1997; Vihalemm, 1997; Kirch, 1997; Kirch jt, 1997; Kruusvall, 1997; Pavelson, 1997).
Aprillis 1996 moodustati tollase haridusministri Jaak Aaviksoo korraldusega teadusasutustevaheline töörühm, mis sai ülesandeks töötada välja venekeelse elanikkonna integreerimise riikliku programmi alused. Asuti täitma uurimis- ja arendusprojekti „Mitte-eesti noorte integreerimine Eesti ühiskonda“ (projekt VERA). Mõne kuuga kujunes seminaride käigus uurimiskollektiiv 27 uurijast, projekti juhtinud nõukogus olid Marju Lauristin, Mati Heidmets, Priit Järve ja Marje Pavelson. Aastatel 1997–2002 anti välja mitu mahukat kogumikku (vt Järve, 1997; Lauristin jt, 1998; Heidmets, 1998; Lauristin ja Heidmets, 2002), publitseeriti mitukümmend artiklit nii Eestis kui ka välismaal.
1998. aastal käivitus esimene riiklik mitte-eestlaste integratsiooniprogramm, selle ja järgnevate lõimumiskavade üheks osaks sai integratsioonimonitooringute korraldamine, mida on siiani tehtud kuuel korral – aastatel 2000, 2005, 2008, 2010, 2011 ja 2015 (vt Lauristin ja Vetik, 2000; Hallik jt, 2006; Vetik, Lauristin jt, 2008; Vetik jt, 2010; Lauristin jt, 2011; Kallas jt, 2015). Tähelepanuväärne on asjaolu, et uurimisgrupp on alati moodustunud mitme keskuse esindajatest.
Lõimumise tendentse ja tõlgendusi üldistades ütles Marju Lauristin 2007. aasta Metsaülikoolis:
Mitte-eestlaste ja eestlaste vahelise võõrdumise püsivust ning isegi selle suurenemist viimastel aastatel on seletatud eeskätt eestlaste ja venekeelse elanikkonna erineva meediaruumi, ideoloogia ja Venemaa propaganda mõjuga, mitte vaadeldud lahendamist nõudvate sotsiaalsete ja psühholoogiliste probleemide kontekstis. Uurimistulemused näitavad aga, et venekeelne elanikkond ise peab kõige olulisemaks võõrdumise allikaks sotsiaalset tõrjutust Eesti ühiskonnas, eestlaste ja mitte-eestlaste erinevaid eneseteostuse väljavaateid nii hariduses, majanduses kui ka avalikus elus. Samas ei pea valdav osa eestlasi neid probleeme eriti oluliseks. Eitades sotsiaalmajanduslike probleemide rolli integratsioonis, peetakse silmas üldise heaolu kasvu positiivset mõju ka mitte-eestlaste olukorrale. […] Ometigi on üldise heaolu kasvu taustal rahvuslik mõõde elanikkonna kihistumises kasvanud. […] Eestlased, kes on saanud oma hariduse juba vabas Eestis ning jõudnud juba keskealistena majanduses ja poliitikas juhtivale positsioonile, on saanud hüüdnimeks „võitjate põlvkond“. Samaealiste mitte-eestlaste kohta seda aga öelda ei saa. Kontrast sama earühma eestlaste eneseteostusega, sotsiaalse ebaõigluse tunne on eriti suur just haritud keskealistel, sh Eesti kodakondsusega mitte-eestlastel. Täitumata ootustest tulenev rahulolematus ning selle pinnalt kasvav protesti-identiteet võimendub nende teismelistes lastes. (Lauristin, 2008: 152).
Need üldistused kehtivad ka praegu. Veelgi enam, nagu näeme selle raamatu mitmest peatükist (2.3, 4.3, 6.2, 6.3, 6.4, 6.5, 6.6), on erinevused eestlaste ja venekeelse ühiskonnaosa vahel viimasel aastakümnel veelgi kasvanud. Seda olulisemaks võib pidada sellealase olukorra fikseerimist ja analüüsi, millega tegeldakse aktiivselt nii Tartu kui ka Tallinna ülikoolis ja uuringukeskuses Praxis.
Elustiilid ja subkultuurid
Üha laiemalt levivatest uutest subkultuuridest ja elustiilidest on akadeemilisi uurimusi tehtud üsna vähe. Sellevõrra tänuväärsem on 2013. aastal ilmunud kogumik subkultuuridest ja stiilikultuuridest koos nende väärtuste ja normidega, mis Eesti kontekstis eksisteerivad. Sissejuhatuses subkultuuride sotsiaalteaduslikku käsitlusse teeb kogumiku toimetaja Airi-Alina Allaste (2013: 27–56) ekskursi subkultuuride uurimise traditsiooni ja termini kujunemisse. Allaste demonstreerib, kuidas mõiste on ajas muutunud ja laienenud ning viitab nüüdisajal pigem „üleilmsetele trendidele ja sarnaste maitse-eelistustega indiviidide võrgustikule“ kui „sotsiaalsele patoloogiale“ (Allaste, 2013: 10, 29). Peeter Vihma (2013: 57–67) toob välja, kuidas elustiilide uurimises üldiselt defineeritakse neid üha enam tarbimise kaudu: milliseid rõivaid ja aksessuaare, muusikat, filme, ajakirju jm tarbitakse. See teeb elustiilist tarbekaupade hankimise kaudu defineeritava eluprojekti, millele osutas juba Pierre Bourdieu (1993).
