võis olla palganud eraldi inimese, kelle tööks oligi tema elamise sisustamine. Igal juhul ei olnud ruumis tunda Damiani ega üldse kellegi isikupära. Jalutasin ringi, heitsin pilgu maalidele ega teadnud, kas seista või istuda. Tegelikult tundus ruum hiilgusest hoolimata justkui hüljatud, kaminas hõõguvad söed ei suutnud hajutada kerget rõskust, nagu oleks tuba küll ära koristatud, kuid enne seda pikalt kasutuna seisnud. Ja lilli ka ei olnud, mis on minu arvates alati kõnekas asjaolu; seal ei olnud tegelikult üldse midagi elavat, mistõttu mõjus ruumi täiuslikkus liisunult, elutult, steriilselt. Raske olnuks kujutleda, et õhustiku loomises on rolli mänginud mõni naine või, veel vähem, et kõiges selles on üldse mingit rolli mänginud laps.
Ukse juurest kostis liikumist. „Kallis sõber,” ütles hääl endiselt kergelt kõheldes, nagu aimduks sellest kokutamist, mida ma nii hästi mäletasin. „Loodetavasti ei pidanud sa kaua ootama.”
„Uhkuses ja eelarvamuses” on üks lõik, kus Elizabeth Bennet silmab oma õde, kes on taas koos valeliku Wickhamiga ja kelle au härra Darcy on päästnud. „Lydia oli endiselt Lydia,” nendib Elizabeth. Samamoodi oli Damian Baxter endiselt Damian. Lopsakate lokkide ja alalise naeratusega kena laiaõlgne noormees oli küll haihtunud ja asendunud Dickensi küüraka tegelase doktor Manette’iga, kuid tundsin kohe ära talle omase kombe kokutada ujedalt, varjamaks sügavale juurdunud üleolekutunnet, ning mulle tuli kohe tuttav ette tema vana hea patroneeriv ülbus, kui ta mulle hoogsalt oma kondise käe ulatas. Naeratasin. „Nii tore on sind näha,” ütlesin ma.
„Kas on?” Vahtisime teineteisele otsa ja imestasime, kui palju ja samas ka kui vähe oli teine muutunud.
Teda terasemalt uurides sain aru, et kui ta oli kirjas viidanud endale kui surevale mehele, oli ta rääkinud sulatõtt. Ta ei olnud üksnes enneaegselt vananenud, vaid haige, väga haige, ning paistis, et tagasiteed ei ole. „Huvitav igatahes. Seda võib vast öelda küll.”
„Jah, seda võib öelda küll.” Ta noogutas uksel seisvale teenrile. „Mõtlesin, et äkki saaksime natuke šampanjat?” Mind ei üllatanud, et ka nelikümmend aastat hiljem meeldis talle käske ebaleva küsimuse vormi mähkida. Olin selle triki tunnistajaks olnud ammusest ajast peale. Nagu paljud, kes seda proovivad, kujutles ilmselt ka Damian, et see viitab võluvale alandlikkusele, ebalevale, kuid auväärt soovile mitte eksida, mille puhul ma tean kindlalt, et ta ei olnud seda tundnud alates kusagil 1967. aastast, ja vaevalt oli see tunne tuttav talle ka siis. Mees, kelle poole ta oli pöördunud, ei tundnud, et temalt vastust oodatakse, ja päris kindlasti ei oodatudki. Ta läks lihtsalt veini järele.
Õhtusöök kujunes kuidagi ametlikuks ja vaoshoituks ning seda söögitoas, kus oli ebaõnnestunult kombineeritud William Morrise Liberty motiive ning Hollywoodi künkaid. Kõrged keskpiidaga aknad, raske nikerdustega kivikamin ja veel üks vetruv vaip andsid veidralt tuima ja mittemidagiütleva tulemuse, nagu oleksid laud ja toolid tõstetud miskipärast keset tühja, kuid kallist advokaadibürood. Toit oli see-eest imehea, ehkki Damian vaevu maitses seda, samas kui tema valitud Margaux’ veini nautisime mõlemad. Vaikiv teener, kelle nimeks teadsin nüüd olevat Bassetti, lahkus vaevu minutiks ja tema ees aretatud vestlus jäi paratamatult üldsõnaliseks. Mäletan, kuidas üks mu tädidest rääkis kunagi, et teda hämmastasid vahel sõjaeelsel ajal lauas peetud vestlused, mida teenijate kohalolek kuidagi ei kammitsenud. Poliitilised saladused, perekondlik klatš, isiklikud solvangud – kõik paisati teenrite kuuldes valla ja eeldatavasti vürtsitas see nii mõndagi pubiõhtut, isegi kui see kõik ei jõudnud mälestusraamatutesse nagu meie ahnemal ja kõlvatumal ajastul. Kuid õnnis usaldus, mida see põlvkond oma eluviisi suhtes tundis, on möödanik. Meeldib see meile või mitte – ja mulle väga meeldib –, oleme aja jooksul teadlikuks saanud ka meid teenindavate isikute inimlikkusest. Kõik alates 1940ndatest sündinud teavad, et seintel on kõrvad.
