vastavalt 1920ndatel, 1930ndatel, 1950ndatel, 1970ndatel ning 1990ndatel sündinud indiviidid. Peaaegu kõik neist on pidanud elama kahe või enama vastandliku mentaalse, ideoloogilise ja majandusliku korra all, elades elu, mis hõlmas erinevaid väärtuste konstellatsioone, millest üks baseerus nõukogude ideoloogial ja teine lääne demokraatial.
Meediauuringud
Akadeemilised meediauuringud on olnud suuresti koondunud Tartu Ülikooli, omaaegsesse ajakirjanduse (hiljem ajakirjanduse ja kommunikatsiooni) osakonda, millest praeguseks on saanud ühiskonnateaduste instituut.
Mahukamatest meediauuringute projektidest oli üks esimesi pärast taasiseseisvumist Svennik Høyeri, Epp Laugu ja Peeter Vihalemma toimetatud ja rohkearvulise autorkonna toel avaldatud kogumik „Towards a Civic Society: The Baltic Media’s Long Road to Freedom“ (1993), mis avas lääne ühiskonna ja rahvusvahelise kommunikatsiooniuurijate kogukonna jaoks arusaadavas keeles Balti riikide seniteadmata tahke. Raamat tutvustas Eesti, Läti ja Leedu meediamaastiku ja meediasüsteemi olukorda ja arengut, alustades 17. sajandist ja lõpetades sovetijärgse perioodi algusega. Kolmeosalises raamatus tehakse esmalt põhjalik ekskurss ajakirjanduse ajalukku kõigis kolmes Balti riigis ning antakse ülevaade professionaalse ajakirjanduse kujunemisest ja arenemisest erinevate võimude all ja iseseisvuse ajal, kuni okupatsioonideni aastatel 1940–1944. Teine osa on pühendatud muutustele meediamaastikul nõukogude režiimi aastatel 1945–1986, analüüsides seda kolme perioodina: Stalini aeg 1945–1955, Hruštšovi sula 1956–1968 ja stagnatsiooniaeg 1969–1986. Raamatu kolmas osa keskendub uuele algusele alates laulvast revolutsioonist, vaatleb meediasüsteemi arengut kolmes noore demokraatiaga ühiskonnas kuni teose ilmumiseni 1993. aastal. Uurimusele annab väljaspool olija perspektiivi tuntud Norra ajakirjandusuurija Svennik Høyer, kes võrdleb Balti riikide ja Skandinaavia maade meedia arengulugu.
Selle raamatu jätkuna ilmus 2002. aastal Peeter Vihalemma toimetatud „Baltic Media in Transition“, mis tõi rahvusvahelise lugejaskonna ette taasiseseisvunud Eesti, Läti ja Leedu meedia ja ühiskonna arengu, mil ajakirjandusest sai suurt ühiskondlikku läbimurret käivitav mehhanism. Raamat katab terve kümnendi 1990ndate algusest kuni uue aastatuhande alguseni ning tutvustab rahvusvaheliselt vähe levinud statistikat Balti riikide arengu kohta teiste siirdeühiskondadega võrreldes. Kogumik keskendub meedia (sh venekeelse meedia) rollile siirdeühiskonnas ning analüüsib Eesti Televisiooni ja Raadio tegevust aastatel 1991–2001, samuti suurimates päevalehtedes toimunud muutusi.
Traditsioonilise massimeedia kanaleid ja nende kasutajaid, aga ka interneti levikut ja kasutajaskonda kaardistab 2004. aastal ilmunud laiahaardeline kogumik „Meediasüsteem ja meediakasutus 1965–2004“ (Vihalemm, 2004). Nüüdisaegse meediakasutuse teatmeteoseks tituleeritud raamatu tähtsus seisneb erinevate andmete ja raskesti ligipääsetavate uurimistulemuste süsteemses esitamises ja üldsusele kättesaadavaks tegemises.
Samal aastal (2004) avaldati veel teinegi koguteos, „Eesti elavik 21. sajandi algul“ (toimetajad Kalmus, Lauristin ja Pruulmann-Vengerfeldt), mis koondas endas 2002/2003. aasta talvel toimunud esimese MeeMa küsitluse. Paralleelselt üle-eestilise esindusliku uuringuga toimus sarnase ankeedi alusel postiküsitlus ka Rootsis Stockholmis (vt lähemalt Bolin, 2005).
Uue meedia uuringutega tehti algust juba samas „Eesti elaviku“ raamatus, kui eraldiseisvana võeti fookusesse mobiiltelefonide (toona ei olnud need veel ühendatud internetti), arvutite ja interneti kasutus (Runnel ja Vengerfeldt, 2004).
Pille Runnel ja Pille Pruulmann-Vengerfeldt on jätkanud samasuunalisi analüüse veel mitmeski publikatsioonis, mille seast võib välja tuua need, milles käsitletakse põhjalikumalt tehnoloogilist murrangut ja internetiseerumist, mis on viinud Eesti kujunemiseni üheks juhtivaks e-riigiks (Runnel jt, 2009). Teisalt on need arengud viinud uut tüüpi kihistumiseni Eesti ühiskonnas – digitaalse kihistumiseni, mis osutab interneti kasutamise barjääridele, mis teatud ühiskonnagrupid internetist ja uuemast kommunikatsioonitehnoloogiast eemal hoiavad, tekitades sel moel infokihistumist ehk erineval tasemel kohanemist infokeskkonnas (Kalvet ja Pruulmann-Vengerfeldt, 2008; Kalmus jt, 2013).