Nõukogude ajal, mil ühiskond oli väliselt homogeensem ja kontrollitud, ei eksponeerinud eristuvad subgrupid end avalikult, vaid tegutsesid võrreldes lääneriikidega varjatult. Seetõttu ei leia ka sellesse ajajärku kuuluvaid erandlikke kultuurilisi nähtusi (nt biitnikute kultuuri) käsitlevaid allikaid, mõni üksik välja arvatud (vt Salumets, 1998).
Kõige pikemalt on globaalsetest subkultuuridest Eestis kestnud punkkultuur, mis sai hoo sisse 1970ndate lõpus,1980ndate alguses (USAs ja Suurbritannias hakkas sel ajal punk juba hääbuma), muutudes siinmail üheks kõige enam etableerunud liikumiseks (Turk, 2013: 79). Pungi õitsenguperioodiks Eestis loetakse 1980ndaid (vt Trubetsky, 2009). Koos nõukogude režiimi lagunemisega kadus osaliselt senise vastupanu või provokatsiooni mõte; teisalt sai punkliikumisest omal moel rahvusliku liikumise osa (Turk, 2013: 79, 114).
Teiste stiilikesksete subkultuuride seas on Eestis lähemalt uuritud ka peavoolukultuurist eristuvat metal-kultuuri, mille peamiseks tunnuseks on metal-muusika kuulamine (Araste, 2013); hiphopkultuuri muusika, tantsu, grafiti, ürituste jm kaudu (Kobin ja Allaste, 2009; Kobin, 2013); alternatiivsel elektroonilisel muusikal põhinevat klubikultuuri (Allaste, 2001; Allaste, 2013); mootorratturite subkultuuri ehk moto- ja biker-kultuuri, mis jõudis Eestisse 1990ndate keskpaigas, mil hakkas kujunema läänelik rattaomanike subkultuur (Altermann ja Maripuu, 2013), jne.
Subkultuuride kirjul maastikul leidub veel rohkesti mitmesuguseid etnilise, religioosse, sportliku või erialase ideoloogilise taustaga allkultuure, mille kohta akadeemilisi uurimusi eesti keeles napib. Küll aga on lähemalt uuritud ökoloogilist elustiili ja vaimseid praktikaid viljelevaid kogukondi, mis otsivad lahendust sellistele nüüdisühiskonna probleemidele, mis tulenevad keskkonna ja majandusega, aga ka sotsiaalsusega seotud riskidest (vt Allaste, 2011; Krull, 2012).
1.2.4. KOKKUVÕTE
Ülaltoodud ülevaade sotsioloogilise uurimistöö arengust Eestis 50 aasta jooksul ei pretendeeri kaugeltki kõikehõlmavusele9. Oleme käsitlenud vaid neid uuringuid, mis on olnud oluliseks eeltööks ja kontekstiks MeeMa uuringule. Siiski võimaldab see näha mõningaid sotsioloogiliste uuringute arengu põhijooni, kasvõi andmekogumise ja analüüsi metodoloogia arengut, uurimisvaldkondade ja uurimiskeskuste püsimist või muutumist.
Kokkuvõtvalt võib praegusest perspektiivist vaadatuna vähemasti meediasotsioloogiliste uuringute puhul algusest peale esile tuua nende tugevat metodoloogilist alust, nii et hoolimata režiimi ahistavatest tingimustest oli võimalik enam-vähem adekvaatselt sotsiaalseid protsesse hõlmata. See saavutati suuresti tänu komplekssele kontseptuaalsele lähenemisele, andmekogumise ja – töötlemise reeglite ja tavade väljakujunemisele. Suur osa 1970.–1980. aastatel kujunenud uurimispõhimõtetest on ka MeeMa uuringutes äratuntavalt esindatud.
Eestit võib pidada üheks kõige enam sotsioloogiliste küsitlustega kaetud piirkonnaks tollases Nõukogude Liidus. Kahjuks on suurt kogutud andmehulka väga vähesel määral üldistatud. Tervikpildi loomine ühiskonna arengust ei olnudki nõukogudeaegsete ideoloogiliste piirangute tõttu võimalik. Seda saaks aga teha praegu, sest suur osa küsitlustulemustest on säilinud Eesti Sotsiaalteaduslikus Andmearhiivis ja sekundaarseks analüüsiks kättesaadav. Sotsioloogiline arheoloogia võiks noortele uurijatele olla huvipakkuv ja inspireeriv väljakutse.
Mikko Lagerspetz ja Iiris Pettai tõid Eesti sotsioloogia nõrga küljena esile akadeemilise foorumi puudumise, mis edendaks professionaalset diskussiooni (2003). Kahjuks on see suurel määral nii ka praegu. Kuigi Eesti Sotsioloogide Liidu tegevus on viimastel aastatel aktiviseerunud ning üle paari-kolme aasta toimuvad Eesti sotsiaalteadlaste konverentsid, on järjekindlaks erinevaid keskusi ja uurimistulemusi ühendavaks ja üldistavaks foorumiks olnud üksnes inimarengu aruanded. Nende koostamises on peale sotsioloogide osalenud ka politoloogid, majandus-, haridus- ja keskkonnateadlased ja teised, nii on need olnud kõiki Eesti sotsiaalteadlasi koondav platvorm. Viimasel kümnel aastal on inimarengu aruannete maht suurenenud ja haare laienenud, ühiskondlik tähelepanu nendele oluliselt kasvanud. Võib öelda, et suurel määral tänu nendele on ka avalikkuse tähelepanu sotsiaalteadustele suurenenud.
Teise puudusena märkisid Lagerspetz ja Pettai (2003) uurimistulemuste teoreetilise mõtestamise vähesust. Viimasel 10–15 aastal on