kuidas ta ennast tõbiselt tunneb.”
„Ei olnud nii!” Ma panin kohkunult käe suule.
„Oli küll, aga ära muretse.” Sophie tõmbas e-sigaretist mahvi ja lehvitas siis näo ees kätt, justkui vehiks ta kujutletavat suitsu eemale. „Ma lahendasin selle probleemi Davidi eest ära.”
Mul hakkas veidi kõhe. „Ja kuidas sa seda siis tegid?” küsisin.
„Lihtsalt,” kehitas ta õlgu. „Teatasin, et David on homo.”
„Mm …” kogelesin ma, „kuigi see ei ole tõsi ning tegelikult ta ei ole homo?”
Sophie noogutas. „Just nii.”
Ma ohkasin. „Kas sa Davidile ka ütlesid, mida sa tegid?”
„Hull oled või?” Sophie vaatas mind jahmunult. „See lugu ajaks ta kohe paanikasse.”
„Ajaks küll.” Ma võtsin uuesti kohvitassi kätte. „Ma kartsin isegi edasi mõelda.”
„Noh, igal juhul see mõjus,” teatas Miriam uhkusega. „Eleanor ütles, et tulevikus ajab ta meelsasti asju sinu või minuga.” Sophie lõi oma tassi minu omaga kokku ja muigas. „Järjekordne Mad Hatteri3 lugu on välistatud.”
Hatty Taylor või Mad Hatter, nagu Sophie teda kutsub, oli Davidi viimane ja kahtlemata kõige ebastabiilsem tüdruksõber. Peale selle, et David oli nende viiekuise suhte jooksul tüdruku kunstitunnid, Pilatese treeningud ja reiki tervenduskursused kinni maksnud, oli ta veel täielikult renoveerinud ja sisustanud nii tüdruku elu- kui ka magamistoa. Hatty parasiitlik suhe Davidiga oli kestnud hetkeni, mil piiga leidis, et see, mida ta tegelikult oma ellu vajab, on uus vannituba, ning selle tõestuseks oligi ta Davidi ühe Cothami tunnustatud kaubamärgiga vannitoasisustusfirma Tubs’n’Tilesi omaniku vastu välja vahetanud. Mitte et David oleks selle pärast õnnetu olnud. Ta oli juba teisest tutvusenädalast peale tahtnud ise suhet lõpetada, aga oli kartnud ja muretsenud, et võib Hatty tundeid haavata. Kui nad lõpuks lahku läksid, oli David pannud ette seda sündmust tähistada ja viinud mind ja Sophiet šampust jooma. Mulle turgatas korraga pähe, et nende nelja aasta jooksul, mil mina Davidi alluvuses töötasin, oli ta käinud kohtamas eranditult ainult domineerivate tuleharkidega. Hoolimata oma kasvatusest, rahast, andest ja šarmantsest välimusest – ta oli pikk, tõmmu ning minu ja Sophie hinnangul häirivalt ilus –, puudus Davidil mingil põhjusel naiste kohtingule kutsumiseks vajalik enesekindlus ja pealehakkamine. Sophie oli mitu korda Davidile öelnud, et ta hea meelega tegutseks Davidi agendina – edastaks ebameeldivaid sõnumeid ja lõpetaks eranditult kõik mehe viletsad suhted – või nagu Sophie seda ise nimetas: heidaks need üle parda. Aga David oli Sophie pakkumise tagasi lükanud – nagu ka viimasel korral, kui Sophie plaanis hakata mehe suhteid veelgi riukalikumalt korraldama.
„Aga kuhu me jäimegi?” Sophie vaatas mulle pingsalt otsa, ise samal ajal tumeroheliseks lakitud küüntega kärsitult vastu lauda trummeldades.
„Räsitud puusepp?”
„Ah jaa!” Sophie nägu lõi selle mõtte peale särama. „Ta mängib hokit, ise rääkis mulle, ning ma võiks kihla vedada, et ta käib hokikepiga osavalt ringi.”
„Võib-olla peaksid siis minema tema mängu vaatama,” pakkusin ma enne, kui lisasin: „Ja võta Graham ka kaasa.”
Sophie turtsatas. „Oh, ära riku Grahami mainimisega mu fantaasiat ära.”
„Mina mõtlesin, et Graham ongi sinu fantaasia,” naersin ma.
Sophie naeratas. „Hm, tegelikult me oleme Grahamiga lihtsalt sõbrad. Meie vahel ei ole mitte midagi. Me saame suurepäraselt läbi ja meile meeldib koos olla, aga saad aru, tema ei ole see õige, mitte sinnapoolegi.” Ma pilgutasin silmi, otsides Sophie näolt vähemalt irooniatki. Sophie ei tundnud kunagi meeste seltskonnast puudust ja tema suhted paistsid õnnelikud ja toredad. Nii palju kui mina asjast aru olin saanud, lõppesid või hääbusid ta suhted alati sõbralikult, kummagi osapoole solvumiseta. Selle nelja aasta jooksul, mil ma Sophiet tundsin, polnud mulle kordagi pähe tulnud, et ta võiks kedagi otsida või isegi uskuda, et see õige üldse eksisteerib …
„See õige,” kordasin ma üpris uskumatult. „See õige?”
