See olid sina. Jo Platt

kahju seda väljapanekut lõhkuda.” Seinal olid pildid emast looduses ja koos ülikoolikaaslastega. Ema oli mulle rääkinud, et kõik need fotod olid tehtud 1963. aasta suvel.

      Isa rebis silmad pildilt lahti ja naeratas mulle. „Jah, sul on õigus. Laseme koopia teha.” Ta lõi käega vastu otsaesist. „Miks see küll mulle endale pähe ei tulnud? See on vanadusest, eks?”

      Ma naersin ja vaatasin jälle fotot. Minu ema oli surnud üheksa aasta eest, tema kaotus oli olnud ränk nii isale kui ka minule. Aga me leidsime teineteisest lohutust ning sõbrad ja sugulased toetasid meid. Mind iseäranis Miriam ja Lydia, kellega ma sel ajal elukohta jagasin. Mis isasse puutub, siis ta mitte üksnes ei võtnud vastu oma kolleegide ja sõprade õhtusöögikutseid, vaid oli minu arvates vapralt otsustanud sõlmida ka uusi sõprussidemeid ja alustada uute hobidega. See meeldis mulle, aga tol ajal ka üllatas, sest ema oli kahtlemata olnud neist kahest seltskondlikum ja seltsivam. Alles hiljem sain teada, et isa taasleitud suhtlemisind oli isikliku toimetulemise vahend, nagu ma olingi oletanud. Vähemalt alguses tegi ta seda täielikult minu pärast. Alles mitu aastat pärast ema surma kuulsin, et ta polnud tahtnud mulle muretsemiseks põhjust anda – ta polnud tahtnud näidata, et on üksildane ja stressis. Ja ainult sel põhjusel liitus ta vaid mõni kuu pärast matuseid kohaliku laulukoori ja leskede klubiga, mille liige oli ka tema naaber Trevor. Nagu ilmnes, oli tema otsus meile mõlemale kasulik. Nagu ta oli lootnudki, andis see mulle hingerahu. Ma ei pidanud muretsema, et isa konutab igal õhtul üksinda kodus, sest kõiksugused leskede tegemised, arutelud, õhtusöögid ja mälumänguõhtud viivad isa mõtted eemale karmist tõest, et ema on igaveseks läinud.

      Üheksa aasta jooksul veetis isa harva kogu õhtu kodus. Laulukoori proov toimus küll nädalas vaid ühel õhtul, aga klubi, mis käis ametlikult koos vaid korra kuus, pakkus hulgaliselt igasuguseid üritusi. Ja isa oli eriti nõutud, sest nemad Trevoriga olid kaks neljast leskmehest kümnekonna lesknaise hulgas, ning oli harukordne, kui ta ei käinud kellegi saatjana vähemalt ühes pulmas, sünnipäevapeol või õhtusöögil nädalas.

      Isa mainis mulle üht oma klubisõpra, kui ta mind kättpidi aurusesse kööki juhatas. „Täna valmistan ma roa Hilary lemmikretsepti järgi,” ütles ta. „Seda toitu tuleb aurutada.”

      „Ära sa märgi,” võtsin kampsuni seljast ja lehvitasin käega näo ees tuult.

      „Siin on nagu saunas. Higi lausa voolab. Ja milleks,” osutasin käega leeklambile, mida ta endiselt käes hoidis, „see asjandus veel on?”

      „Ah see,” vastas isa leeklampi köögisaarele asetades, „see on brüleekreemi jaoks. Ma käisingi just kuurist leeklampi toomas, kui sa saabusid. Seda kasutas paar päeva tagasi üks MasterChefi5 kokk. Kõik paistis väga lihtne olevat, seega mõtlesin, et proovin kah järele.”

      „Ah nii,” ütlesin ma üht alumist kapisahtlit avades, et kontrollida, kas väike tulekustuti, mille olin talle mõned kuud tagasi toonud, on veel alles, „räägi mulle siis oma lõunasöögist.”

      „Noh,” alustas isa vaimustunud pilgul, „ma aurutan ahjus kala ja pliidil köögivilju.”

      Ta rääkis veel hea mitu minutit sellest, kust leida parimat meriahvenat ja mis juhtub, kui liiga palju ingverit lisada, kusjuures mina toonitasin, et meriahvenast võib ka salmonelloosi saada, kui kala korralikult läbi ei küpsetata. Et isa oli endiselt kulinaarsetele üksikasjadele keskendunud ega pannud muud tähelegi, leidsin ma võimaluse tema füüsilist seisundit hinnata. Mulle oli eelmisel korral koos lõunatades muret teinud, et ta nägi kõhn ja räsitud välja. Tundsin kergendust, nähes, et nüüd paistis ta täielikult taastunud olevat, oli ka kaalus kaotatu tasa teinud ning pakatas jälle energiast.

