allkiri anda, et olete reeglid läbi lugenud ja neist aru saanud. Kui see õnnestub, kutsutakse teid silmast silma intervjuule, millises maailma otsas omanik parasjagu ka ei viibiks. Viimastel aastatel tähendas see Jaapanit – ta ehitas Tokios üht pilvelõhkujat. Aga nüüd on ta tagasi Londonis. Tavaliselt ta ei vaevugi intervjuud korraldama. Just äsja saime temalt meili, milles ta ühe üüritaotluse tagasi lükkas. Ilma mingite selgitusteta.”
„Millised inimesed heakskiitu leiavad?”
Camilla kehitab õlgu. „Isegi meie agentuur ei suuda selles mingit mustrit leida. Aga oleme märganud, et arhitektuuritudengid ei lähe kunagi läbi. Ja kindlasti ei pea olema taolises paigas varem elanud. Ma ütleksin isegi, et see on puudus. Aga mis ülejäänusse puutub, siis olen sama tark kui teie.”
Ma vaatan ringi. Kui mina oleksin selle maja ehitanud, juurdlen, siis millise inimese ma siia elama valiksin? Kuidas suudaksin ma taotluse järgi otsustada, milline üüriline on sobiv?
„Aususe põhjal,” ütlen ma aeglaselt.
„Andestust?” Camilla vaatab mulle hämmeldunult otsa.
„Mulle tundub, et selle maja puhul ei ole asi pelgalt maja välises ilus. Pigem on oluline see, millise pühendumisega on maja ehitatud. See pühendumus on kuidagi kompromissitu, mõneti isegi halastamatu. Tegu on inimesega, kes on andnud endast kõik, iga viimse kui kireraasu, et luua midagi sellist, mis vastaks sajaprotsendiliselt tema soovidele. Maja on – noh, see on küll kõrgelennuline sõna – aus. Minu arvates otsib omanik inimesi, kes on siin elades valmis samaväärse aususega vastama.”
Camilla kehitab taas õlgu. „Teil võib õigus olla.” Ent ta hääletoon reedab, et ta kahtleb selles. „Kas te siis tahate seda maja taotleda?”
Olen loomult ettevaatlik inimene. Ma teen harva läbimõtlematuid otsuseid: valikuid otsimata, tagajärgi kaalumata või plusse ja miinuseid vaagimata. Seetõttu ehmun pisut, kui kuulen end vastamas. „Jah, igal juhul.”
„Hästi.” Camillat ei paista see üllatavat, aga kes siis ei tahaks elada sellises majas? „Tulge kontorisse, annan teile taotluspaketi.”
ENNE: EMMA
1. Palun tehke nimekiri kõigist asjadest, mida peate oma elus oluliseks.
Ma võtan sulepea kätte ja panen selle siis lauale tagasi. Nimekirja koostamine asjadest, mida tahaksin alles hoida, võtaks terve õhtu. Aga siis mõtlen selle üle veidi pikemalt ja sõna oluliseks hakkaks nagu lehe pealt minu suunas hõljuma. Mis siis tegelikult on oluline? Minu riided? Sissemurdmisest alates olen ma praktiliselt kahe paari teksaste ja ühe vana lotendava džempriga läbi ajanud. Mõistagi on mul mõni kleit ja seelik, ka paar kena jakki, kingi ja saapaid, mida tahaksin kaasa võtta, aga ei midagi muud, millest eriti puudust tunneksin. Meie fotodest? Koopiad on ju kõik internetis olemas. Minu vähesed poolväärtuslikud ehted viisid korterivargad minema. Meie mööblist? Nende esemete hulgas pole midagi niisugust, mis Folgate Street ühes armetu ja sobimatuna ei paistaks.
Taban end mõttelt, et see küsimus on meelega niiviisi sõnastatud. Kui mul oleks palutud teha nimekiri asjadest, ilma milleta ma saan elada, poleks ma seda küll teha suutnud. Aga nüüd kummitab mind mõte, et ükski mu asi pole oluline, ning ma taban end vaagimas, kas suudaksin kõik asjad, oma koli, nagu vana naha endalt maha koorida.
Võib-olla selles seisnebki reeglite, nagu me neid nimetame, tegelik mõte? Äkki ei olegi asi selles, et arhitekt on kontrollifriik, kes kardab, et me ta ilusa maja ära reostame. Võib-olla on see omamoodi eksperiment. Eksperimenteeriv elamisviis.
Mis muudaks meid Si’ga minu arvates tema katsejänesteks. Aga see mind õigupoolest ei morjenda. Ma ju tahangi ennast muuta – meid muuta – ja tean, et ma ei suuda seda ilma abita teha.
Eriti veel muuta meid.