„Kuidas, palun?”
„Sa ütlesid, et Graham ei ole see …”
„Täpselt nii. Aga tead, ma võin proovida kahte suitsu korraga tõmmata,” ütles Sophie äkki, vahtides e-sigaretti oma käes.
Eirasin seda ideed ja püüdsin teda tagasi tuua ideaalse partneri teema juurde, teades oma kogemusest, kuivõrd mõttetu on temaga arutada mis tahes asja, mille vastu ta on huvi kaotanud.
„Mahajätmine siis ei õnnestu?” püüdsin ma üllatust teeselda, kuigi see oli pingutav. Sophie püüdis suitsetamisest loobuda vähemalt kaks korda aastas, kuid ilma lühi- või pikaajalise eduta. Tema viimane katse oli lõppenud õnnetult haigla traumapunktis südamekloppimise tõttu, mille põhjustas ühe joomapeo ajal nikotiiniplaastrite kasutamine ja samaaegne suitsetamine.
Sophie raputas kurvalt pead. „Selline himu on suitsu järele, nagu kuskilt sügeleks, aga ei ole küüsi, et kratsida. Ainus vahe on selles, et ma tean täpselt, kus mu käed on.” Ta vaatas akna poole ja osutas üle tee seisvale ajalehekioskile. „Need on väikestes pakikestes leti taga. Jumal, kui paganama tark sa oled, et pole hakanud suitsetama, Alice. Kui ma vaid oleksin kooli ajal seltsinud sinusuguste korralike tüdrukutega – selle asemel, et keerata tubakat pläruks ja panna kuttidele võimla taga ninarõngaid ning selle eest suitsu lunida.” Ta naeris hajameelselt selle mälestuse peale, enne kui taas käesolevasse hetke naasis. „Aga tuleme nüüd õige mehe teema juurde tagasi. Huvitav, kas Connie soovib sulle oma sõpra tutvustada?”
Ma ohkasin. „Noh, kui soovib, siis kohtun ma õige pea meelsasti selle mehega,” lisasin, „muidugi juhul, kui ma ei ole selle aja peale juba Hugh’ga kokku kolinud …”
Sophie rüüpas kohvi ja piidles mind üle tassiääre. „Las ma ütlen siis otse. Kui Connie sulle helistab ja ütleb …” Sophie läks üle Conniet matkivale California aktsendile. „„Hm, ma loodan, et sul ei ole midagi selle vastu, Alice, kui ma mainin, et üks mu Crafti klubi sõber on väga kena ja tahaks sulle oma makrameed näidata”, siis sina üksnes naeratad ja küsid: kus ja millal?”
Ma kehitasin õlgu. „Miks ka mitte? Ma ei usu, et Connie mind mõne hullu juurde saadaks.”
Sophie kergitas skeptiliselt kulmu. „Mitte küll tahtlikult,” ütles ta oma latet rüübates ja upitas end siis tugitoolist üles. „Aga sa pead meeles pidama, et ta abiellus Gregiga, kellele ei meeldi, et Connie sõidab pimedas; kes puhub Connie kuumale teele peale, enne kui talle tassi ulatab; kes pani Connie uuele jalgrattale abirattad alla.”
„Connie käskis tal need jalamaid ära võtta,” märkisin mina. „Ja üleüldse võib Greg küll olla Connie tüüp, aga Connie teab surmkindlalt, et minu tüüp ta ei ole,” protestisin ma nii veendunult, kui vähegi suutsin.
„Noh, mina näiteks,” naeratas Sophie, „ei suuda ära oodata, kellega ta lagedale tuleb. Mida ma tahan sellega öelda? Ma tahan öelda, et kellega meie lagedale tuleme. Me leppisime sõnaselgelt kokku, et kasutame kõiki võimalusi.”
„Kui mina seda ütlesin,” sekkusin ma, „siis pidasin ma silmas, et mitte keegi ei kasuta olukorda selleks, et mind mõnele segasele sokutada ja ise nalja saada.”
„Nagu võiksin mina midagi sellist teha.” Sophie võttis koti ja hakkas sealt midagi otsima. „Aga tõsiselt rääkides,” ütles ta veidi hajameelselt, „kuidas oleks minu krohvija Wayne’iga. Kas sa mäletad teda? Ma sattusin temaga seekord Pizza Expressis kokku.” Ma põrnitsesin Sophiet õuduses. „See punapea, kellel on kriminaalne taust ja harimatu inimese aktsent?” Sophie võttis kotist väikese pakikese, tõmbas sealt välja järjekordse valge e-sigareti ja vaatas mulle lõbusal ilmel otsa. „Ta on pärit Southmeadist, Alice, mitte kuskilt kuradi Ukrainast. Ja see Wayne on kena, praegu korralik ja seaduskuulekas. Ja