aupakliku kummarduse saatel ekraanile osutades, „oli kõige esimene arvutimängu peidetud lihavõttemuna. Robinett peitis selle oma mängu koodi sisse ega öelnud kellelegi sõnagi ning Atari tootis „Adventure’t“ ja saatis selle üle maailma laiali salatoast teadmata. Nad avastasid lihavõttemuna alles mitu kuud hiljem, kui kogu maailma põnnid seda järjest leidma hakkasid. Mina olin üks neist lastest ning Robinetti peidiku esmakordne avastamine oli üks kõige ägedam elamus, mille olen kogu elu jooksul arvutimängudest saanud.“
Noor Halliday laseb juhtkangi käest maha kukkuda ja tõuseb püsti. Samal ajal haihtub elutuba ning kogu taust vahetub jälle. Nüüd seisab Halliday hämaras koopas, mille niisketelt seintelt peegeldub nähtamatute tõrvikute valgus. Samal hetkel muutub taas ka tema väljanägemine ja Hallidayst saab tema kuulus OASISe avatar Anorak, pikk maani rüüs võlur, kes on täiskasvanud Halliday pisut kenam, prillideta versioon. Anorak kannab oma tüüpilist musta rüüd, mille mõlemale varrukale on tikitud tema avatarimärk (suur kalligraafiline A-täht).
„Enne surma,“ lausub Anorak palju madalama häälega, „lõin ma omaenda lihavõttemuna ning peitsin selle oma kõige populaarsema arvutimängu OASISe sisse. Esimene, kes mu peidiku leiab, pärib kogu mu varanduse.“
Veel üks dramaatiline paus.
„Lihavõttemuna on hoolikalt peidetud. Ma ei jätnud seda lihtsalt kuhugi kivi alla vedelema. Ilmselt võiks öelda, et see on lukustatud seifi, mis on maetud salatuppa, mis on peidetud keset labürinti kusagil…“ ta koputab oma paremale meelekohale, „siin.
Aga ärge muretsege. Ma jätsin siia-sinna paar vihjet, et kõik juhtlõnga üles leiaksid. Ja esimene neist on siin.“ Anorak teeb parema käega edeva kaare ning tema ette õhku ilmub kolm aeglaselt pöörlevat võtit, mis näevad välja, nagu oleksid nad tehtud vasest, jaspisest ja läbipaistvast kristallist. Võtmed jätkavad pöörlemist ja Anorak loeb salmi, mille iga rida ilmub leegitsevate subtiitritena hetkeks ekraani alaserva.
Kolm peidetud võtit kolm salaväravat avavad,
kus pannakse proovile julged ja kavalad.
Ja need, kes kõik katsed üle elavad,
jõuavad lõppu, kus aarded säravad.
Kui ta lõpetab, haihtuvad jaspis- ja kristallvõti ning jääb üksnes vaskvõti, mis ripub nüüd ketiga Anoraki kaelas.
Kaamera jälgib Anorakki, kes pöördub ja läheb sügavamale koopahämarusse. Mõne sekundi pärast jõuab ta kaljuseina paigaldatud raskete puust usteni. Uksi tugevdavad raudvitsad ning neisse on lõigatud kilbid ja lohed. „Ma ei saanud seda mängu testida, seega pelgan pisut, et peitsin oma lihavõttemuna ära nii hästi, et seda on väga raske leida. Ma ei tea. Kui nii, siis on praegu liiga hilja midagi muuta. Eks ole näha.“
Anorak lükkab uksed avali ja nähtavale ilmub tohutu aardekamber, kus on kuhjade kaupa sätendavaid kuldmünte ning kalliskividega kaunistatud karikaid. (Analüüs näitab, et aardekuhilas peitub tosinaid kummalisi asju, näiteks mitu vanaaegset koduarvutit – Apple IIe, Commodore 64, Atari 800XL ja TRS-8 °Color Computer 2 –, mitu tosinat eri süsteemide mängukonsooli ning mitusada mitmetahulist täringut, täpselt sellised, nagu vanasti rollilauamängudes kasutati.) Siis astub ta ukseavasse ja pöördub vaataja poole, sirutades käed laiali, et tohutuid uksi lahti hoida. (See kaader on üsna täpne koopia Jeff Easley joonistusest, mis ilmus 1983. aastal „Dungeons & Dragonsi“ mängujuhi käsiraamatu kaanel.)
„Niisiis, pikema jututa,“ teatab Anorak, „alustame jahti Halliday lihavõttemunale!“ Ta kaob valgussähvatusse, jättes vaataja silmitsi ukseavaga, kust paistavad sädelevad aardekuhjad. Seejärel ekraan tumeneb.
Video lõppu oli Halliday lisanud lingi oma veebilehele, mis oli ta surmapäeva hommikul täielikult muutunud. Enam kui kümnendi jooksul polnud seal muud kui lakkamatult uuesti ja uuesti algav lühianimatsioon tema tegelasest Anorakist, kes istub keskaegses raamatukogus kummargil töölaua kohal, segab võlujooke ja uurib tolmunud loitsuraamatuid, seinal tema taga suur maal mustast lohest.
