/title>
Emmale ja Peregrine’ile,
kelleta ma ei saaks eales sõnakestki kirja
DAMIAN
ESIMENE
London on minu jaoks nüüdseks linn täis kummitusi ja mina olen seal uitlev tont. Linnas ringi liikudes sosistaks justkui iga tänav, väljak ja puiestee mõnest ammusest ajajärgust mu elus. Kõigest põgus tiir Chelseas või Kensingtonis juhatab mu ikka mõne ukseni, kus kunagi olin teretulnud, kuid tänaseks võõras. Näen end ühtäkki, uuesti noor ja teel mõnele ammu unustatud trallile, seljas justkui mõne sõjast räsitud Balkanimaa rahvarõivad. Alt laienevad laperdavad püksid, satside ja tõstetud kraega särgid – mis meil küll arus oli? Ja vaadates seda kummitust, nooremat ja saledamat ennast, näen tema kõrval jalutamas lahkunute varje – vanemad, tädid ja vanaemad, vanaonud ja nõod, sõbrad ja kallimad, kes on nüüdseks lahkunud kas siitilmast või vähemalt minu elust sellisena, nagu see nüüd on. Räägitakse, et inimene hakkab vanaks jääma, kui minevik muutub olevikust tõelisemaks, ja juba tunnengi kadunud kümnendite sõrmi klammerdumas ümber mu kujutlusvõime, nii et lähiminevik tundub selle kõrval kuidagi hallim ja vähem kirgas.
Mistõttu on igati mõistetav, et mind jahmatas, kuid samas äratas ka huvi, kui leidsin eest kirja Damian Baxterilt, mis lebas iga päev mu kirjutuslauale kuhjuvate arvete, tänuläkituste ja palvete seas lüüa kaasa mõnes heategevuslikus projektis. Ma ei oleks seda eales osanud oodata. Me ei olnud kohtunud ligi nelikümmend aastat ega suhelnud meie viimasest kohtumisest alates. Ma tean, et see tundub veider, kuid olime elanud eri maailmades, ja ehkki Inglismaa on mitmes mõttes väike riik, on see siiski piisavalt suur ja meie teed ei ristunud kogu selle aja kordagi. Kuid minu üllatuse taga oli teinegi, lihtsam põhjus.
Ma vihkasin teda.
Sain esimesest pilgust aru, kellelt see kiri on. Käekiri ümbrikul oli tuttav, ehkki muutunud nagu kunagise lemmiklapse nägu aastate pika ja halastamatu töö järel. Kui ta oleks mulle üldse enne toda hommikut pähe tulnud, ei oleks ma siiski uskunud, et miski siin ilmas võiks ärgitada Damiani mulle kirjutama. Või mind talle. Samas kinnitan kohe, et see ootamatu saadetis ei tekitanud minus sugugi pahameelt. Mitte vähimalgi määral. Vanast sõbrast on alati tore kuulda, kuid minu vanuses on vahest veel põnevam kuulda vanast vaenlasest. Vastupidi sõbrale võib vaenlane su mineviku kohta paljastada midagi, mida sa veel ei teadnud. Ja kui Damian ei olnud otseselt aktiivne vaenlane, oli ta endine sõber, mis on muidugi veel märksa hullem. Olime lahkunud tüliga, metsiku ja kontrollimatu viha hetkel, mida võimendasime teadlikult sildade põletamise lõõmaga, ning läksime eri teed, ilma et oleksime hiljem üritanud tehtud kahju heastada.
Tema kiri oli aus, seda tuleb öelda küll. Inglased ei sea end tavaliselt olukorda, mille võiks ebamugavaks muuta mõni ammune vahejuhtum. Harilikult vähendavad nad piinliku minevikuseiga tähtsust ebamäärase ja muuseas öeldud viitega: „Mäletad seda jubedat õhtusööki Jocelyni juures? Ime, et me selle üle elasime.” Või kui vastavat seika ei anna sellisel moel pisendada ja kahjutuks teha, tehakse nägu, nagu ei oleks seda kunagi aset leidnudki. Avalauset „Meie kohtumisest on möödunud häbiväärselt kaua aega” võib tihti tõlgendada kui: „Ma ei soovi enam vaenu pidada. See kõik oli ammu. Kas oled valmis selle unustama?”. Kui see on teisele poolele meeltmööda, ignoreerib ka tema oma vastuses möödunut: „Jah, võiks kokku saada. Millega sa pärast Lazardist töölt lahkumist tegelenud oled?” Midagi enamat ei nõuta, viitamaks, et vaenuga on asjad ühel pool ja võib jätkata normaalset suhtlemist.
Kuid antud juhul oli Damian sellisest levinud kombest loobunud. Tema ausus oli igati vahemerelik. „Ma kujutan ette, et pärast juhtunut ei arvanud sa, et minust veel kuuled, aga teeksid mulle suure teene, kui mulle külla tuleksid,” kirjutas ta oma pikantse ja endiselt üsna vihase käega. „Ma ei tea, miks sa peaksid seda pärast meie viimast kohtumist tegema, kuid sentimentaalsusse laskumise hinnaga annan teada, et mul pole enam kaua jäänud, ja võib-olla tahaksid surevale mehele ühe teene osutada.” Vähemalt ei saanud ma teda süüdistada kõrvalepõiklemises. Teesklesin mõnda aega, nagu kõhkleksin, prooviksin otsustada, aga loomulikult teadsin kohe, et ma lähen, et mu uudishimu vajab rahuldamist ja rändan meeleldi oma kadunud nooruspõlve radadele. Sest kuna ma ei olnud Damianiga pärast 1970. aasta suve ühendust pidanud, kaasnes tema naasmisega minu teadvusesse paratamatult valus mõistmine, et maailm on sellest ajast, ilmselt igaühe jaoks, palju muutunud.
