ite>
Härra Darkwood, kes kunagi nii väga huvitus romantilisest armastusest ja kõigest, mida inimestel selle kohta öelda, oli nüüd sellest teemast sootuks tüdinenud. Miks need armastajad alati end kordavad? Kas neil iseennast kuulates paha ei hakka?
Nagu kõik sõltlased, töötavad ka signatuur-tapjad stsenaariumi järgi, praktiseerides korduvkäitumist kuni sundmõteteni välja.
Võime öelda, et patsient ei mäleta seda, mille on unustanud või maha surunud, aga ta elab selle välja. See, mille ta taasloob, ei ole mälestus, vaid tegevus. Ta kordab seda, muidugi teadmata, et ta seda kordab.
Minu innukus lasta kujutistel korduda ja korduda – või filmi puhul joosta lasta – peegeldab minu uskumust, et me raiskame elus palju aega vaatamisele, ilma et me midagi näeks.
1. Palun tehke nimekiri kõigist asjadest, mida peate oma elus oluliseks.
ENNE: EMMA
See on kena väike korter, ütleb maakler toonil, mida võiks peaaegu ehtsaks vaimustuseks pidada. Küllaltki mugav. Siin on ka privaatne katusealune. Sellest saaks kujundada päikeseterrassi, muidugi siis, kui korteriperemees selleks loa annab.
Kena, nõustub Simon minu pilku vältides. Ma teadsin sisse astudes kohe, kui aknast kahemeetrist katuseriba silmasin, et see korter ei sobi meile üldse. Ka Si teab seda, ent ei taha seda maaklerile öelda, vähemalt esialgu mitte, kuna see oleks ebaviisakas. Si ehk loodab, et maakleri tobedat jutuvada kauem kuulates võin ma kõhklema lüüa. Maakler on Simoni tüüpi mees: leidlik, agar ja tormakas. Küllap loeb ta seda ajakirjagi, mille toimetuses Simon töötab. Nad hakkasid spordist vestlema veel enne, kui me trepistki üles jõudsime.
Ja siin on korraliku suurusega magamistuba, ütleb maakler. Küllaldaselt …
See ei sobi, katkestan ma järsult maakleri jutu. See korter ei ole meie jaoks.
Maakler kergitab kulme. Kinnisvaraturul ei saa praegu eriti valiv olla, lausub ta. Õhtuks on seegi läinud. Täna juba viis vaatamist ja korter pole veel meie veebilehelgi üleval.
See ei ole piisavalt turvaline, ütlen keerutamata. Kas hakkame nüüd minema?
Kõik aknad käivad lukku ja ka uks on valve all, märgib maakler. Võite ju lasta häiresignaali paigaldada, kui turvalisus teile eriliselt muret teeb. Ei usu, et korteriomanik vastu oleks.
Maakler räägib nüüd üle minu Simoniga. Eriliselt muret teeb. Samahästi oleks ta võinud öelda: Ah, et teie tüdruk on siis väikestviisi draamakuninganna?
Ma ütlen, et ootan väljas ja pöördun minekule.
Taibates, et on prohmakaga hakkama saanud, lisab maakler, et kui see piirkond ei meeldi, võiksime kaugemal läänepoolses osas ringi vaadata.
Oleme seda juba teinud, ütleb Simon. Sealne kant ei ole meile taskukohane. Ainult mõni tikutopsisuurune tuba tuleks kõne alla.
Simon püüab seda öelda nii, et ta hääl ei reedaks masendust, aga juba see, et ta seda varjata püüab, ajab mind marru.
Queen’s Parkis on üks ühetoaline korter, lausub maakler. See on küll viletsavõitu, aga …
Me käisime seda vaatamas, märgib Simon. Lõpuks arvasime, et see on meie vanale piirkonnale liiga lähedal. Simoni hääletoon annab selgelt mõista, et meie all peab ta silmas mind.
Kilburnis on üks kolmanda korruse korter, mis alles tuli turule …
Nägime ka seda, ütleb Simon. Ühe akna all oli vihmaveetoru.
Maakler on nõutu.
Keegi võib sealt sisse ronida, selgitab Simon.
Ah nii. Noh, üürimise hooaeg alles algas. Ehk tuleks veidi oodata.
Maakler on kindel, et me raiskame üksnes tema aega: temagi liigub küljetsi ukse poole. Lähen välja trepimademele ootama, et ta minu juurde ei tuleks.
