Tugitoolist vasakul oli toekas laud, mida katsid raamatud, paberid, portfell, sulepeaalus ja paar ajakirja. Toolist paremal oli kaardilaud, millel olid veeklaas, raamatud, piibualus, tubakakarp, tuhatoos, tikud ja viskikarahvin. Kollakast vedelikust läbi kumav valgus peegeldus kristallkarahvini tahkudel merevaigukarva sädelusega.
Jason Bartsler tõusis toolist. Ta oli pikka kasvu leebe olekuga mees, näol küsiv ilme.
„Kuidas läheb, härra Mason?“ ütles ta kätt surudes. „Tundub, et Diana leidis endale üsna võimsa juriidilise talendi. Eeldan, et kohtusite minu äripartneri Frank Glenmore’iga. Palusin, et ta ennast tutvustaks.“
„Jah, seda ta tegi.“
„Mis värk see Dianaga üldse on? Keegi ei rääkinud mulle midagi, enne kui alles nüüd. Frank, miks pagana pärast sa mulle ei rääkinud, et oli mingi probleem?“
„Proua Bartsler ei arvanud, et tüdruk tagasi võib tulla või et me temast veel kunagi midagi kuuleme. Ta arvas, et Diana pani lihtsalt plehku. Kartsin, et see võiks teid ärritada.“
„Noh, ma olengi ärritunud. Diana on kena tüdruk. Ehk räägite teie, Mason, mulle, mis juhtus.“
„Niipalju kui mina aru saan,“ ütles Mason, „tegi ta selle vea, et võttis vastu teie võõraspoja kutse välja minna. See tähendas, et ta tuli jalgsi koju. Siis leidis ta teie võõraspoja oma toast ning teda süüdistati varguses. Minu arvates hirmutati teda keset ööd majast lahkuma, seljas vaid hommikumantel ja kasukas, mille ta riidekapist kaasa oli haaranud. Ta oli ilma ühegi pennita, ilma söögita ja peavarjuta.“
Bartsler sõnas ärritatult: „Teie suust kõlab see nagu ettekavatsetud mõrv. Miks pagan te ei võiks mõistlik olla? Keegi ei tõuganud teda ju uksest välja, mis?“
„Teda hirmutati lahkuma.“
„Millega?“
„Füüsilise vägivallaga ja ähvardusega seda korrata.“
„Kelle poolt?“
„Carl Fretchi ja tema ema poolt. Nad ajasid ta tema toast välja. Ma tahan asjad ta toast kätte saada, ma tahan tema kahe nädala avanssi, ma tahan vabandust, ma tahan kinnitust, et ta saab siit kas soovituskirja või et tema iseloomu kohta ei öelda midagi halba, kui mõni võimalik tööandja teiega ühendust võtab, ning lisaks kõigele sellele tahan õiglast hüvitist talle osaks saanud vaimsete kannatuste eest.“
Bartsler ütles Glenmore’ile: „Palun kutsu mu naine siia ja ütle, et ta Carli kaasa võtaks.“
Glenmore tõusis väledusega, mis oli tema kogukuse kohta päris üllatav, ning lahkus toast hääletult ja kiirelt nagu vilksav vari. Mehe suujooni pehmendas vargne naeratus.
Mason jätkas: „Peamiselt soovin, et tema asjad ja riided kokku pakitaks ja et saaksin need talle viia. Mis puutub teistesse küsimustesse, siis oleks ehk hea, kui konsulteeriksite oma advokaadiga. Ma ei taha teid ära kasutada.“
„Mul ei ole selle asja lahendamiseks advokaati vaja,“ ütles Bartsler. „Ja ma ei taha, et Diana töölt lahkuks.“
„Te ei saa ju oodata, et ta jääks praeguses olukorras siia edasi. See oleks võimatu.“
Bartsleri kulm tõmbus kortsu. „Ma ei oleks lasknud sellel juhtuda ka miljoni dollari eest, Mason. Ma lihtsalt ei saa sellest aru. Või ehk saan. Eks paistab.“
Mason ütles: „Asi võib olla tõsisem kui te arvate.“
„Ilmselt ongi. See tüdruk meeldib mulle. Ta huvitus sellest, mida luges, pani loetavasse ilmekust. Nii paljud palgalised ettelugejad lihtsalt venivad uimasusega, mis ajab une peale, nende hääle monotoonsusest ei ole võimalik end lahti raputada – nagu pikal lennureisil, kui teed kõik, et propellerite undamine sind magama ei uinutaks. Sealt tulevadki mu abikaasa ja kasupoeg.“
Mason tõusis, et naist ja noormeest tervitada.