Loomulikult on see ohtlik, kuid ma ei võitle enam nukra veendumuse vastu, et minu varaste aastate olustik on märksa armsam maailmast, milles ma praegu elan. Oma aega õigustatult ja arusaadavalt kaitstes tõrjuvad noored meie heietusi kuldsest ajastust, mil kliendil oli alati õigus, Automobiili Assotsiatsiooni mehed viipasid su automärki nähes ja politseinikud puudutasid tervituseks kiivrit. Jumal tänatud, et selline aupaklikkus on möödanik, leiavad nemad, kuid aupaklikkus käib korda armastava ja turvalise maailma juurde ning vähemalt tagantjärele tundub see südantsoojendav ja koguni heatahtlik. Kõige enam igatsengi vast poole sajandi taguse Inglismaa heatahtlikkust. Või kas ma ikka igatsen heatahtlikkust või hoopis iseenda noorust?
„Ma ei saa aru, kes see Damian Baxter täpsemalt on? Mis ta nii tähtsaks teeb?” küsis Bridget samal õhtul, kui sõime kodus üsna ülehinnatud ja alaküpsetatud kala, mis pärines truualamliku kohaliku itaallase poest Old Brompton Roadil. „Ma ei ole kunagi kuulnud sind temast rääkimas.” Kui Damian mulle selle kirja saatis, mis ei olnudki tegelikult väga ammu, elasin veel suures esimese korruse korteris Wetherby Gardensil, mis oli mugav ja mõneski mõttes praktiline ning imepärase asukohaga neile, kes tahtsid nautida meid viimastel aastatel haaranud kaasavõetava toidu kultuuri. Kvartal oli omamoodi šikk ja ma ei oleks kindlasti suutnud endale sellist korterit osta, kuid sain selle oma vanematelt, kui nood aastate eest Londoni viimaks hülgasid. Isa üritas vastu vaielda, kuid ema käis põikpäiselt peale, et mul on „tarvis kusagilt alustada”, nii et isa andis alla. Nautisin nende lahkust ja eeldasin, et ma üksnes ei alusta, vaid ka lõpetan seal. Ausalt öeldes ei olnud ma pärast oma ema aega korteris erilisi muudatusi teinud ja see oli täis tema asju. Istusime tol hetkel tema väikese ümmarguse söögilaua taga aknaorvas ja terve korter võinuks ilmselt näida üsna naiselik oma võluvate 19. sajandi alguse mööblitükkide ja kaminasimsi kohal rippuva maaliga ühest lokkis peaga esivanemast poisieas, kui mu mehelikkus ei oleks saanud kindlust ilmselgest ja igakülgsest huvipuudusest korteri sisustamise vastu.
Kirja saamise ajal oli Bridget FitzGerald parasjagu mu … tahtsin öelda „mu tüdruk”, aga ma ei tea, kas üle viiekümnesel saab enam olla oma tüdrukut. Teisalt, kui inimene on oma tüdruku jaoks liiga vana, on ta jällegi „seltsilise” jaoks liiga noor, nii et milline oleks õige termin? Tänapäevane kõnepruuk on nii palju sõnu pihta pannud ja hakanud neid tihti valesti kasutama, nii et kui inimene otsib õiget terminit, ei ole tal midagi võtta. „Partner”, nagu kõik peale ajakirjanike teavad, on ühtaegu kulunud ja ohtlik. Hiljuti tutvustasin ühe mulle kuuluva väikeettevõtte teist direktorit kui enda partnerit ja mõistsin alles mõne aja pärast pilke, mida heitis mulle mitu inimest, kes olid arvanud mind tundvat. Kuid „teine pool” kõlab kui situatsioonikomöödiast, mis räägib golfiklubi sekretärist, samas kui tutvustuseni „See on minu armuke” ei ole me ka veel jõudnud, ehkki julgen arvata, et need ajad ei ole enam kaugel. Igatahes käisin tollal Bridgetiga. Me olime üsna ebatõenäoline paar. Mina kui mitte kuigi tuntud romaanikirjanik ja tema kui terane iiri kinnisvaraärinaine, kelle eraelu oli nihu kiskunud, mistõttu ta oli lõpuks minuni jõudnud.
Mu ema ei oleks meie suhet heaks kiitnud, aga mu ema oli surnud ja seega teoreetiliselt väljaspool arvestust, ehkki ma ei ole kindel, kas inimene suudab kunagi eirata oma vanemate hukkamõistu, olgu nood elus või surnud. Loomulikult oli võimalus, et mu ema oli elujärgselt leebemaks muutunud, aga ma pigem kahtlen selles. Äkki oleksin pidanud tema postuumseid nõuandeid kuulda võtma, sest mis seal salata, meil ei olnud Bridgetiga just palju ühist. Siiski oli Bridget nutikas ja kena, mida oli rohkem, kui ma väärisin, ja mina olin ilmselt üksik ja väsinud sellest, et inimesed mulle helistavad ja uurivad, kas ma tahan pühapäeval nende pool lõunat süüa. Põhjus põhjuseks, igatahes olime teineteist leidnud, ja isegi kui me ei elanud päriselt koos, sest ta jättis oma korteri ka alles, olime paar aastat üsna rahumeelselt koos kulgenud. See ei olnud otseselt armastus, aga midagi meie vahel oli.
Damiani kirjast rääkides tegi mulle nalja Bridgeti omandihimuline toon, millega ta vihjas minu minevikule,