jätkuvalt täieliku põlgusega. Gwenyth palvetas, et tema enda vastikustunne pilgus oleks hirmust üle.
“Olge terve, isa,” lausus naine vaikselt. “Mind on hukka mõistetud ja kui ma nüüd rahva ees kõnelen, siis ütlen, et ei ole milleski süüdi. Ma ei tunnista rahva ees valet, muidu hülgab taevane isa mu. Ma lähen surma ja edasi taevasse, sest hea issand teab, et ma olen süütu, ning et te kasutate tema nime poliitilisest vaenlasest vabanemiseks. Kardan, et just teie mädanete varsti põrgus.”
“Pühaduseteotus!”
Naine oli vapustatud, sest just Rowan oli selle sõna välja hüüdnud.
Kongi raudvarbadega uks lendas kohutava hooga lahti. Enne kui ta arugi sai, oli mees temast kinni haaranud, ühe käe sõrmed julmalt tema juustes, sundides teda endale silma vaatama, nii et Gwenythil oli võimatu pääseda tema teise käe puudutusest oma põsel.
“Tal ei tohi lubada rahva ees kõnelda. Ta teab, et tema hinge ootab ees põrgu ja ta püüab vaid teisi koos endaga saatana haisvasse auku tõmmata,” lausus Rowan vihkamisest ja süüdimõistmisest käheda häälega. “Uskuge mind, sest mina tean liigagi hästi tema võlude nõidust.”
Kuidas võisid sellised sõnad tema huultelt langeda? Kunagi oli mees vandunud talle igavest armastust. Ta oli jumala palge ees oma armastust kinnitanud.
Gwenythi süda purunes mõttest, et mees ei olnud siia tulnud üksnes selleks, et olla tunnistajaks tema piinale, vaid et olla ka osa sellest.
Rowani käsi oli suur, tema sõrmed pikad ja kummaliselt hellad, vaatamata tõsiasjale, et need olid niivõrd harjunud mõõka kandma. Gwenyth meenutas uue valuga, kuidas needsamad sõrmed olid kunagi tema poole sirutunud vaid selleks, et teda suure õrnusega silitada. Ja mehe silmad… silmad, mis olid teda vaadanud tõelise rõõmuga, lõbuga, mõnikord isegi vihaga, aga peaasjalikult sügava, purustava kirega, mis puudutas tema hinge nii, nagu tema ihu ei saanud kunagi puudutada.
Nüüd olid need vaid tumedad ja jõhkrad.
Rowan vahtis talle otsa, hoidis teda abituna, liigutas end siis ning naine mõistis, et mees hoiab midagi käes. Ta nägi, et see oli väike ravimipudelike, ning Rowan tõstis selle tema suule, kummardus lähemale ja sosistas vaid tema kõrvadele mõeldud sõnad: “Jooge see ära. Kohe.”
Gwenyth vahtis talle tühja pilguga otsa, teades, et tal ei ole muud võimalust, ja peaaegu naeratas, sest ta nägi vilksamisi… midagi nendes silmades, mille värv oli nii sinine, et need trotsisid nii merd kui ka taevast. Ta nägi seal meeleheidet ja veel midagi. Äkitselt taipas naine, mis see on. Mees mängis. Rowan ei olnud teda unustanud.
“Jumala nimel, jooge see kohe ära,” lausus mees.
Gwenyth sulges silmad ja jõi.
Silmapilk hakkas tuba pöörlema ning ta mõistis, et Rowanis oli siiski peitunud armulikkus, mingid mälestused kõikehõlmavast kirest, mida nad olid jaganud, sest mees oli andnud talle mürki, säästmaks teda ihu õgivate leekide teravast piinast, mis mühiseksid, kuni temast on järele jäänud vaid tuhk, mis heidetakse tuulde.
“Saatana lita! Ta tahab meid kõiki naerualuseks teha,” urises Rowan ning naine tundis tema sõrmi oma kõri ümber koomale tõmbumas.
Mees tahtis nad arvama panna, et ta kägistas Gwenythi ära mitte halastusest, vaid selleks, et teda rahva ees vaikima panna.
Pimedus hakkas naise nägemist varjutama ja tema jäsemeid haaras tuimus. Ta ei suutnud enam püsti seista ja vajus mehe vastu, olles tänulik, et ta sureb enne, kui tuli ta endasse haarab.
Aga sellegipoolest võitles ta neil viimastel hetkedel vihaselt piinava tõe vastu, et mees, keda ta oli kunagi usaldanud, armastanud rohkem kui elu ennast, kellega ta oli jaganud ekstaasi, õppinud tundma paradiisi, on see, kes nüüd tema elu võtab.
Ta nägi taas Rowani silmi, mis olid eredad nagu sinised leegid, ja mõtiskles, kas need tulised valgustäpid järgnevad talle isegi surma.
Tema huuled liikusid. “Tõbras,” ütles ta mehele.