Nüüd oli see klipp kadunud ning selle asemel oli vanade arvutimängude stiilis edetabel. Tabelis oli kümme kohta, igal neist initsiaalid JDH – James Donovan Halliday – ja nende järel skoor, kuus nulli. Tabel sai kiiresti hüüdnimeks Autahvel.
Autahvli all oli ikoon, mis nägi välja nagu väike nahkköites raamat, ja osutus viiteks tasuta allalaetavale „Anoraki almanahhile“, kus oli mitusada Halliday päevikusissekannet, kõik kuupäevata. Almanahh oli enam kui tuhat lehekülge paks, kuid selles oli vähe juttu Halliday eraelust ja argipäevast. Enamik sissekandeid olid talle pähe turgatanud mõtted klassikaliste arvutimängude, ulmeromaanide, filmide, koomiksite ning 1980ndate popkultuuri teemal, läbisegi lõbusate süüdistuskõnedega, milles ta kirus kõike alates religioonist ja lõpetades mullijookidega.
Aardejaht, mida peagi lihtsalt Jahiks nimetatama hakati, muutus kiiresti ülemaailmseks. Halliday lihavõttemuna leidmisest unistasid nii täiskasvanud kui ka lapsed sama palju kui loteriivõidust. Jahist võis osa võtta igaüks ning algul paistis, et selleks ei ole ka õiget ega valet viisi. „Anoraki almanahh“ paistis vaid vihjavat, et aarde leidmiseks pidi tundma Halliday lemmikuid. See tekitas kiiresti ülemaailmse vaimustuse 1980ndate popkultuuri suhtes. Viiskümmend aastat pärast 1980ndaid olid jälle moes kõik tolleaegsed filmid, plaadid, mängud ja rõivad. 2041. aastaks kanti taas tupeeritud soenguid ja kivipesuteksasid ning muusikaedetabeleid juhtisid 1980ndate laulude kaverid.
Kaheksakümnendate teismelistele, kes olid jõudnud juba vanainimeseikka, tundus kummaline näha oma noorusaja moodi ja hitte lapselaste seas popiks muutumas.
Sündis uus subkultuur, mida viljelesid miljonid inimesed, kes pühendasid iga vaba hetke Halliday aarde jahile. Algul hüüti neid munaküttideks, kuid lõpuks said neist lihtsalt mütid.
Esimesel jahiaastal olid mütid popid ja enam-vähem iga OASISe mängija kuulutas end mütiks.
Kui jõudis kätte Halliday esimene surma-aastapäev, hakkas elevus võistluse ümber jahtuma. Terve aasta oli möödunud ja keegi polnud midagi leidnud. Ei ühtki võtit ega väravat. Probleemiks oli muidugi ka OASISe suurus: võtmed võisid peituda tuhandetes virtuaalmaailmades, millest igaühe korralik läbiotsimine võtnuks mütilt aastaid.
Vaatamata kõigile neile „profimüttidele“, kes oma blogides tuututasid, et jõuavad lahendusele iga päevaga aina lähemale, selgus tasapisi tõde: kellelgi polnud õrna aimugi, mida nad õigupoolest otsivad või kust otsinguid üldse alustada.
Möödus veel üks aasta.
Ja veel üks.
Ei midagi.
Laiem avalikkus kaotas võistluse vastu igasuguse huvi. Inimesed hakkasid arvama, et see kõik on vaid rikka hullu korraldatud hiiglaslik tüng. Teised uskusid, et isegi kui aare on päriselt olemas, ei leia seda mitte keegi. Vahepeal arenes OASIS aga edasi ja selle populaarsus kasvas. Ülevõtmiste ja kohtuasjade eest kaitsesid seda Halliday testamendi raudkindlad klauslid ning terve armee marutõbiseid juriste, kelle ta oli pannud pärandit haldama.
Halliday lihavõttemuna muutus vähehaaval linnalegendiks ja aina kahanevast mütiarmeest sai naljanumber. Igal Halliday surma-aastapäeval tegid uudistekanalid pilareportaaže müttide edutusest. Igal aastal loobus üha enam mütte aardejahist, jõudnud otsusele, et Halliday on aarde leidmise tõepoolest võimatuks teinud. Nii möödus järjekordne aasta.
Ja veel üks.
Aga 11. veebruari õhtul 2045. aastal ilmus Autahvlile kogu maailmale imetlemiseks ühe avatari nimi. Viis aastat hiljem oli lõpuks kätte saadud vaskvõti – selle leidis kaheksateistkümneaastane jõnglane, kes elas treileriparklas Oklahoma City lähistel.
See jõnglane olin mina.
Nüüdseks on terve hulk raamatuid, multikaid, filme ja seriaale üritanud rääkida lugu, mis sai edasi, aga nad kõik ajavad jama. Nii et ma tahan selle loo ükskord ometi lõplikult selgeks rääkida.
Esimene level
Suurema osa ajast inimese elu imeb.