Lõpetamata minevik. Julian Fellowes

seitsmendal juunil „Georgina auks” korraldatud kokteilipeole Battersea lõbustuspargi elektriautode sõiduraja juures. „Kuidas ta saab lõbustuspargis „kodus” olla?” küsis Damian.

      Londonis asuva Battersea lõbustuspargi nägu on pärast sõda muutunud. See asub küll samas kohas, kuid on täiesti teistsugune paik kui paljude lapsepõlvemälestustes pool sajandit tagasi. Park rajati viktoriaanlikul ajastul peenema rahva lõõgastuspaigana, mida kaunistasid kiviskulptuurid, purskkaevud ja jalutusrajad luigetiikide ääres, kuid 1950ndateks oli see kuidagi rääma jäänud ning kujunes hoopis tähtsaks kohaks tervele põlvkonnale lastele, sest just seal asus Londoni ainus püsilõbustuspark. See püstitati 1951. aastal kaotatud süütuse ikooni – Suurbritannia festivali – raames ja õitses kuuekümnendateni välja, pärast mida hakkasid selle sära röövima uued meelelahutusmoodused. 1972. aastal toimunud traagiline õnnetus Ameerika mägede atraktsioonil kiirendas niigi paratamatut protsessi ja kaks aastat hiljem park suleti. Vana hea lunapark, mis oli muutunud vanaks, kulunuks ja äärmiselt ohtlikuks, pühiti maa pealt nagu Niineve rippaiad.

      Tänapäeval näeb park taastatud tiikide, koskede ja metsatukakestega kaunim välja kui tol esimesel korral, kui ma seal jalutasin, hoides tädi või vanaema käest tugevasti kinni ning lunides võimalust teha enne kojuminekut veel viimane tiir karussellil, kuid minu jaoks ei ole see kaunim. Ma ei ole ka ainus, kellel on sellest kohast ilustatud mälestus, ja tegelikult mähkus see paik nostalgiasse juba 1968. aastal kui lapsed, kellel lunapargi hiilgeaegadel süda seal ikka suhkruvatist läikima kippus, olid jõudnud hilisesse teismeikka ja kahekümnendate algusesse, nii et proua Waddilove oli peopaiga osas teinud nutika valiku. Nagu mainitud, ei olnud Georgina populaarne ja talle oleks vabalt võinud osaks langeda väheste osalejatega kaasnev alandus, kui pidu oleks peetud mõnes Park Lane’i hotellis või tema isa klubi kohvitoas, kuhu pooled kutsutud külalistest võinuks tulemata jätta. Täiskasvanuid võis tollal kohutada see, kui muretult noored oma ühiskondlikud kohustused millegi uuema ja ahvatlevama nimel hülgasid. Tänapäeval kehitavad vanemad laste usaldamatuse peale õlgu ja pööritavad silmi, kuid liig tõsiselt seda ei võeta. Ma ei arva, et alt ära hüppamine, kõrvale hiilimine, kontvõõrana kohale ilmumine ja muu taoline on midagi uut, aga 1968. aastal ei pidanud keegi seda naljakaks. Antud juhul oli aga külalistele Battersea lõbustuspark peopaigana meeltmööda ja kohale ilmusid kõik.

      Saabusin peole juhtumisi üsna hilja, nii et läbi lõbustuspargi ja atraktsioonidest mööda juhatas mind vali jutuvada, kuni jõudsin ajutise valgeks võõbatud puittõkkeni, mille juures valvas kaks kordnikku ja tahvlijalgadele asetatud suur silt andis teada, et elektriautode sõidurada on erapeo tõttu suletud. See sundis mõnda potentsiaalset klienti heitma meile altkulmupilke, mida Georgina külalised otsustasid eirata, nii et need üksikud torisejad pidu ei rikkunud. Väitku nad mida tahes, aga kõrgklass on alati pisut nautinud teiste kadetsemist.