loetav. Sellel seisis: „Chelsea. 23. detsember 1990.”
„Palun loe seda.”
Voltisin lehe ettevaatlikult lahti. Kiri oli masinal tipitud, käsitsi ei olnud kirjutatud tervitust ega ka nime kirja lõppu. See algas sõnadega „Kallis sitapea”. Väga võluv. Tõstsin kulmu kergitades pilgu.
„Loe edasi.”
„Kallis sitapea! Kohe on jõulud. Kell on palju ja ma olen purjus, mis annab mulle julguse välja öelda, et sinu pärast on mu elu üheksateist aastat olnud üks suur vale. Vahin sellele valele otsa iga päev ja see on sinu süü. Mitte keegi ei saa kunagi teada tõtt ja ilmselt põletan selle kirja saatmata ära, aga sa peaksid mõistma, kuhu sinu valelikkus ja minu nõrkus on mu viinud. Ma ei nea sind ära, ma ei suudaks seda teha, aga ma ei andesta sulle seda, mis suuna mu elu on võtnud. Ma ei ole seda ära teeninud.”
Kirja lõppu, teksti alla oli autor kirjutanud: „Tola.”
Vahtisin seda. „Ta siiski saatis kirja ära,” ütlesin ma. „Huvitav, kas tahtlikult.”
„Võib-olla korjas keegi selle esikulaualt üles ja pani posti, tema teadmata.”
See kõlas üsna usutavalt. „Siis pidi see vaene naine küll surnuks ehmuma.”
„Oled kindel, et see on naine?”
Noogutasin. „Sina ei ole? „Mu elu on olnud üks suur vale.” – „Sinu valelikkus ja minu nõrkus.” See ei kõla üldse mehelikult. Mulle päris meeldib see „tola” seal lõpus. See meenutab mulle meie nooruspõlve poplaule. Igatahes on kirjas mainitud valelikkus eeldatavasti seotud siiski tundeeluliste läbielamistega. Kiri ei kõla kuidagi nii, nagu tuleks see pettunud investori sulest. Järelikult on selle kirjutanud naine, eks ole? Või on su elu tüürinud uutele, varem katsetamata radadele?”
„Selle on kirjutanud naine.”
„Näed siis.” Naeratasin. „Mulle meeldib, kuidas ta sind ära ei nea. See kõlab nagu John Keats ja tema „Isabella ehk basiilikupott”: „Üksi valab ta pisaraid saamata jäänud naudingute pärast.””
„Mida see sinu arvates tähendab?”
Ma ei mõistnud, kuidas saab siin kõhklusi tekkida. „Ta on üsna otsesõnaline,” leidsin ma. Aga ta jäi ootama, nii et sõnastasin selle ise. „Tundub, et keegi jäi sinust rasedaks.”
„Jah.”
„Eeldatavasti viitab valelikkus, mida ta mainib, igavese armastuse tõotusele, mille sa andsid selleks, et naine riidest lahti saada.”
„Su sõnad on väga karmid.”
„Kas on? Ma ei mõelnud seda nii. Nagu paljud poisid noil aegadel, katsetasin minagi seda üsna tihti. Tema „nõrkuse” põhjal võiks arvata, et sul läks see korda.” Ent mõtlesin siis Damiani esialgsele küsimusele kirja tähenduse kohta. Kas see vihjas sellele, et lugu ei ole niisama lihtne? „Miks? Kas seda saab teisiti tõlgendada? Ma kujutan ette, et see naine oli sinusse armunud ja tema edaspidine elu on olnud üks suur vale, sest ta abiellus kellegi teisega, ehkki oleks tahtnud olla sinuga. Kas sina saad sellest niimoodi aru?”
„Ei. Mitte päris. Kui ta muud ei mõelnud, kas ta oleks sellest siis kirjutanud kakskümmend aastat hiljem?”
„Mõnel kulub asjadest ülesaamiseks rohkem aega.”
„„Vahin sellele valele otsa iga päev.” – „Mitte keegi ei saa kunagi teada tõtt.” Millist tõtt?” Ta esitas selle küsimuse, nagu ei saanuks vastuse osas kahtlusi tekkida. Millega ma nõustusin.
Noogutasin. „Nagu ma ütlesin, ta jäi sinust rasedaks.”
Teda paistis peaaegu et rahustavat, et ei ole teistsugust võimalust seda mõista, nagu oleks ta seda minu peal kontrollinud. Ta noogutas. „Ja ta sai lapse.”
„Tundub küll. Ehkki iseenesest tundub kogu see afäär kuidagi vanamoodne. Huvitav, miks ta lapsest ei vabanenud?”
Selle peale saatis Damian minu poole talle nii omase kõrgi pilgu, millega kaasnes veel põlastav turtsatus. Mäletasin seda nii hästi. „Ma kujutan ette, et abort ei ühtinud tema põhimõtetega. Mõnel inimesel on paraku põhimõtted.”
