ei olnud Prantsusmaa, aga see oli maa, millel oli oma armsale kuningannale palju pakkuda.
Nad jätkasid teed Edinburghi ning Rowan nägi rahulolevalt, et elanike tervitustes kuningannale võis näha ettevaatlikkust. Inimesed ääristasid tänavaid, paljud nende seast kostümeeritud ja palgatud nii tervitamiseks kui ka lõbustamiseks. Viiskümmend meest olid riietunud maurideks, peas turbanid, jalas kollasest taftist kottpüksid, ning nad kummardasid rongkäigule, neile nagu tohutuid aardeid pakkudes. Neli noort neidu etendasid voorusi ja tervitasid kuningannat kiiruga püstilöödud lavalt. Üks laps kõndis häbelikult ligi, et kuninganna Maryle piibel ja psalmiraamat kinkida.
Enne kuninganna saabumist olid toimunud tulised vaidlused, mitu protestantlikku lordi ihkasid Maryle näidata põleva preestri kujutist. Paljud nende endi seast olid sellise mõtte raevukalt tagasi lükanud. Varjatult vihjati nende mööda ratsutades, et see ei ole enam katoliiklik maa: põlevad kujutised piiblitegelastest, kes olid kummardanud ebajumalaid ja väike vihje lapse kõnes, et kuninganna peaks oma riigi usu vastu võtma. Aga miski ei olnud pealesuruv, lastes uuel kuningannal eirata seda, mis talle ei pruukinud meeldida. Päeva pidulikkus oli tõeline; inimesed olid valmis ja soovisid nii kaunist monarhi tagasituleku puhul tervitada.
Rowan jälgis hoolikalt kuninganna ümber toimuvat ning tabas oma pilgu sageli põikamast tema õuedaamile, leedi Gwenythile, kelle silmad olid kindlalt kuningannale ja teda ümbritsevatele suunatud. Noor naine oli rabavalt ilus. Kõik kuninganna ümmardajad olid tegelikult sellised – mees mõtiskles, et kuninganna lubas seda vahest seetõttu, et ta ise on nii kuninglik ja armas, et ei kartnud ennast ümbritsevate hiilgust. See näitab teda heast küljest, mõtles Rowan.
Aga mis tõmbas teda leedi Gwenythi puhul nii väga? Naine oli kahtlemata kaunis, aga sedasama võis öelda paljude naiste kohta. Rowan taipas, et Gwenythi kõnes ja pilgus peitus midagi, mida ta peab ääretult väljakutsuvaks. Naises sädeles tuli, mis oli samasugune nagu tema juuste värv – mitte päris pruun ega blond, eri tooni punaste salkudega. Ja naise silmad olid tormiline segu rohelisest, pruunist ja kuldsest. Gwenyth ei olnud nii pikk kui kuninganna, aga kui Maryga olid isegi vähesed mehed ühepikkused, siis ei tulnud üllatusena, et tema õuedaamid oli temaga võrreldes kõik pisikesed. Aga Gwenyth oli siiski auväärt pikkusega, võib-olla meeter kuuskümmend kaheksa. Gwenyth kinkis kuningannale oma lojaalsuse ja tegi seda tuliselt. Ta oli näidanud oma valmisolekut ja seda, et oskab oma vaatenurka selgelt väljendada ning tõhusalt keelt kasutada. Ta oli teravmeelne. Rowan naeratas, mõeldes, et kui see naine kedagi põlastab, siis lõikavalt. Kui ta kedagi vihkab, siis tuliselt. Ja kui armastab, siis kire ja sügavusega, milles ei saa kahelda ja mida ei saa umbusaldada.
Äkitselt tabas mehe südant kummaline valusööst. Veider, sest ta oli juba ammu oma olukorra traagilisusega leppinud. Ta ei suutnud unustada ega paranenud sellest kunagi lõplikult. Aga ta ei suutnud eitada oma lihalikku loomust, kuigi vabastas selle ohjest vaid siis, kui olukord lubas tal leida sobiva aja, koha ja kaaslase. Seda tüdrukut kuninganna kaaskonnas ei tohtinud kunagi liiga kergelt võtta ning seega…
Teda ei tohtinud üldse võtta.
Ta peaks naisest eemale hoidma, kuid naeratas, meenutades, kui mõnus oli temaga vaielda. Gwenyth oli liiga huvitav. Liiga ahvatlev.
Äkitselt kohtus naise pilk tema omaga, kuid Gwenyth ei punastanud ega pööranud pilku ära. Selle asemel vaatas naine teda trotslikult. See oli arusaadav, arvestades seda, et Rowan oli julgenud väljendada oma ettevaatlikkust nende kojunaasmise suhtes. Kojunaasmise, mis, nagu mees oli sunnitud tunnistama, kulges erakordselt hästi, vähemalt seni. Rowan oli üllatunud, avastades, et tema oli esimesena pilgu ära pööranud, ning oma tunnete varjamiseks ratsutas ta ettepoole, lähemale James Stewartile. Lähemale kuninganna Maryle. Inimesed hõiskasid valitsejannale endist viisi rõõmsalt, aga…
Rowan oli viimane, kes tunnistaks, et Šotimaal leidub teatud liiki fanaatikuid ning tundis kergendust, kui kuninganna koos oma kaaslastega viimaks Holyroodi paleesse jõudis.
