Seetõttu oli IOI mitu korda püüdnud Gregarious Simulation Systemsit jõuga üle võtta, kuid iga kord läbi kukkunud. Nüüd üritasid nad GSSi oma käpa alla saada, kasutades auku Halliday testamendis.
Nõnda oli IOI asutanud uue osakonna ja nimetanud selle ovoloogiadivisjoniks. („Ovoloogia“ tähendas algselt teadust, mis uuris linnumune, aga viimastel aastatel oli sõna saanud uue tähenduse: „teadus“, mille eesmärk oli Halliday lihavõttemuna otsimine.) IOI ovoloogia-divisjonil oli üksainus eesmärk: võita Halliday jaht ning krabada endale tema varandus, firma ja OASIS.
Nagu enamik mütte, tundsin ka mina õudust mõeldes võimalusele, et IOI võiks võimu OASISes enda kätte saada. Firma avalike suhete osakond oli nende plaani kõigile korralikult selgeks teinud. IOI arvates ei küsinud Halliday oma loomingu eest pooltki nii palju raha kui võinuks, ning neil oli kavas see viga parandada. Nad hakkaksid simulatsiooni pääsemise eest kuutasu võtma. Nad kleebiksid kõik vabad pinnad reklaame täis. Kasutajate anonüümsus ja sõnavabadus oleksid minevik. Sellest hetkest, kui IOI võimu haarab, poleks OASIS enam see vaba tarkvaraga virtuaalne utoopia, milles ma olin üles kasvanud. Sellest saaks korporatiivne düstoopia, rikkurite ülehinnatud teemapark.
IOI nõudis, et tema munakütid, keda firma nimetas ovoloogideks, kasutaksid OASISe avatari nimena töötaja numbrit. Need kõik olid kuuekohalised ja algasid numbriga 6, nii et neid hakati hüüdma Kuusikuteks. Nüüdseks kutsus enamik mütte neid muidugi Kusikuteks (sest nad olid kusised).
Et Kuusikuks saada, tuli kirjutada alla lepingule, mis muuhulgas kohustas Halliday muna leidmise korral kogu auhinda täies mahus tööandjale üle andma. Selle eest maksis IOI korra kahe kuu tagant palka, andis toidu, elamispinna, tervise- ja pensionikindlustuse. Firma varustas töötaja ka avatariga, millel oli vinge turvis, sõidukid ja relvad, ning maksis kinni kõik tema teleporditasud. Kuusikutega liitumine oli üsna sama nagu sõjaväkke astumine.
Kuusikuid oli lihtne ära tunda, sest nad kõik nägid välja ühesugused. Nad pidid kasutama üht ja sama tursket meesavatari (sõltumata oma päris soost), millel olid lühikesed tumedad juuksed ja sama nägu, mille süsteem vaikimisi välja pakkus. Nad kandsid ühesugust tumesinist mundrit. Neid firmadroone sai üksteisest eristada vaid kuuekohalise numbri järgi, mis oli kirjutatud nende rinnale otse IOI logo alla.
Nagu enamik mütte, jälestasin ma Kuusikuid juba põhimõtteliselt. Munaküttide armeed palgates keeras IOI kogu võistluse mõtte pea peale. Muidugi võinuks väita, et kõik klannidesse ühinenud mutid tegid sisuliselt sedasama. Praeguseks oli loodud sadu klanne ja mõnes neist oli tuhandeid liikmeid, kes kõik üheskoos muna otsisid. Iga klanni ühendas raudkindel juriidiline leping, mis kehtestas, et kui üks klanni liige võidab auhinna, jagatakse see kõigi klanniliikmete vahel ära. Minusugused üksiküritajad ei arvanud klannidest kuigi palju, ent me pidasime neid ikkagi omasugusteks müttideks – erinevalt Kuusikutest, kelle eesmärk oli anda võim OASISes kuritahtlikule rahvusvahelisele korporatsioonile, kes kavatses selle pekki keerata.
Minu põlvkond ei olnud kunagi näinud maailma ilma OASISeta. Meile oli see palju enamat kui ainult mäng või meelelahutusplatvorm. See oli olnud meie elu oluline osa nii kaua, kui me ennast mäletasime. Olime sündinud koledasse maailma ja OASIS oli meie õnnelik pelgupaik. Mõte, et IOI virtuaalmaailma erastab ning ühetaoliseks muudab, oli meie arvates õudsem kui need, kes olid sündinud enne OASISe tulekut, arugi oskasid saada. Meile oli see sama, nagu oleks keegi ähvardanud võtta ära päikese või nõuda tasu taevasse vaatamise eest.
Kuusikutest sai müttide ühine vaenlane ning Kuusikute kirumine foorumites ja jututubades oli meie lemmikajaviide. Paljudel kõrgema taseme müttidel kujunes välja reegel tappa (või vähemalt üritada tappa) iga ettejuhtuv Kuusik. Kuusikute tegemistel hoidis silma peal mitu veebilehte ja mõni mütt veetis rohkem aega Kuusikuid jahtides kui aaret otsides. Suurematel klannidel oli iga-aastane võistlus „Kusikute kottimine“, mille võitis klann, kes tappis kõige rohkem Kuusikuid.