Proua Bartsleri iseloomustas jäine väärikus. Ta nahk, juuksed ja figuur reetsid pidevat hoolitsust. Ta nägi välja nagu kolmekümne viie aastane naine, kes on veendunud, et teda võiks pidada kahekümne kaheksaseks. Tundus võimatu, et noormees tema kõrval on tema poeg.
Carl Fretch oli sale, tumedate juuste ja hoolikalt pügatud bakenbardidega, mis ulatusid parimas Hollywoodi stiilis paari sentimeetri jagu kõrvast allapoole. Hoolimata teatud viidetest poseerimisele suutis ta mõjuda väärikusega, mis ületas kaugelt ta vanuse.
Jason Bartsler tutvustas Perry Masonit. Kui nad uuesti istet võtsid, asus mees otsemaid põhjuse juurde, miks ta oli nad enda juurde kutsunud.
„Perry Mason,“ alustas Bartsler, „esindab Diana Regist. Diana näib arvavat, et ta visati majast välja ebapiisavas riietuses ja alandavatel asjaoludel. Kas teie teate sellest midagi?“
Proua Bartsler teatas üsna külmalt ja täiesti ilmetu näoga: „Me teame sellest kõike.“
„Olgu, mis sellega siis on?“ küsis Bartsler.
„Räägi sina, Carl.“
Carl tegi kergelt põlgliku liigutuse. „Ma eelistaksin seda mitte arutada.“
„Sina tead fakte, Carl.“
„Aga ta on naine, ema. Kas sa ei arva, et oleks parem, kui naisest räägiks teine naine?“
„Olgu peale,“ otsustas proua Bartsler. „See tüdruk ei oleks üldse tohtinud seda kohta vastu võtta. Niipalju kui mina aru saan, on ta näitleja. Selle valdkonna juurde oleks ta pidanudki jääma. Ta ei sobi seda sorti perekonda.“
„See kõik ei ole põhjus, miks talle vallandamisest mitte kaks nädalat ette teatada ja teda viisakalt kohelda,“ tähendas Bartsler vaikselt.
Ta naine jätkas külma väärikusega. „Kartsin, et ta võib tunda end üksildaselt. Tegin Carlile ettepaneku, et talle võiks veidi tähelepanu pöörata. Carl kutsus ta välja õhtust sööma. Naine jäi üsna purju ja lubas ühes baaris ühel väga lihtlabasel noormehel endale ligi ajada ning tundus seda nii väga nautivat, et keeldus koos Carliga koju tulemast. Carl märkas alles koju jõudes, et neiu kott on tema autos. Ta viis koti naise tuppa, et see selle sealt leiaks, ning avastas siis kotist teemantripatsi, mida ma olin kogu pärastlõuna otsinud. Carl tuli minu juurde ja ma otsustasin ise asja uurida. Pärast preili Regise tööleasumist oli kadunud ka teisi asju, kuid ma ei kahtlustanud teda, oletades, et olin need ise kuhugi pannud. Preili Regise südametunnistus oli must ja ta põgenes niipea, kui ma tema tuppa astusin. Mind ärritas pisut, et ta ei naasnud, ent kuna ma ei kavatsenud varguse pärast politseid kutsuda, tundsin, et mul ei jää muud üle kui tema naasmist oodata. Kahtlemata on tal palju mõlemast soost tuttavaid, kellega ta võis vabalt ööd veeta.“
Bartsler vaatas Masoni poole. „Kas see on vastus teie küsimusele, Mason?“
Mason võttis veidi teise kursi. „Preili Regisel oli minu kontorisse tulles silm siniseks löödud. Kas teie teate sellest midagi?“
Proua Bartsler vaatas Carli poole.
Carl ütles: „See oli tal juba majja jõudes. Eeldan, et seltskond, kellega ta veetis aega pärast seda, kui ma baarist lahkusin, oskab selle kohta ehk midagi öelda.“
„Kahtlemata ei ole see tal esimene sinine silmaalune,“ torkas proua Bartsler ja lisas siis põlglikult, „kui arvestada, mis sorti naine ta on.“
Hetkeks valitses vaikus, siis pöördus proua Bartsler uuesti Carli poole. „Miks sa ei käinud peale, et ta ise koju tuua, Carl?“
Carl Fretchi käeliigutus, mis oli tehtud iga režissööri rõõmustava hästi ajastatud graatsiaga, oleks nagu tõrjunud midagi ebameeldivat. „Ta oli jäme,“ ütles Carl nagu arvates, et see lõpetab teema täielikult.
Bartsler pöördus Masoni poole. „Olete rahul?“
„Ei.“
Bartsler ohkas. „Kas tahate ristküsitlust või teen seda mina?“
„Tahaksin esitada paari küsimust,“ ütles Mason.
„Olge lahked.“
Mason