Seoses interneti ja mobiilsete meediatehnoloogiate levikuga üha noorema elanikkonna seas muutus aktuaalseks laste ja noorte meediakasutuse uurimine. Üks mastaapsemaid algatusi selles vallas on enam kui 30 Euroopa riigi teadlasi koondav projekt „EU Kids Online“ (Livingstone ja Haddon, 2009), mille esimeses osas (2006–2009) koguti, võrreldi ja hinnati juba olemasolevaid andmeid ning teises (2009–2011) viidi läbi esindusliku valimiga originaaluurimus, milles küsitleti 25-s Euroopa riigis elavaid 9–16-aastaseid lapsi ja nende vanemaid. Küsitlusankeet puudutas laste internetikasutust, digitaalset kirjaoskust, riskide kogemist ja nendega toimetulekut ning lapsevanemate tegevusi laste juhendamisel. Projekti Eesti-poolne juht Veronika Kalmus on koos uurimisrühma liikmetega (Andra Siibak, Pille Pruulmann-Vengerfeldt, Maria Murumaa-Mengel, Kairi Talves jt) tutvustanud tulemusi paljudes artiklites8, tuues välja, et Eesti lapsed on Euroopas esirinnas nii interneti kasutamise ulatuse (ka internetiga liialdamise) kui ka sel teel kogetud riskide poolest (Kalmus, 2008; Smahel jt, 2012; Helsper jt, 2013), nende seas nt küberkiusamine ja kokkupuuted vägivalla, pornograafia ja seksuaalse ahistamisega (Kalmus jt, 2010; Soo jt, 2015).
Uus aastatuhat on toonud kaasa põhjaliku kultuurinihke, mille põhjused ei ole enam seletatavad siirdeühiskonna protsessidega, vaid on mõjutatud globaalse kultuuri, aga eeskätt tehnoloogilise keskkonna muutusest ja nendest muutustest, mis on toimunud elanikkonna kultuuris osalemise viisides (Lauristin, 2012a: 13–14; vt samuti ptk 3.1 käesolevas raamatus).
Kodanikuühiskond ja kogukond
Alus kodanikualgatuste institutsionaliseerimise ja kogukondade uuringutele pandi 1990. aastate keskpaigas (Aarelaid-Tart, 1993; Aarelaid-Tart ja Tart, 1995) ning 2000ndate alguses (Lagerspetz, 2001; Lagerspetz, Ruutsoo ja Rikmann, 2000).
Nõukogude perioodil oli kodanike omaalgatus kammitsetud ja poliitiliselt kontrollitud. Esimesi märke sõltumatust kodanikualgatusest võis näha perestroika ajal, mil režiimi haare lõdvenes. Mikko Lagerspetzi, Erle Rikmanni ja Rein Ruutsoo (2007) hinnangul oli tegu ühiskonna mõningase liberaliseerimisega ilma tegeliku demokratiseerimiseta, kuid et võimaliku represseerimise hirm ei olnud enam nii suur kui varem, hakkas tekkima ka režiimist sõltumatuid liikumisi ja ühendusi. Autorid (Lagerspetz, Rikmann ja Ruutsoo, 2007: 9–12) periodiseerivad põhjalikult kodanikualgatuste tekke ja kodanikuühiskonna arengu faasid ja etapid, alustades aastatel 1986–1990 alanud nn protestifaasiga, mil suurt osa elanikkonnast kaasavate algatuste tõukejõuks sai rahvuslik vabadusliikumine, ning lõpetades 2000ndate kodanikuühiskonna konsolideerumise faasi tunnusjoonte visandamisega.
Lagerspetz, Ruutsoo ja Rikmann (2000) jäädvustasid uue aastatuhande eel Eesti kodanikualgatuste hetkeseisu ja arenguvõimalused, tuginedes 1998. aastal korraldatud küsitluse tulemustele mittetulundusühingute hulgas. Võrreldav esinduslik küsitlus korraldati 2005. aastal, millest annab täpsema ülevaade Erle Rikmanni (2007) koostatud kogumik.
Praeguseks on see valdkond stabiliseerunud, vastu on võetud mitu põhimõtteid ja head tava kehtestavat dokumenti, asutatud on tegevusi koordineerivaid ja toetavaid organisatsioone ja uurimisasutusi.
Paralleelselt kodanikuühiskonna temaatikaga on aktualiseerunud kogukonnaliikumine, mille puhul piirkonna elanikud mõtestavad oma tegevust kogukonnast lähtuvalt ja sellele suunatult. 2014. aasta seisuga annab geograafiliselt piiratud alal tegutsevatest kogukondadest ülevaate linnateemade kompetentsikeskuse Linnalabor ja MTÜ Eesti Külaliikumine Kodukant koostöös läbiviidud uuring (Vihma ja Lippus, 2014), milles lisaks kogukondade struktuurile, juhtimisele ja ressurssidele pööratakse tähelepanu ka kogukondade ja kohalike omavalitsuste vahelistele suhetele.
Lõimumine
Venekeelse elanikkonna lõimumine Eesti ühiskonda on leidnud nii meie kui ka eriti välismaise avalikkuse, ajakirjanike ja poliitikute laialdast ja järjekindlat tähelepanu. Võib öelda, et integratsiooni probleemistik on kõige enam empiiriliste uuringutega kaetud ning kõige enam välismaistele analüütikutele huvi pakkunud ühiskonnaelu valdkond Eestis.
Juba 1980ndate lõpus, veelgi enam pärast taasiseseisvumist tehti sageli välismaise rahastuse toel suuri uuringuid, mis küsitlustulemuste