Oleme juba oma vana elukoha üles öelnud, kuulen Simonit lausumas. Valikud hakkavad otsa lõppema. Simon tasandab häält. Vaadake, meil käisid korterivargad. Viis nädalat tagasi. Kaks meest murdsid sisse ja ähvardasid Emmat noaga. Saate isegi aru, miks ta nii närviline on.
Ah nii, ütleb maakler. Kurat, kui keegi minu tüdrukuga nii käituks, siis ma ei tea, mida teeksin. Kuulge, ehk on üks väike võimalus, aga … Mehe hääl katkeb.
Jah? ärgitab Simon.
Kas keegi on teile maininud Folgate Street number ühte?
Ega ei ole. Kas see pandi hiljuti üles?
Ei, mitte just seda.
Maakler näib kaaluvat, kas jätkata või mitte.
Aga see on saadaval? käib Simon peale.
Põhimõtteliselt jah, on küll, vastab maakler. See on fantastiline korter. Absoluutne tipptase. Sellega võrreldes hoopis teine tera. Aga korteriomanik … on pehmelt öeldes isevärki.
Mis piirkonnas? küsib Simon.
Hampsteadis, vastab maakler. Noh, pigem küll Hendonis. Aga seal on tõesti vaikne.
Em? hüüab Simon.
Ma lähen tagasi sisse. Võiksime seda ikkagi vaatama minna, ütlen. Olemegi juba poolel teel.
Maakler noogutab. Ma astun kontorist läbi, et andmeid täpsustada, ütleb ta. Tükk aega on möödas, kui ma seda korterit viimati näitasin. See ei ole koht, mis igaühele sobiks. Aga minu arust oleks see teile nagu rusikas silmaauku. Andestust, see ei olnud sõna-sõnalt mõeldud.
NÜÜD: JANE
„See on viimane.” Maakler, kelle nimi on Camilla, trummeldab sõrmedega vastu Smart elektriauto rooli. „Aga nüüd on tõesti aeg asi ära otsustada.”
Ma ohkan. Korter, mida me äsja West End Lane’i vaesunud piirkonna ühes paljukorterilises majas vaatamas käisime, on sobivast hinnaklassist ainukene. Ma olin just jõudnud end veenda, et korter on normaalne – eirates kooruvat tapeeti, alumisest korterist immitsevaid köögilõhnu, kitsast magamistuba ja hallituslaike ventileerimata vannitoas –, kuni kuulsin vanaaegse mehaanilise kella helinat ning kogu kant oli täis laste kisa. Akna juurde astudes avanes mulle vaade lasteaiale. Ma nägin mudilasrühma tuba, mille akendel rippusid paberist välja lõigatud jänesed ja haned. Mul hakkas kõht valust tuikama.
„Ma vist loobun sellest,” suutsin vaid öelda.
„Tõesti?” Camilla paistis üllatuvat. „Kas lasteaia pärast? Eelmised üürnikud ütlesid, et neile laste mängukilked isegi meeldisid.”
„Aga mitte sedavõrd, et siia korterisse edasi jääda.” Ma pöörasin end ringi. „Kas hakkame minema?”
Tagasi kontorisse sõites vaikib Camilla taktikalistel kaalutlustel pikalt. Lõpuks ütleb ta: „Kui mitte ükski korter, mida täna vaatamas käisime, teile ei meeldinud, siis võiksite ehk ostusummat veidi tõsta.”
„Õnnetuseks ei anna seda teha,” ütlen ma kiretult, aknast välja vaadates.
„Siis ei tohiks te nii valiv olla,” lausub Camilla tõredalt.
„Selle viimase korteri puhul … on mul isiklikud põhjused, miks ma ei saa lasteaia läheduses elada. Igal juhul mitte praegu.”
Ma näen, kuidas Camilla silmad liiguvad mu kõhule, mis on rasedusest ikka veel veidi lõtvunud, ja tema silmad lähevad seost tabades suureks. „Oh,” pomiseb ta. Camilla ei olegi nii juhm, nagu välja paistab, ning ma olen talle selle eest tänulik. Tal ei ole vaja, et ma põhjuse välja ütleksin.
Camilla paistab hoopis mingile otsusele jõudvat.
„Teate, mul on veel üks koht. Me ei tohiks seda küll ilma omaniku loata näidata, aga vahetevahel me seda siiski teeme. Mõne inimese peletab