Võib-olla saab siiski usaldada seda, mis välja paistab, ning kuninganna võetakse vastu ja teda hakatakse armastama – võib-olla isegi austama ja jumaldama. Rowan ei mõistnud sügavat kartust, mis oli teda haaranud, kui noore kuninganna saabumise päev looja hakkas minema. Lord James, naise poolvend ja tegelik Šotimaa valitseja, oli paistnud piisavalt rahul sellega, et tema õde oli koju tulnud. Rowan oli kuningannaga põgusalt juba kohtunud, kui saatis Jamesi Prantsusmaal. Marys oli olnud olemas kõik see, mida üks riik võis valitsejalt tahta – elegantsus ja suursugusus ning tema ebatavaline pikkus vaid lisas tema muljetavaldavale välimusele kaalu. Rowan muretses ainult selle pärast, et ta oli peaaegu kogu elu veetnud Prantsusmaal.
Tal endal ei olnud prantslaste vastu midagi. Tema meelest olid nende aadlike märkused šotlaste kohta naljakad – ja peaaegu meelitavad. Jah, nende maa on kõrvalises kohas ja karm. Jah, mägismaa lordide seas oli neid, kes ei olnud mitte ainult õigustatult uhked, vaid ka tulised. Nad ei olnud peenutsev rahvas, pigem võitlejad kui õukondlased, aga nende süda oli tugev ja siiras. Ja Rowan teadis, et kui tema inimesed võtsid oma südamesse vastu ühe usu, siis täielikult. Nüüd, protestantismi puhul, oli asi nii.
Aga kuninganna on katoliiklane.
Rowan ei süüdistanud teda selles, tegelikult ta lausa imetles naise ustavust. Mary oli kogu elu elanud katoliku kiriku jumalaga. Ta ei muutnud oma usku. Rowan oli oma eluaastate jooksul näinud liiga palju jõhkrust, mida saadeti korda usu nimel.
Inglismaa troonil oli nüüd Elizabeth, protestantlik valitseja. Aga kuigi Inglismaa kuninganna oli arukas ega langetanud hukkamiskäske kergekäeliselt, ei kartnud ta teha seda, mis vaja. Ta oli vaatamata kõigele ehitanud üles kuningriigi, kus keegi ei pidanud surema selle eest, et otsustab enda tahtmise järgi jumalat kummardada.
Aga siin, Šotimaal, oli möödunud vaid aasta sellest, kui protestantismi palavik oli levima hakanud, ning Rowan tundis oma rahvast. Kui nad midagi vastu võtsid, siis andunult. Mees kartis, mis paratamatult ees seisab.
Kui nad viimaks Holyroodi paleesse jõudsid, tundis Rowan osa kartustest hajuvat. Holyrood oli suurejooneline. See asus Edinburghi linnamüüridest väljaspool ning oli ümbritsetud hunnitute vaadete ja kaunite metsadega. Holyrood oli ehitatud torniks, aga kuninganna isa elupäevil oli seda laiendatud ja parandatud Šoti renessansi stiilis. Suure osa töö tegemiseks olid kohale toodud Prantsusmaa meistrid. Rowan mõtles uhkelt, et Holyrood võistleb paljude mandri paleedega. Nii Holyroodi kui ka naabruses asuva kloostri olid inglased seitsmeteistkümne aasta eest maha põletanud, aga pärast seda oli see aastatega kenasti taastatud.
Ta nägi kuninganna nägu, kui nad saabusid ja oli rõõmus, märgates tema selget heameelt, nähes oma uut kodu Šotimaa kuningannana. Saabumisest saadik oli ta olnud vaid taktitundeline ja diplomaatiline, aga Rowan oli ise palju aastaid diplomaatiamängu mänginud ja teadis, et naise rõõm paleed nähes oli siiras.
Rowan märkas, et ka Gwenyth jälgib pinevalt kuningannat, ning ta pööras oma tähelepanu valitsejannalt õuedaamile.
Leedi Gwenyth on mõistatus. Tema sõnadest ja hoiakust oli ilmne, et ta ei võtnud oma positsiooni kuninganna õukonnas kergelt; ta paistis Mary vastu tundvat midagi, mis oli isegi kuningate ja kuningannade seas hinnaline – tõelist sõprust. Aga sellele vaatamata ei olnud ta siin kaugeltki mitte rumal. Gwenyth ei olnud oma sünnimaalt kaua ära olnud ja kuigi ta armastas Šotimaad väga, ei saanud ta midagi parata, et märkas siinseid ohte, samal ajal kui siit nii kaua eemal viibinud kuninganna seda teha ei suutnud, märkas võib-olla rohkem kui isegi iseendale tunnistada tahtis.
Lossiülem ja teenrid kogunesid sisehoovi, kui kuninganna Mary ja tema noobel saatjaskond saabusid, ning nende tegevus katkes, kui jäädi aukartlikult ootama tervitust oma kuningannalt ja valitsejalt. Mary ei valmistanud neile pettumust. Rowan pidi taaskord imetlema tema karismat ja isiksust, sest Mary jäi igati kuninglikuks, jagades viisakusavaldusi ja isegi kiindumust. Lord James võttis poolõe enda hoole alla, jättes tähtsusetumad alamad ise eluruume avastama, mis tekitas mõningast segadust. Mitmed prantslased kaaskonnas pomisesid kergendustundega, et palee paistab pakkuvat üllatavalt mugavaid elutingimusi, kurtes samal ajal kunsti, muusika ja poeesia puudumise üle sellel kahjuks kultuuritul maal.
“Rowan?”
Mees kuulis oma