Carter kuuleb. Kuidas saaksin teid aidata?”
Ma vaatasin Sophiet pingsa huviga, kui ta silmi pööritas ja kahe sõrmega telefonitorust kinni hoidis. Ta oli pärast kahenädalast puhkust Mauritiusel tulnud hommikul tööle jumeka ja päevitununa, ning mulle tundus, et minust ka märkimisväärselt nooremana, kuigi me olime ühevanused. Mu tuju langes veelgi, sest minu siiani ainus planeeritud puhkus oli üheöine peatumine juunis isa juures Cotswoldsis. Ootasin seda reisi ja teadsin, et naudin seda, aga vaevalt on see võrreldav kahe nädalaga Mauritiusel.
Vaatasin, kuidas Sophie manas teatud pingutusega näole naeratuse. „Oh, tere Eleanor,” ütles ta reipalt. „Ei. Kardinad tuuakse kohale homme. Kas te ei mäleta, et ma küsisin teie soovi …” Äkitselt katkestas ta jutu ja jäi telefoni põrnitsema. „Ja teile samuti head päeva, proua Black,” ütles ta telefonitoru vihaselt hargile klõpsates. „Jumala eest, see naine on väga häbematu. Mul on tahtmine karjuda.” Ta vakatas, tõmbas sügavalt hinge, võttis kohvitassi kätte ja naaldus rohelisse samettugitooli ning imes innukalt väikest valget tuubi. „Hea, et me töötame nii rahustavas keskkonnas,” jätkas ta vaiksemal häälel.
Ma naeratasin ja vaatasin ringi. Tal oli õigus. Ma armastasin meie väikese Cliftoni kontori kodust atmosfääri – mõnusalt elegantseid lampe, Davidi valitud vaipu ja tugitoole, mis ei peegeldanud üksnes tema isiklikku soojust ja sõbralikkust, vaid ka meie igapäevast tööõhkkonda.
„Meil on väga vedanud,” nentisin ma.
„On küll,” nõustus Sophie. „Aga hakkame pihta,” ta heitis pilgu art deco-stiilis kellale, mis seisis temast paremal kamina kohal. „Meil on lõunavaheaega veel kolmkümmend minutit jäänud, enne kui David tagasi jõuab. Lao lagedale.”
Mu naeratus hääbus ning ma hammustasin kanasalativõileiba. „Mida sa täpselt teada tahad?” pomisesin ma.
Ta pööritas silmi. „Kõike loomulikult. Absi jutu põhjal te olete Hugh’ga teineteise järele hullud – tema sõnad. Oh, ja Miriam ütles, et isegi kui sul Hugh’ga midagi välja ei tule, on ka Conniel sinu jaoks keegi.”
Mul kadus söögiisu ja ma jäin teda põrnitsema. „Mida?”
„Conniel on …”
„Ei, ei,” sekkusin ma. „Mida Abs Hugh’ kohta ütles?”
Sophie kehitas õlgu. „Ta ütles, et sa käisid Hugh’ga kohvikus ja Hugh pidas sind väga veetlevaks. Mulle jäi mulje, et Hugh kavatseb sind kohtingule kutsuda. Aga ilmselt peab ta veidi vahet, sest filmib praegu BBC-ga Highlandis lahingustseeni, nii et …”
Selle koha peal hakkasin ma köhima ja katkestasin tema jutuvada, sest olin õudusest õhku ahmides suure tüki salativõileiba kurku tõmmanud.
„Issand, kas sinuga on kõik kombes?” Sophie kummardus tugitoolil ettepoole, valmis püsti tõusma.
Ma noogutasin, sain köhimisest võitu ja küünitasin kirjutuslaual seisva veepudeli järele. „Ma ei ole Hugh’ järele hull ja ka tema ei ole minu järele hull,” ütlesin ma veel üht lonksu rüübates. „Õigupoolest jäi mulle mulje, et ta tuli kohvikusse üksnes sellepärast, et minult puusepa telefoninumbrit saada, ega suutnud ära oodata, millal sealt minema pääseb. Me olime koos vaid kakskümmend minutit, enne kui lahkumiseks vabanduse leidsime. See mees tükeldab ajusid ja paneb seejärel kõik ajutükikesed purki. Ma ei saa ju ometi õhtusööki nautida, kui ma teda praadi lõikamas nähes seda õudust ette kujutan?” Mul hakkas paha, kui meenutasin võikaid kirurgilisi üksikasju, millest Hugh kohvi juues rääkis, sest olin teinud saatusliku vea ja palunud tal natuke oma tööst pajatada.
„Oh, ära noruta!” Sophie lükkas päikeseblondi juuksekihara silmade eest ära. „Ega tema ei tapa ju neid vaesekesi, kes tema lahkamislaual lõpetavad. Mina ei tea, mida sa Absile ütlesid, aga tema arvab, et teie kohting läks hiilgavalt.”
