ta sellesse suhtus?“
„Ta vaatas mulle kõrgilt otsa ja küsis: „Mida te sellega tahate öelda?“ Seletasin, et Carl ajas mulle ligi ja siis lõi, tema aga nimetas mind suu sisse valetajaks, ütles, et Carl oli tabanud mind varguselt ning et mina olin teda rünnanud, et asitõendeid enda kätte saada.“
„Varguselt!“ hüüatas Mason.
„Täpselt nii. Kas teate, mida Carl tegi? Ta viis mu koti emale ja näitas, et selles oli üks ehe, mis oli proua Bartsleril terve päev kadunud olnud. Teate, ma usun, et ta plaanis kogu asja nii, et kui ma ei oleks tema soovidele vastu tulnud, oleks ta süü minu kraesse ajanud.“
„Tundub olevat väga meeldiv noormees,“ tähendas Mason.
Diana naeris mõrult. „Noh, ma olin nii täielikult jahmunud, et ei osanud midagi öelda. Ja siis pakkus Carl oma õpitud peene hääldusega: „Ema, äkki oleks mõttekas ta tuba läbi otsida, enne kui tal minna laseme?““
„Ja mis edasi sai?“
„Carl ja ema läksid minu magamistuppa ja kui mina püüdsin sisse pääseda, tõukas proua Bartsler mu lihtsalt välja ja lõi mu oma toa ukse mu nina all kinni.“
„Ja siis?“
„Siis,“ jätkas neiu, „jooksin alumisele korrusele härra Bartsleri juurde, kuid tema oli ikka veel hõivatud. Mu kasukas rippus riidekapis, tõmbasin selle selga ja hakkasin minema raamatukogu poole, et seal oodata, kuni härra Bartsler vabaneb, kui uks äkki avanes ja ma nägin seda naist välja tulemas. Ma ei tahtnud, et ta mu paistes silmaalust näeks, peitsin end kappi ja ootasin, kuni õhk puhtaks sai. Usun, et ootasin umbes viis-kümme minutit, avasin siis ukse ja lipsasin välja ning samal hetkel läks teine uks lahti ning härra Bartsler ja härra Glenmore juhatasid selle naise välja.
Mul oli nende ees edumaa ja kui ma oleksin otse eesukse poole suundunud, oleksid nad näinud ainult mu selga. Seepärast kõndisin eesuksest välja ja trepist alla ning mööda tänavat edasi. Otsustasin, et helistan oma korterinaabrile Mildred Danville’ile ning palun, et ta võtaks mu auto ja tuleks mulle järele – aga mul ei olnud ju isegi telefoniraha kaasas. Selleks ajaks olin juba veidi hüsteeriline ja mu silm oli üles paistetanud. Seepärast otsustasin jalgsi oma korterisse minna ja paluda, et Mildred mu sisse laseks – nagu ma ei oleks juba niigi palju kõndinud!
Usun, et see maa oli üle pooleteise miili, kuid lõpuks jõudsin ma kohale – ja Mildredi ei olnud kodus! Oli see vast öö!“
„Mida te siis tegite?“ uuris Mason.
„Muidugi oleksin võinud helistada majavalitsejale ja ajada ta voodist üles, et ta mind üldvõtmega sisse laseks, kuid ta on üsna range ja arvestades mu riietust, sinist silma ja – noh, ma olin üsna viletsas seisus. Julgus oli mu maha jätnud. Seepärast kõndisin bussijaama ja istusin seal kogu õnnistatud öö. Lunisin ühelt kaastundlikult mehelt viiesendise ja helistasin mõnda aega iga tunni tagant korterisse. Keegi ei vastanud. Seal ei vasta ikka veel keegi. Tundsin end olevat täiesti väljapääsmatus olukorras. Tundus nagu kõik jõllitaksid mind … Ma olin teist kuulnud. Kulus tunde, et koguda julgust ja tulla säärases seisukorras teie juurde, kuid ma tundsin, et hakkan hüsteeriasse minema, nii et siin ma nüüd olen … Ilmselt ei oleks ma suutnud selles olukorras veelgi hullemini käituda ka siis, kui oleksin kogu hingest püüdnud. Mind peetakse vargaks ja asi näeb välja nii, nagu oleksin ma plehku pannud … ja … ja …“
„Della,“ ütles Mason, „äkki saad selle noore daamiga midagi ette võtta?“
„Kindlasti,“ sõnas Della ja naeratas neiule rahustavalt. „Usun, et saan laenata teile riideid, mis sobivad kenasti, kuni te enda omad kätte saate. Ja kuidas oleks kerge suupistega?“
Diana Regis ütles: „Te … te mõlemad olete väga lahked. Kuid usun, et saan hakkama …“ Äkki varises ta kabinetipõrandale.
