Valmistub esimene mängija. Ernest Cline

8 ning mitu vanaaegset mängukonsooli. Tagaseinas olid raamaturiiulid, mida täitsid rollimänguraamatud ja ajakiri Dragon Magazine.

      Nii suure jutuka pidamine polnud just odav, kuid Aech võis seda endale lubada. Ta teenis avalike võitlusmatšidega, mida peeti pärast kooli ja nädalavahetustel, piisavalt jämeda nutsurulli. Aech oli üks OASISe parimaid võitlejaid nii Surmavõitluse kui ka Lipuvallutamise liigas. Ta oli isegi kuulsam kui Art3mis.

      Viimastel aastatel oli Keldrist kujunenud eliitmüttide eriti eksklusiivne hängimispaik. Aech andis ligipääsu ainult neile, keda vääriliseks pidas, nii et kutse Keldrisse oli suur au, eriti minusugusele kolmanda taseme eikellelegi.

      Trepist alla astudes nägin Keldris ringi sagimas veel mitut tosinat mütti. Nende avatarid olid väga erinevad: inimesed, küborgid, deemonid, sünkhaldjad, vulkanlased ja vampiirid. Enamik neist oli kobaras vanade mänguautomaatide juures tagaseina ääres. Mõned seisid muistse stereomaki juures (kust praegu üürgas Duran Durani lugu „Wild Boys“) ja lappasid Aechi tohutut kassetikogu.

      Aech ise lösutas ühel kolmest sohvast, mis olid U-kujulises kaares teleka ees. Aechi avatar oli tumeda pea ja pruunide silmadega pikk laiaõlgne valge mees. Kui talt kord küsisin, kas ta näeb ka päriselus välja umbes samasugune, vastas ta naljatades: „Jah, aga päriselus olen ma veel ilusam.“

      Kui Aechi juurde astusin, tõstis ta Intellivisioni mängukonsooli kohalt pilgu, näol oma tavaline kõrvuni küündiv Irvikkassi naeratus. „Zett!“ hõikas ta. „Mis värk on, semu?“ Me lõime patsu ja ma prantsatasin vastasdiivanile. Aech hakkas mind Zetiks – täht Z – kutsuma üsna varsti pärast meie esimest kohtumist. Talle meeldis anda kõigile ühetähelisi hüüdnimesid. Omaenda avatari nimest tegi ta H9.

      „Kuda kärab, Humperdinck?“ küsisin ma. See oli meievaheline mäng: ma kutsusin teda alati suvalise H-ga algava nimega, nagu Harry, Hubert, Henry või Hogan, püüdes ära arvata tema päris eesnime, mille kohta ta oli kunagi tunnistanud, et see algab H-ga.

      Olin Aechi tundnud veidi kauem kui kolm aastat. Ta oli samuti õpilane Ludusel, abiturient koolis nr 1172 planeedi vastasküljel. Kohtusime ühel nädalalõpul mingis avalikus müttide jututoas ja meil haakis kohe, sest huvid olid samad. Ehk siis see üks huvi: painav, kõikehõlmav kirg Halliday ja tema pühademuna vastu. Vaevalt mõneminutise vestluse järel teadsin juba, et Aech on õige mees, tippmütt, kelle pea lõikab. Ta tundis kogu 1980ndate faktipudi pisiasjadeni ning mitte üksnes kanoonilist osa. Ta oli tõsine Halliday-uurija. Nähtavasti oli ta minus näinud sama, sest ta andis mulle oma kontaktid ja ütles, et olen iga kell Keldris oodatud. Sellest saadik oli ta mu lähim sõber.

      Aastate jooksul tekkis meie vahel sõbralik konkurents. Tögasime teineteist, kumb meist esimesena Autahvlile pääseb. Püüdsime kogu aeg teineteist hämarate teadmistega mütinduse vallas üle trumbata. Vahel tegime isegi koos uurimistööd. Tavaliselt seisnes see imalate 1980ndate filmide ja seriaalide vahtimises tema jutukatoas. Muidugi mängisime ka kõvasti arvutimänge. Aech ja mina veetsime lõputult tunde kahemängija-klassikaga nagu „Contra“, „Golden Axe“, „Heavy Barrel“, „Smash TV“ ja „Ikari Warriors“. Aech oli parim mängija, keda olin iial kohanud – kui mind ennast kõrvale jätta. Enamikus mängudes olime võrdsed, aga mõnes tegi ta mulle ära, eriti esimese isiku tulistamismängudes. Lõppude lõpuks oli see ju tema eriala.

      Mul polnud aimugi, kes Aech pärismaailmas oli, kuid mul oli tunne, et tema kodune elu polnud kuigi imeline. Just nagu minagi, veetis ta kogu ärkvelolekuaja OASISes. Ehkki me polnud kunagi isiklikult kohtunud, oli ta mind korduvalt oma parimaks sõbraks nimetanud. Seepärast oletasin, et ta on sama eraklik ja üksildane kui minagi.

      „Mis eile õhtul pärast tegid?“ küsis ta ja viskas mulle teise mängukonsooli. Olime eelmisel õhtul mõned tunnid siin hänginud ja vaadanud vanu Jaapani kollifilme.

      „Ei miskit,“ vastasin. „Läksin koju ja toksisin vanu mänge.“

      „Mõttetu.“

      „Nojah, aga mul oli selline tuju.“ Ma ei küsinud, mida tema õhtul tegi ja ta ise ei öelnud ka midagi. Teadsin, et tõenäoliselt läks ta Gygaxile või mõnda muusse sama vingesse paika, et paar seiklust läbi kapata ja korjata natuke kogemuspunkte. Ta lihtsalt ei tahtnud sellega uhkustada. Aech sai endale lubada veeta aega ka väljaspool Ludust, järgida juhtlõngu ja otsida vaskvõtit. Kuid ta ei hakanud sellega kunagi minu ees uhkeldama ega narrima mind selle pärast, et mul mujale teleportimiseks nutsu polnud. Ta ei solvanud mind ka laenupakkumisega. Müttide seas oli kirjutamata reegel: kui oled üksikmängija, siis ei taha sa abi. Mitte kelleltki. Kes abi tahtis, astus klanni, ning Aech ja mina olime ühel nõul, et klannid on munaimejate ja tuusajate jaoks. Olime vandunud, et jääme kogu eluks oma käe peale. Vahel küll rääkisime aardest, aga need jutud olid alati ettevaatlikud ja me hoidusime mõlemad hoolikalt midagi konkreetset mainimast.