palju ruumi. Omanik, kes selle lasi ehitada, on arhitekt. Ta on tegelikult päris kuulus mees. Kas te käite vahel Wandererist riideid ostmas?”
„Wandererist …” Oma eelmises elus, kui mul oli raha ja korralik hästitasuv töökoht, ma tõesti külastasin mõnikord Bond Street’il Wandereri pööraselt minimalistlikku poodi, kus kamalutäis nutmaajavalt kalleid kleite olid nagu ohvrineitsid paksudele kivipindadele asetatud, ning müüjad olid alati mustades kimonodes. „Vahel ikka. Miks te küsite?”
„Monkfordi osaühing disainib kõiki nende poode. Korteriomanik on inimene, keda nimetatakse tehno-minimalistiks või midagi sarnast. Palju varjatud tehnikaseadmeid, aga muidu on korter täiesti lage.” Maakler heidab mulle pilgu. „Ma pean teid hoiatama, sest mõned inimesed peavad tema stiili veidi … askeetlikuks.”
„Sellega suudan ma toime tulla.”
„Ja …”
„Jah?” õhutan ma tagant, kui maakler lauset ei lõpeta.
„See ei ole tavapärane peremehe-üürilise leping,” ütleb ta kõhklevalt.
„Ja see tähendab?”
„Ma arvan,” ütleb Camilla, lülitab suunatule sisse ja suundub vasakusse sõiduritta, „et peaksime korterile esmalt pilgu peale viskama, et näha, kas armute sellesse. Alles seejärel räägin teile miinustest.”
ENNE: EMMA
Olgu öeldud, et maja on erakordne. Imeline, tummakslööv, uskumatu. Selle kirjeldamiseks ei leidu sõnu.
Tänavalt vaadates poleks selle peale tulnudki. Kaks rida suuri, ilmetuid, tüüpilisi Victoria-aegsete tõstandakendega punasest tellisest ridaelamuid, nagu võib näha kõikjal Põhja-Londonis, seisid Cricklewoodi mäenõlval üksteise kõrval nagu ajalehest väljalõigatud šabloonid, iga järgmine eelmise täpne koopia. Üksnes majade välisuksed ja väikesed värvitud aknad uste kohal erinesid üksteisest.
Tänava otsas, nurga peal oli piirdetara. Selle taga nägin ma väikest madalat hoonet, kompaktset graniitkuubikut. Üksnes mõned horisontaalselt kulgevad suvalised klaaspilud viitasid, et tegemist on tõesti maja, mitte mõne hiiglasuure kirjapressiga.
Ohoo, ütleb Simon kahtlevalt. Kas on ikka see maja?
Muidugi on, vastab maakler rõõmsalt. Folgate Street üks.
Maakler juhatab meid maja küljele, seinaga absoluutses tasapinnas asetseva ukse juurde. Uksekella ei paistagi olevat – tegelikult ei näe ma ka ukse käepidet ega kirjakasti, ei nimeplaati ega üldse midagi, mis inimtegevusele viitaks. Maakler lükkab ust ja see vajub lahti.
Kes siin elab? küsin ma.
Hetkel mitte keegi, vastab maakler kõrvale astudes, et meid sisse lasta.
Miks siis maja lukus pole? küsin ma närviliselt ja tardun paigale.
Maakler muigab. See oli lukus, teatab mees. Mul on nutitelefonis ukse digitaalne võti. Ühe rakendusega saab kõike juhtida. Ei pea tegema muud, kui vaid vajutama märgile kinni või lahti. Seejärel toimub kõik automaatselt – maja sensorid võtavad koodi vastu ja lasevad mu sisse. Kui käe ümber on digitaalne käevõru, ei lähe isegi telefoni vaja.
Nalja teete või, ütleb Simon, nüüd aukartlikult ust vahtides. Ma oleksin tema reaktsiooni peale peaaegu valjusti naerma puhkenud. Simonile, kes armastab igasuguseid seadeldisi, on telefoni teel juhitav maja nagu unistuste sünnipäevakink.
Ma astun tillukesse koridori, mis pole seinakapist palju suurem. Kui ka maakler on minu järel sisse tulnud, läheb koridoris nii kitsaks, et seal on ebamugav olla, ja ma lähen märguannet ootamata koridorist edasi.
Nüüd on minu kord hüüatada: ohoo! Vaatepilt on tõesti suurejooneline. Hiiglasuured aknad, kust avaneb vaade tillukesse aeda, ning kõrge kivisein, mille seest tulvab valgust. Tuba ei ole suur, aga tundub avarana. Seinad ja põrand on tehtud sama värvi kivist. Piki seinte allosa kulgevad sooned loovad mulje, nagu heljuks sein õhus. Ja tuba on tühi. Siin ei ole mööblit – ma näen ruumi ühes küljes madalat kivilauda koos väga ägedate disaintoolidega, pikka madalat, tugevast kreemikast kangast diivanit –, aga muud ei olegi, mitte midagi, mis silma hakkaks. Ei ole uksi, kappe, pilte, aknaraame, elektripesasid, silma ei jää armatuure ega – ma vaatan hämmeldunult ringi – isegi mitte elektrilüliteid. Ja kuigi korter ei tundu mahajäetuna ega kohana, kus poleks üldse elatud, ei valitse siin mingit korralagedust.