Nüüd oli minu kord turtsatada. „Ma ei tunne, et sina võiksid mulle sellel teemal õpetussõnu jagada,” teatasin ma, mida ta pidas õnneks paremaks eirata. Kogu see lugu hakkas mulle närvidele käima. Miks me sellest nii pikalt jaurasime? „Hea küll siis. Ta sai lapse. Ja keegi ei tea, et sina oled lapse isa. Lool lõpp.” Vahtisin ümbrikut, mida oli hästi hoitud. „Oli see siis lõpp või tuli pärast seda veel midagi?”
Ta noogutas. „Ma ise mõtlesin tollal sama asja. Et sellega algab mingi … ma ei teagi … väljapressimine.”
„Väljapressimine?”
„Minu advokaadi sõna. Läksin tema jutule. Ta tegi kirjast koopia ja käskis järgmist sammu oodata. Ta ütles, et ilmselt kavatseb naine minult raha nõuda ja peaksime selleks valmis olema. Olin tollal juba leheveergudelt läbi käinud ja mul oli üsna hästi läinud. Tundus tõenäoline, et naine sai äkitselt aru, et lapse isa on rikas mees ja õige hetk on tegutsema asuda. Mu järeltulija pidi tollal olema umbes kakskümmend …”
„Üheksateist,” ütlesin ma. „Naise elu oli üheksateist aastat olnud üks suur vale.”
Ta oli hetkeks justkui segaduses, kuid noogutas siis. „Üheksateist ja just elu alustamas. Natuke pappi oleks kindlasti ära kulunud.” Ta vaatas mulle otsa. Mul ei olnud midagi lisada, sest nagu tema advokaadile, tundus see ka mulle loogiline. „Ma oleksin talle midagi ka andnud.” Damian võttis kaitsva hoiaku. „Ma olin selleks igati valmis.”
„Aga ta ei kirjutanud rohkem.”
„Ei.”
„Võib-olla suri ta ära.”
„Võib-olla. Ehkki see tundub üsna melodramaatiline variant. Võibolla, nagu sa ise ütlesid, oli kiri posti pandud kogemata. Igatahes ei kuulnud ma temast rohkem midagi ja tasapisi kogu lugu ununes.”
„Miks me sellest siis praegu räägime?”
Ta ei vastanud kohe. Selle asemel tõusis ta püsti ja läks kamina juurde. Üks halg oli koldes ettepoole vajunud ja ta võttis roobi, et seda kohendada, tehes seda erilise jõulisusega. „Asi on selles,” ütles ta viimaks, rääkides leekide poole, ehkki kõnetas eeldatavasti siiski mind, „et ma tahan selle lapse üles leida.”
See tundus täiesti ebaloogiline. Kui ta tahab „teha õiget asja”, miks ei teinud ta seda kaheksateist aastat tagasi, kui sellel olnuks mingi mõte? „Kas selleks pole natuke hilja?” küsisin ma. „Kas issit ei oleks olnud lihtsam mängida siis, kui naine selle kirja kirjutas, sest nüüdseks on see „laps” neljakümnele liginev mees või naine. Ta elab oma elu ja lootusetult hilja on teda kujundama hakata.”
Kõik see ei paistnud aga midagi tähendavat. Ta võib-olla isegi ei kuulanud mind. „Ma tahan nad üles leida,” kordas ta. „Ma tahan, et sina nad üles otsiksid.”
Rumal oleks teeselda, et ma ei olnud selleks ajaks aru saanud, kuhu ta tüürib. Kuid see ülesanne ei olnud mulle meeltmööda. Samuti ei olnud ma kaugeltki kindel, et selle ette võtan. „Miks mina?”
„Selleks ajaks, kui ma sinuga kohtusin, olin maganud ainult nelja tüdrukuga.” Ta vaikis hetke. Kergitasin pisut kulmu. Iga minu põlvkonda kuuluv mees mõistab, et juba see oli muljet avaldav. Üheksateistkümneselt, kui meie teed esmakordselt ristusid, olin ma vaevalt teinud enamat, kui mõnda tüdrukut tantsupõrandal suudelnud. Ta ei olnud lõpetanud. „Kõiki nelja tundsin hästi 1970ndate alguseni välja ja neist keegi see kahtlemata ei olnud. Siis lasime meie sinuga mõnda aega koos ringi ja ega ma käed rüpes ei istunud. Paar aastat hiljem, kui see periood läbi sai, läksime Portugali. Ja pärast seda olin viljatu. Pealegi, vaata seda kirja, vaata seda paberit, loe neid lauseid. Ta on haritud naine …”
„Ja teatraalne. Ja purjus.”
„Mis ei tähenda, et ta ei võiks olla