Oleme Simoniga koos olnud Sauli ja Amanda pulmast alates, aasta ja kaks kuud. Ma tundsin mõlemat töö kaudu, aga nad olid minust veidi vanemad ning peale nende ma pulmas teisi inimesi eriti ei tundnudki. Simon oli veel Sauli isamees, pulm oli ilus ja romantiline ning meil tekkis Simoniga otsekohe säde. Joomine ja vestlus sujusid edasi tantsuks ja telefoninumbrite vahetamiseks. Ja seejärel avastasime, et peatume samas hotellis, noh ja üks asi viis teiseni. Järgmisel päeval ma mõtlesin: mida ma küll tegin? See oli ilmselgelt järjekordne impulsiivne üheöö suhe, ma ei näe teda enam kunagi ning tunnen end odava ja ära kasutatuna. Aga tegelikult läks kõik hoopis vastupidi. Si helistas mulle kohe, kui koju jõudis, järgmisel päeval jälle ning nädala lõpuks olime juba paar – sõprade, eriti tema sõprade suureks üllatuseks. Simon töötab äärmiselt meestekeskses ja napsulembelises keskkonnas, kus püsiva tüdrukuga käimine on otsekui häbimärk. Ajakirjas, kus Si töötab, peetakse tüdrukuid beibedeks, kuumadeks tibideks või tšikkideks. Selle ajakirja igalt lehelt võib leida rinnahoidjaid ja püksikuid, kuigi artiklid on enamasti seadeldiste ja tehnoloogia kohta. Näiteks kui artikkel on mobiiltelefonidest, siis on seal pilt aluspesus tüdrukust, kes mobiili käes hoiab. Kui artikkel on sülearvutitest, siis on tüdruk ikka aluspesus, aga kannab prille ja klõbistab klaviatuuri. Kui artikkel on aluspesust, siis ilmselt ei kanna tüdruk üldse aluspesu, vaid hoiab seda käes, nagu oleks just äsja sellest välja pugenud. Kui ajakirjatoimetus korraldab mõne peo, ilmuvad sinna modellid peaaegu samasuguses riietuses nagu ajakirjapiltidel, ning siis pannakse ka peopildid ajakirja sisse. Selline asi ei ole vähemalgi määral minu teema ja Simon ütles mulle kohe alguses, et ka tema oma mitte – üks põhjus, miks ma talle meeldisin, oligi see, et ma polnud üldse nende tüdrukute moodi, vaid olin „ehe”.
Pulmas kohtumises on midagi niisugust, mis suhte plahvatuslikult algatab. Juba pärast mõnenädalast käimist palus Simon mind enda juurde kolida. Ka see üllatas teisi – tavaliselt käib tüdruk poisile peale, sest tahab kas abielluda või siis suhte järgmisele tasemele viia. Aga meie puhul oli alati kõik risti vastupidi. Võib-olla sellepärast, et Simon on minust veidi vanem. Ta on alati öelnud, et tundis juba kohtumishetkel, et mina olen see õige. Mulle meeldis tema juures see, et ta teadis, mida tahab, ja ta tahtis mind. Aga mul ei tulnud kordagi pähe endalt küsida, kas ka mina seda tahan, kas Simon tähendab mulle sama palju, kui mina ilmselgelt tähendan talle. Ent viimasel ajal, seoses röövimise, vanast korterist välja kolimise ja sooviga leida koos uus elukoht, olen hakanud tundma, et mul on aeg otsustada. Elu on liiga lühike, et seda valele suhtele kulutada.
Kui see on vale suhe.
Ma jään selle üle pisut pikemalt mõtlema, närides alateadlikult pastakaotsa, kuni see praguneb ja teravamaitseline plast mu suu täidab. Lisaks küünte närimisele on mul tobe harjumus ka pastakat närida. Ehk on see veel üks harjumus, mille ma Folgate Street ühes maha jätan. Võib-olla muudab see maja mu paremaks inimeseks? Võib-olla toob see maja mu elu suvalisse kaosesse korra ja distsipliini? Ma muutun inimeseks, kes püstitab eesmärke, koostab nimekirju, kaalub asjad läbi.
Pöördun tagasi taotluse juurde. Kavatsen vastata küsimustele nii lühidalt kui vähegi võimalik, püüdes tõestada, et saan küsimusest aru ja olen arhitekti taotlustega samal lainel.
Ja siis taipan, mis oleks õige vastus.
Ma jätan vastusekasti täiesti tühjaks. Nii tühjaks ja täiuslikuks nagu Folgate Street ühe interjöör.
Hiljem annan taotlusevormi Simonile ja selgitan, mida kirjutasin. Tema hakkab oma joru ajama: mis saab siis minu asjadest, Em? Mis saab minu kollektsioonist?
„Kollektsioon” on suur hulk erinevaid NASA meeneid, mida Simon on juba aastaid suure vaevaga kogunud, peamiselt voodi alla karpidesse. Ehk võiks need hoiule anda, pakun pooleldi lustlikult, sest me ju vaidleme selle üle, kas eBay-st saadud Buzz Aldrini või Jack Schmitti autogrammidega pahn takistab meid kolimast kõige vapustavamasse majja, mida olen kunagi näinud; aga ka pooleldi pahaselt, sest Simon arvab tõsiselt, et tema astronaudid kaaluvad üle minuga juhtunu. Sa oled ju alati rääkinud, et tahad neile õiget kodu, ütlen talle.
Ma ei pidanud CubeSmart’i pugerikku silmas, kullake, jätkab Simon.
Aga mina ajan vastu: kuule, Si, need on ju ainult asjad. Ja asjad ju ei loe midagi, ega?
Tunnen,