Ohoo! ütlen ma jälle. Minu hääl kõlab kummaliselt summutatult. Ma taipan, et tänavamüra ei ole üldse kuulda. Londoni liikluse igikestev taustamüra, tellingute kolin ja autosignaalid on kõik kuhugi haihtunud.
Seda on peaaegu kõik märkinud, nõustub maakler. Vabandust ebamugavuse pärast, aga peremees nõuab, et me kingad jalast võtaksime. Kas te …?
Maakler kummardub oma läikimalöödud jalanõude paelu lahti siduma. Me järgime tema eeskuju. Ja seejärel, otsekui oleks maja karm ja varjamatu tühjus maaklerist kogu sõnavahu välja imenud, paterdab maaklergi, sama keeletu kui meie, majas sokkides ringi.
NÜÜD: JANE
„See on ilus,” ütlen ma. Maja sisemus on niisama hiilgav ja täiuslik nagu mõni kunstigalerii. „Lihtsalt nii ilus.”
„Eks ole?” nõustub Camilla. Ta kiikab lagedaid, kallist kreemikast kivist seinu, mis kerkivad tühjuses maja katuseks. Ülemisele korrusele viib kõige pöörasem minimalistlik trepp, mida olen eales näinud. See oleks nagu kaljupinnasesse raiutud: poleerimata kivist avatud astmeterida, ilma mingi käsipuu või nähtava toestuseta. „Iga kord, kui ma siia tulen, lööb just trepp mind pahviks. Viimane kord käisin ma siin koos arhitektuuriüliõpilastega – muide, see on üks tingimus: te peate iga poole aasta tagant maja külastuspäevaks avama. Külalised on alati väga aupaklikud. Mitte nii nagu turistid, kes tulevad ja sülitavad sinu väärikas kodus närimiskummi vaibale.”
„Kes siin praegu elab?”
„Mitte keegi. Maja on peaaegu aasta tühjalt seisnud.”
Ma vaatan teise tuppa, kui avatud, voogava, ukseavadeta ja mõistagi usteta ruumi kohta on tuba see kõige õigem sõna. Pikal kivilaual seisab vaas tulpidega, mille veripunased õied moodustavad kahvatute seintega vapustava kontrasti. „Kust need lilled siia said?” Ma lähen ja katsun lauda. Ei mingit tolmu. „Ja kes maja puhtana hoiab?”
„Koristusfirmast käib siin iga nädal koristaja. See on järgmine tingimus: te peate need inimesed tööl edasi hoidma. Nemad hoolitsevad ka aia eest.”
Ma lähen akna juurde, mis ulatub põrandani. Aiaks on seda platsi natukene raske pidada. Tegelikult on see siseõu; suletud ruum, umbes kakskümmend korda viisteist meetrit, kaetud samasuguste kiviplaatidega nagu põrand, millel seisan. Väike ristkülikukujuline murulapike, mis on erakordse täpsusega trimmitud sama lühikeseks nagu keeglimuru, lõpeb tagumise müüri ääres. Lilli aias ei ole. Tegelikult ei ole peale tillukese muruplatsi seal midagi elavat ega ka mingeid värve. Väikesed hallid kruusaringid on ainukesed teistmoodi kujundid.
Jälle toa interjööri vaatama pöördudes vilksatab mul peas mõte, et kogu see korter vajaks veidi värvi, veidi pehmust. Mõned vaibad lisada, ruumi veidi inimlikumaks muuta, ja kõik oleks niisama ilus nagu mõnes stiiliajakirjas. Esimest korda üle pika aja tunnen ma kerget erutusvärinat. Kas lõpuks on õnn oma näo minu poole pööranud?
„Noh, minu arust on see mõistlik nõue,” ütlen ma. „Kas see on kõik?”
Camilla naeratab kõhklevalt. „Kui ütlesin, et üks tingimustest, siis pidasin silmas, et üks kõige sõnaselgematest tingimustest. Kas te teate, mis on kitsendav leping?”
Ma raputan pead.
„See on juriidiline tingimus, mis pannakse valdusele peale tähtajatult ja mida ei saa eirata isegi siis, kui maja maha müüakse. Tavaliselt on selline tingimus seotud arendusõigusega – kas maja võib kasutada ärilisel otstarbel ja muu taoline. Selle maja puhul on tingimused osa üürilepingust, aga kuna ka need on kitsendava iseloomuga, siis ei ole võimalik