistole ühmanud, „piisab vaid ühest seigast, kus meil on olnud vaja vastavat aparatuuri laenata ülikoolilt ning õppejõud, kes asjast aimu sai, juba üliõpilastele edasi lobises.“
Seekord ei istunud nad koos väikeses koosolekuruumis, vaid suures. Ruumi valge steriilne värv mõjus rahustavalt, naine eelistas pastelseid ja heledaid toone, tema sõnul oli nii kergem keskenduda. Juba oli kohale tassitud mingi salvestusaparaat. Ülemus ei suvatsenud öelda, kes need kaks tundmatut isikut seal istuvad. Laanisto oli ise tervituseks käe sirutanud, mille peale üks mees püsti tõusis ja end Ameerika kaitsejõudude ohvitserina tutvustas. Ta ütles, et viibib siin vaid NATO koostöö raames ning on põgusal visiidil, ei midagi erilist. Kiitis Eesti küberkaitset ja e-riiki, mainis pronksiööd. Teine mees oli viisaka olemisega teadlane, kes oli õppinud Madridi ülikoolis psühholoogiat, praegu töötab Tallinna ülikoolis külalisõppejõuna. Tema lihtsalt soovis pealt näha nii-öelda meediumseanssi, kuna käsil oli teaduslik uurimisprogramm. Laanisto rahunes pisut, need olid närvid, mis liigselt asja võimendasid, muud midagi.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.