Mason oli kahe kiire sammuga lõdva kogu kõrval. Nad tõstsid koos Dellaga neiu püsti ja panid uuesti istuma suurde pehmesse nahktugitooli. Mason tabas Della Streeti laitva pilgu.
„Lõppude lõpuks,“ sõnas advokaat veidi vabandavalt, „ei tegele ma üldiselt sääraste asjadega, Della. Mina tahan mõrvajuhtumeid ja mõistatusi. Aga kui sa just nõuad.“
„Ma ei ole sõnagi lausunud,“ naeratas Della Street.
„Ei, sa ei ole midagi öelnud,“ nõustus Mason.
Diana Regis liigutas end tugitoolis, avas silmad ja ütles mõningase põlgusega: „Oh, mul on nii kahju … Ma … Ma vist minestasin.“
„Nüüd on teiega kõik korras,“ rahustas Mason neiut. „Tass head kohvi seab teid joonde, kuid seni saate ühe väikse napsi.“
Mason astus raamaturiiuli juurde, tõmbas välja paksu köite ja võttis selle tagant brändipudeli. Ta valas klaasi poole jagu brändit ja ulatas selle Diana Regisele.
Neiu tänas teda pilguga ja rüüpas klaasi tühjaks. Mason võttis klaasi, loputas selle kraani all puhtaks ning pani klaasi ja pudeli uuesti oma kohale riiulil.
„Tunnete end paremini?“ küsis ta.
„Vist küll. Ma ei ole midagi söönud ja … noh, ma olen lihtsalt kohutavalt närvis. See hoop võttis mu enesekindluse ja usu, et tulen iga olukorraga toime. Mul on kahju, et ma teie juures minestasin, härra Mason. Kui te vaid suudaksite asjad joonde ajada, nii et nad annaksid mulle riided ega kuulutaks mind vargaks … Ma ei saa vaguralt vargusesüüdistusega leppida, härra Mason, kuigi saan aru, kuidas asjad tunduvad … praegu.“
Mason ütles Della Streetile: „Muretse talle süüa ja riided ja hea kuum vann, Della. Ning las ta siis magab paar tundi. Mina lähen välja.“
Mason pilgutas sekretärile vargsi silma.
Teine peatükk
Maja, mida Mason otsis, osutus kahekordseks, valgeks krohvitud ja kivikatusega elamuks peenes linnaosas.
Mason parkis auto, kõndis mööda laia betoonjalutusteed maja poole ja ronis kaarjast trepist üles verandaesisele, mis oli kaetud lihvitud punaste kiviplaatidega ja mida ääristas sepisrauast rinnatis. Advokaat vajutas kellanupule ja maja sisemusest kostis meloodiline helin.
Mõni hetk hiljem avas ukse umbes kolmekümne kaheksa aastane turske mees, kelle soojad pruunid silmad piidlesid Masonit ettevaatlikult.
„Ma sooviksin näha Jason Bartsleri,“ ütles Mason.
„Kardan, et see ei ole võimalik, kui teil ei ole kokku lepitud, ja kui teil oleks kokku lepitud, siis usun, et teaksin sellest.“
„Te olete temaga seotud?“
„Mõnes mõttes jah.“
„Suurepärane,“ ütles Mason. „Minu nimi on Mason. Ma olen advokaat. Esindan Diana Regist. Bartsler võib saada minuga kokku praegu siin või näeme hiljem kohtus.“
Pruunidesse silmadesse ilmus pehme säde. „Usun, et proua Bartsler on see, kes esineb kaebusega …“
Mason katkestas teda. „Ma ei võitle naistega.“
Mees naeratas. „Astuge sisse.“
Mason astus avarasse eeshalli, kus punased põrandakivid olid vahatatud tuhmilt läikivaks. Vasakul viis lai kaarjas trepp ülemisele korrusele.
„Siitkaudu, palun,“ ütles mees ja juhatas Masoni raamatukokku. „Ma lähen vaatan, kas härra Bartsler saab teid vastu võtta.“
Mees kadus läbi eeshalli teises seinas oleva ukse. Ta oli umbes kahe minuti pärast tagasi ja tema naeratus oli muutunud pisut laiemaks.
„Kas te olete Perry Mason?“
„Jah.“
„Minu nimi on Glenmore, härra Mason. Ma olen härra Bartsleriga seotud paaris tema kaevandusettevõttes.“
Mason surus mehe kätt.
„Bartsler tahab, et viiksin teid tema juurde. Ta on teist nii