Pärast paari foorumi tšekkamist klõpsasin järjehoidjal, mis tähistas ühte minu lemmiklehekülge Arty Läkitused – blogi, mida pidas mütitüdruk Art3mis (hääldus: artemis). Avastasin selle kolm aastat varem ja olin sestsaati jäänud tema andunud lugejaks. Ta kirjutas pikki oivaliselt segaseid mõtisklusi oma aardeotsinguist, mida ta nimetas hullutavaks sinilinnujahiks. Tema kirjutiste toon oli sümpaatne ja intelligentne ning sissekannetes leidus küllaga eneseirooniat ja teravmeelseid tähelepanekuid. Lisaks tema (tihti hirmnaljakatele) tõlgendustele almanahhi kohtadest postitas ta ka linke raamatutele, filmidele, telesarjadele ja muusikale, mida ta Halliday lihavõttemuna otsides parasjagu uuris. Uskusin, et tema tekstides oli omajagu eksitamist ja valevihjeid, kuid lugemine oli sellegipoolest hiiglama lõbus.
Ilmselt ei pole vaja mainida, et olin Art3misesse kõrvuni armunud.
Vahel postitas ta kuvatõmmiseid oma ronkmustade juustega avatarist ning ma salvestasin need mõnikord (alati) oma kõvakettal eraldi kausta. Tema avatar oli kena näoga, ent see polnud ebaloomulikult täiuslik. OASISes olid ebainimlikult kaunid näod üsna igapäevased. Aga Art3mise näojooned ei näinud välja, nagu oleks keegi võtnud avatari luues menüüst lihtsalt kõige ilusamad valikud. Tema nägu oli igati päris inimese moodi, just nagu oleks tema tõeline nägu sisse skannitud ja avatarile üle kantud. Suured pähklipruunid silmad, ümarad põsesarnad, terav lõug ja alaline muie. Minu meelest oli ta talumatult võluv.
Ka Art3mise keha oli mõneti tavatu. OASISes võis kohata valdavalt kahte tüüpi naisavatare: absurdselt kõhn, kuid metsikult populaarne modellikeha või ülepaisutatud büsti ja herilasepihaga pornostaari tüüp (kes tundusid OASISes veel ebaloomulikumad kui päriselus). Ent Art3mis oli lühike ja rubenslik, üleni kurviline.
Ma teadsin, et mu sümpaatia Art3mise vastu oli tobe ja mitte kuigi mõistlik. Mida ma temast tegelikult teadsin? Loomulikult ei paljastanud ta kunagi, kes ta päriselt on. Ei olnud võimalik öelda, milline ta tegelikult välja nägi. Ta võis olla viisteist või viiskümmend. Hulk mütte kahtles isegi, kas ta on üldse naisterahvas, ehkki mina nende hulka ei kuulunud. Küllap seepärast, et ma lihtsalt ei suutnud kujutleda, et tüdruk, kellest olin internetis sisse võetud, võinuks tegelikult olla mingi keskealine kutt nimega Chuck, kel on karvane selg ja kiilanev pealagi.
Sestsaati, kui ma Arty Läkitusi lugema hakkasin, oli sellest saanud üks popimaid blogisid, millel oli iga päev mitu miljonit lugejat. Vähemalt müttide seas oli Art3mis staar. Aga kuulsus ei olnud talle pähe löönud. Tema kirjutised olid endiselt humoorikad ja eneseiroonilised. Ta uusim postitus kandis pealkirja „John Hughesi bluus“ ning käsitles põhjalikult tema kuut lemmikut John Hughesi noortefilmide seast, mille ta jagas kahte triloogiasse: „Nohiktüdruku fantaasiad“ („Kuusteist küünalt“, „Iludus roosas“ ja „Mingitpidi imeline“) ning „Nohikpoisi fantaasiad“ („Hommikusöögiklubi“, „Veider teadus“ ja „Ferris Buelleri popipäev“).6
Just siis, kui lugemise lõpetasin, hüppas mu ekraanil lahti vestlusaken. See oli mu parim sõber Aech. (Okei, kui täpne olla, siis minu ainus sõber peale proua Gilmore’i.)
Aech: Omik, amigo.
Parzival: Hola, compadre7.
Aech: Mis teed?
Parzival: Niisama vahin. Sina?
Aech: Sain Keldri püsti. Tule enne kooli hängima, säga.
Parzival: Vinge! Olen kohe kohal.
Sulgesin jutuakna ja vaatasin kella. Mul oli tunni alguseni ikka veel pool tundi. Irvitasin, klõpsasin väikest uksepildiga ikooni ekraaniserval ja valisin järjehoidjatest Aechi jutuka.
0003
Süsteem kinnitas, et olen külaliste nimekirjas, ning lasi mu sisse. Klassiruumi vaade kahanes aknakeseks ekraani paremas alumises nurgas, nii et nägin endiselt, mis mu avatari silme ees toimub. Ülejäänud vaatevälja täitis nüüd Aechi jutukas. Minu avatar seisis „ukse“ kõrval, vaibaga kaetud trepi ülemises otsas. Uks ei viinud kuhugi, see isegi ei avanenud, sest tegelikult polnud ei Kelder ega selle sisu OASISe osa. Jutukad olid omaette simulatsioonid: ajutised virtuaalruumid, kuhu avatarid