Nii lobisesime ühest ja teisest. Damian küsis minu vanemate ja mina tema omade kohta. Mu isale oli ta tegelikult üsna meeldinud, kuid ema, kelle ürgset vaistu võis üldiselt rohkem usaldada, haistis algusest peale probleeme. Igatahes oli mu ema vahepeal surnud, nagu ka mõlemad tema vanemad, nii et sel teemal ei olnud palju rääkida. Edasi rääkisime mitmest teisest vanast tuttavast ja selleks ajaks, kui olime valmis edasi liikuma, olime läbi võtnud muljet avaldava rea tööalaseid pettumusi, lahutusi ja enneaegset surma.
Viimaks tõusis ta püsti, pöördudes Bassetti poole. „Äkki saaksime kohvi hoopis raamatukogutoas juua?” Taas küsis ta seda malbelt, nagu võinuks teine selle teene osutamisest keelduda. Huvitav, mis juhtuks, kui keegi, kellelt sellist asja palutakse, võtaks kõhklevat küsimust sõnasõnalt? „Ei, härra, mul on kahjuks praegu tegemist. Ma üritan natuke hiljem teile kohvi tuua.” Tahaks seda kordki elus näha. Kuid see teener tundis oma tööd ja läks varjatud käsku täitma, sellal kui Damian juhatas mind seni nähtud ruumidest kõige meeldivamasse. Tundus, nagu oleks varasem omanik või äkki Damian ise ostnud mõne märksa vanema maja täieliku raamatukogu koos tumedate uhkelt läikivate riiulite ja kaunilt nikerdatud sammastikuga. Toas oli peen roosakast marmorist kamin ja läikima löödud terasest koldesse oli meie jaoks süüdatud tuli. Võbelevad leegid koos kumavate nahkköidete ja paari imelise maaliga – muuhulgas suur merevaade, mis nägi välja nagu Turneri oma, ja Lawrence’i tüdruku portree – lisasid soojust, millest ülejäänud majas tuntavalt vajaka jäi. Olin olnud ebaõiglane. Ilmselgelt oli teiste tubade kõleduse taga huvi-, mitte maitsepuudus. See oli tuba, kus Damian tegelikult elas. Õige pea olid meil olemas joogid ja kohvitassid ning jäime omapead.
„Sul on väga hästi läinud,” ütlesin ma. „Palju õnne!”
„Kas see üllatab sind?”
„Mitte eriti.”
Ta nõustus noogutades. „Kui pead silmas seda, et olen alati ambitsioonikas olnud, siis nii on.”
„Pigem seda, et sa ei nõustu eales eitava vastusega.”
Ta raputas pead. „Seda ma ei ütleks,” sõnas ta. Ma ei saanud päris hästi aru, mida ta sellega mõtles, aga ta jätkas, enne kui jõudsin täpsemalt uurida. „Ma olen alati teadnud, kui olen alla jäänud, isegi noil aegadel. Kui avastasin end olukorrast, millest oli võimatu võitjana väljuda, leppisin sellega ja liikusin edasi. Seda pead sa küll möönma.”
See oli absurdne. „Seda ma küll ei mööna,” ütlesin ma. „Kaugeltki mitte. Võib-olla omandasid selle vooruse hilisemas elus. Seda ma ei tea. Aga kui mina sind tundsin, olid su silmad märksa suuremad kui kõht ja sa olid kehv kaotaja, tean seda omast käest.”
Damian oli hetkeks justkui üllatunud. Võib-olla oli ta nii kaua aega veetnud inimeste keskel, kellele ühel või teisel moel maksti temaga nõustumise eest, et ta oli unustanud, et kõik ei ole kohustatud seda tegema. Ta lonksas brändit ja noogutas mõne aja pärast. „Olgu sellega, kuidas on, nüüdseks olen alla vandunud.” Vastusena minu sõnastamata küsimusele selgitas ta: „Mul on kõhunäärmevähk, mida ei saa opereerida. Teha pole midagi. Arst on pakkunud, et elan veel kolm kuud.”
„Selles osas pannakse tihti mööda.”
„Mööda pannakse aeg-ajalt. Kuid minu puhul mitte. Mõni nädal siia-sinna, aga see on ka kõik.”
„Oh.” Noogutasin. Raske on otsustada, kuidas sellise teate peale sobivalt reageerida, sest inimeste vajadused on väga erinevad. Vaevalt et Damian tahtis kuulda hala ja nuttu või et soovitaksin makrobiootilisele dieedile tuginevat alternatiivravi, aga kes teab. Jäin ootele.
„Sa ei pea arvama, et olen oma olukorra ebaõigluse tõttu maruvihane. Mõnes mõttes on mu elu jõudnud loomuliku lõpuni.”
„Mis mõttes?”
„Nagu sa ise mainisid, mul on hästi läinud. Ma olen elanud head elu. Ma olen reisinud. Ja töö koha pealt ei ole midagi, mida ma tahaksin veel saavutada, see on juba suur asi. Kas sa tead, millega ma tegelesin?”
„Täpselt ei tea.”
„Ma asutasin oma tarkvarafirma. Olime esimeste seas, kes kogu selle valdkonna potentsiaali nägid.”
„Väga nutikas sinust.”
„Tõsi. See kõlab igavalt, aga mulle meeldis. Igatahes müüsin oma äri maha ja