      „Sa ütlesid, et see on ühe sõbra retsept?”

      Isa kastis teelusika rohekasse kastmesse ja valmistus maitsma. „Noh, ma tegelikult lisasin Hilary retseptile paar koostisainet,” vastas ta pannilt kaant tõstes ja veel auru juba niigi aurusesse kööki lastes, nii et mu juuksed hakkasid peadligi tõmbuma ja krussi minema.

      „Ohoo,” nentisin ma tema lisanduste pärast kergelt muretsema hakates.

      „Kas Hilary on ka hea kokk?”

      „Jah, on küll,” isa kummardus panni kohale. „Ja innukas matkaja, ta on käinud Mendipsis, Coweris, Cotswoldsis. Aga mis ma tahtsingi öelda …” Ta köhatas. „Kas ma rääkisin sulle, et valmistasin ise vannitoasussidele linoleumist suurepärased sisetallad. Need peavad sooja ega libise. Oh, ja vastasmaja Robert pakkus, et viib mu oma uue mootorrattaga sõitma.” Isa rääkis kiiresti ja kuigi ma olin tema ühelt teemalt teisele kaldumisega juba harjunud, oli kolm teemat ühe hingetõmbega isegi tema kohta erakordne.

      Ma valisin ühe teema.

      „Kui sa ütlesid Robert, kas siis mõtlesid seda veidrikust Bobi?”

      „Ma mõtlen Robertit majast number 21,” kinnitas ta. „Seda, kellel on üks eriline sõber.”

      „Ja ta ei kujuta seda erilist sõpra ette oma peas?” uurisin ääri-veeri järele.

      Isa noogutas hajameelselt, pidevast toidu maitsmisest hajevil. „Täpselt nii.” Kindlasti pidi siin mingi arusaamatus olema. „Ja tal on mootorratas? Ehtne? Mitte kujutletav?”

      Isa vaatas mulle otsa. „Muidugi ehtne, kullake. Muidu ei saaks ta ju mind sõitma kutsuda?” naeratas isa. „See on sinise-valgetriibuline.”

      Ma kohkusin hirmsasti. „Aga tal ju keelati vaimuhaiguse tõttu sõitmine ära?”

      „Roberti meeleolu on küll pisut kõikuv, aga tal ei ole keelatud mootorrattaga sõita.”

      Ma hingasin sügavalt sisse ja püüdsin aeglaselt rääkides oma häält pingsalt kontrollida. „Isa, eelmisel aastal pani Bob oma kuuri põlema, selle asemel, et see lammutada lasta. See ei ole normaalne tegu.”

      „Aga sa ju mõistad tema loogikat?” naeratas isa. „Ta sai aru, et põletamine tuleb palju odavam kui konteineri tellimine.”

      Tekkinud pausi ajal soovitas isa mul toitu maitsta. Minu paanika kasvas, sest oli täiesti reaalne võimalus, et mu isa hakkab Chippenhamis ringi kihutama mehega, kes käib poes pidžaama väel.

      „Vaata, kunagi ei ole hilja midagi uut proovida,” ütles isa mõtlikult, üksisilmi pliidile vaadates.

      Ma jälgisin isa ja kortsutasin kulmu. „Millest sa ometi räägid?” küsisin ta käsivart tonksates. „Minu vastuseisul ei ole mingit pistmist vanusega, vaid faktiga, et Robertil on ebaterve huvi tule vastu ning tema näoilme on väga sarnane Norman Batesi6 omaga. Mul ei ole midagi selle vastu, et sa mootorrattaga sõitma lähed – ainult et mitte temaga.”

      Isa vaatas mulle otsa, hetkeks nagu kimbatusse sattudes, ent naeratas siis. „Oh, anna andeks, kullake. Mõte läks uitama. Muidugi on sul Roberti ja tema mootorratta suhtes õigus.”

      Tundsin kergendust ja suudlesin isa põsele. „Aga ma olen sinuga täiesti nõus, millekski ei ole kunagi hilja.”

      Isa vahetas pannikaasi, pööras end ringi ja kallistas mind. „Sa oled oma ema tütar, vaat mis.” Seejärel langetas ta pilgu ja keskendus taas pliidile. „Ongi nii,” jätkas ta äkki reipalt. „Minu arvates on toit valmis. Lähme sööma!”