“Kohtume põrgus, mu leedi,” vastas mees sosinal, kuid see hääl järgnes kindlasti talle igavikku täpselt nagu leek Rowani pilgus.
Kas mehe huultel võbeles naeratus? Kas mees pilkas teda isegi suremise ajal? Gwenythi silmanägemine hajus, ta vaatas kindluse mõttes Rowanile silma ning nägi seal nii kurbust kui ka midagi muud, nagu püüaks mees talle midagi edasi öelda, midagi, mida teised ei tohtinud näha.
Ta vaatas jätkuvalt mehele silma nii kaua kui sai, püüdes näha kõike, mis seal peitus, ja anda edasi oma sõnumit.
Daniel…
Gwenyth tahtis tema nime öelda, kuid ei julgenud. Ta teadis – teadis –, et mees armastab nende poega, et Danielil ei jää kunagi millestki puudu. Rowan hoolitseb selle eest. Erinevalt temast ei lange mees kunagi võimu muutlikkuse ohvriks. Ta oli alati olnud riigimees, vaenlased ei alahinnanud kunagi tema jõudu – ega populaarsust.
Pimedus sulgus naise ümber veel tihedamalt, kuid ta ei tundnud valu ja soovis, et oleks riigimehelikkuse õppetunnid endale rohkem selgeks teinud.
Et ka kuninganna oleks seda õppinud.
Gwenyth mõtiskles, kas ka tema, nagu Mary, oli liiga tihti kirele, omaenda tõekspidamistele ja õiglustundele järele andnud. Kas oleks olnud parem viis endale kindlaks jääda, et aidata naist, kel isegi praegu ei ole aimu, kui suures hädaohus ta on? Ka kuninganna võib oma elu kaotada, teda oli juba sunnitud loobuma kõigest, mis muutis elu elamisväärseks.
Kuidas ta võis seda teada? Kuidas võis keegi neist seda teada? Kõik oli alanud nii jõuliselt ja suurejooneliselt, nii kauni ja hiilgava unistusena. Isegi praegu, valguse tuhmudes, mäletas Gwenyth, kuidas see oli kunagi säranud, nii kaua aega tagasi.
I OSA
Kojutulek
Esimene peatükk
19. august, meie issanda aasta 1561
“Kes see on?” sosistas üks kammerneitsidest kuninganna Mary selja taga passides, kui nad oodatust varem Leithi saabusid. Gwenyth ei olnud kindel, kes oli rääkinud; Šoti kuninganna Mary oli lahkUnud lapsena kodumaalt koos nelja õuedaamiga, kelle nimed olid samuti Mary: Mary Seton, Mary Fleming, Mary Livingstone ja Mary Beaton. Gwenythile meeldisid nad kõik väga. Nad olid võluvad ja armsad. Igaühel oli oma isikupära, aga üheskoos tunti neid kui “Marysid” või “kuninganna Marysid” ning mõnikord tundus, otsekui oleksid nad muutunud üheks inimeseks, nagu ka praegu, kui Gwenyth ei olnud kindel, kes oli sõna võtnud.
Nad kõik – sealhulgas ka kuninganna – silmitsesid rannikut, pilk neid ootaval sõjaväeosal. Kuninganna kaunid tumedad silmad tundusid Gwenythile uduniisked nagu seda oli päev ise.
Gwenyth arvas, et kuninganna ei kuulnud küsimust, kuni ta äkitselt vastas. “Rowan. Rowan Graham, Lochraveni lord. Ta külastas paari kuu eest koos minu poolvenna lord Jamesiga Prantsusmaad.”
Gwenyth oli seda nime kuulnud. Rowan Grahamit peeti üheks Šotimaa mõjuvõimsamaks aadlikuks. Naisele meenus, et temaga oli seotud mingi kummaline tragöödia, kuid ei teadnud, mis nimelt. Ta teadis ka, et mehel on julge sõnavõtja maine, tal oli ka isiklikku võimu ja poliitilist jõudu, tagamaks, et teda kuulda võetaks.
Tol hetkel tundis Gwenyth, et selle mehe saatuseks on teda kummitama jääda. Rowanist oli võimatu mööda vaadata, kui ta seisis kuninganna poolvenna ja regendi lord James Stewarti kõrval. Mary ise oli ka pikk, meeter kaheksakümmend, pikem enamikust meestest tema teenistuses. James ise ei olnud nii pikk, aga isegi kui ta olnuks kuningannast pikem, oleks tema kõrval seisev mees tema kohal kõrgunud udus, millesse maa oli mähkunud. Valgust oli vähe, aga olemasolev kuldas mehe nisukarva juukseid, muutes ta kuldseks sõjaisandaks, sõdalasrüütliks, kes meenutas ammuseid viikingitest sissetungijaid. Rowan oli oma klanni värvides, sinises ja rohelises, ning vaatamata naasvat kuningannat tervitama tulnud seltskonna moekatele riietele, oli just tema see mees, kelle poole kõigi silmad pöördusid.
Lochraven, mõtles