Ma vaatasin Sophiet õnnetult. „Ma ütlesin talle vaid seda, et kuigi Hugh’l on pisut ebaharilik hobi, paistab ta muidu kena inimene olevat. Ma küsisin Absilt, kas ta on kunagi mõne lahingu dramatiseeringut näinud, kuid ta vastas eitavalt ja ütles, et ehk tuleks seda mõnikord vaatama minna. Ja oligi kõik. Ma ei öelnud midagi selle kohta, et tahan Hugh’ga edaspidigi kokku saada. Ja oli ilmselge, et Hugh’gi ei olnud minust huvitatud.”
„Absi sõnul oli,” naeratas Sophie. „Sa selgelt alahindad oma veetlust. Kuule,” Sophie kummardus vandeseltslaslikult ettepoole, „aga ta on ju paganama hea välimusega, kas pole siis?”
Ma kõõritasin Sophie poole. „Kust sa tead, milline ta välja näeb?”
„Loomulikult sellepärast, et ma palusin Absil mulle Hugh’ pilt saata.” Sophie pani käed rinnale ja paistis mõttesse vajuvat. „Ta meenutas mulle seda Sherlock Holmesi kehastajat. Mis ta nimi nüüd ongi? Benedict Bumbertwitchi2– ainult et Hugh’ silmad ei ole nii viltused.” Sophie ajas oma pruunid silmad pärani, jättes mulje, nagu oleks tegemist pikaripsmelise öökulliga. „Mina oleksin talle kahtlemata pühendanud rohkem kui kakskümmend minutit.”
Ma vahtisin üksisilmi Sophiet. „Ma ei suuda uskuda, et sa küsisid Absilt fotot.”
„Olgu, olgu,” rehmas Sophie minu märkust eirates käega, „räägi nüüd mulle sellest õige mehe otsimise meilist, mille sa meile kõigile saatsid. See meeldis mulle. Kui purjus sa tegelikult olid?”
„Ma polnud üldsegi purjus,” protestisin ma. „Miks sa nii arvad?”
„Oh, jäta nüüd,” naeris Sophie. „Kirjutad ühes kirjas kõigile, et sa neid armastad? Sa ei taha ometi öelda, et tegid seda kaine peaga?”
„Ma olin küll äärmiselt väsinud,” pomisesin võileivajääke prügikasti sokutades, „aga püüdsin ikkagi olla positiivne.”
Sophie viibutas mulle sõrme. „Ma olen seda ennegi öelnud ja kordan veel: kui oled väsinud või purjus, ei tohi saata sõnumeid ega kirjutada meile. Mäletad, kui sa edastasid Rebecca Warnerile kuulujutu, et tema abikaasa kannab naisteriideid?”
Ma seirasin külmalt Sophiet. „Jää vait!”
„Ma tahan lihtsalt veenduda, et sa seekord õppust võtad. Aga, olgu,” Sophie asus järgmise teema kallale. „Mida siis raamatuklubi kokkusaamisel õige mehe otsimise kohta arvati?”
„Arvati seda,” ohkasin ma, „et ma võiks võtta kohtinguid oma sõprade tuttavatega veidi entusiastlikumalt.”
Sophie paistis selles kahtlevat. „Noh, ilmselt oleks sul neid alt vedades küll rohkem häbi, aga kas sa entusiastlikum oleksid?”
„Ja siis küsis Miriam minult, kas minu probleemi põhjuseks on Eddie? Aga mina ei usu, et on. Vähemalt ma loodan, et ta ei ole.”
„Nojah,” ütles Sophie. „Ega sind ei saaks ka süüdistada, kui see jama oleks sind kogu eluks meestest eemale peletanud, aga ma arvan …” Äkitselt kummardus Sophie minu poole ja andis teema muutusest järjekordse käeviipega märku. „Aga kellele see korda läheb, mida mina arvan? Küllap targutan ma niisama. Aga kuule …”
Tahtsin küsida, milles siis tema arvates minu probleem võiks seisneda, aga Sophie ei tõmmanud pausi tegemiseks isegi hinge.
„Aga kuule,” itsitas ta. „Ma põrkasin täna hommikul jälle selle räsitud puusepaga kokku. Tead küll, sellega, kelle me Eleanor Blacki projektiks palkasime.”
„Sa olid täna hommikul Eleanori pool?” küsisin, kaldudes rõõmuga Eddie-teemast kõrvale. „Ma arvasin, et David pidi sinna minema. Tavaliselt nõuab Eleanor ju bossiga kohtumist.”
„Teadagi, et nõuab. Aga ma tegin ettepaneku, et astun ise Eleanori juurest läbi ja teatan talle, et David on haige. Davidil ei olnud selle vastu midagi. Davidist võib ju aru saada. Tead ju isegi, et Eleanoril on rinnad nagu arbuusid.”
Ma noogutasin Eleanor Blacki rindade kirjelduse peale.
„Noh,” jätkas Sophie, „iga kord, kui David sealt läbi astub, kannab