ning olid veoauto värvinud kohutavaks laimiroheliseks. Blake’i sõnul sellepärast, et see värv erines rämpsust, mida nad vedasid, kõige rohkem. Nad kasutasid oma algelist keelitamisoskust, et rääkida Chloe’le auku pähe, et see nende tulude ja kulude kohta arvet peaks, ning rehkendasid välja, et kui nad töötavad täisajaga, palkavad veel kaks poissi ja ostavad lisaks ühe kallurveoauto, siis teenivad nad kolme aasta pärast kuuekohalise arvu. Kuuekohalise! Neil oli ka reklaamiplaan: North Conway Observeri kuulutuskülg, reklaam kohalikus TV-s ja kolm müügireklaami raadios, kuid siis andis nende isa auto Chevy otsad.
Auto oli üle kahekümne aasta vana. Burt Haul oli ostnud V8-diiselmootoriga sõiduki 1982. aastal, veel enne, kui ta üldse aimas, et tal sünnivad pojad, kes üks põlvkond hiljem tahavad alustada äri petufirmaga. Burt armastas seda veoautot nii väga, et isegi pärast õnnetust, mis oleks peaaegu ta elu lõpetanud, keeldus ta seda ära andmast ja kulutas oma pisku raha selle remontimisele. „Ma sõidutasin teie ema selles autos meie pulmast koju,” ütles Burt poegadele. „Ainus põhjus, miks ma täna elus olen, on see auto. Ma ei anna seda ära.”
Aga nüüd oli selle auto mootor samas seisus nagu härra Learyl gaasiga töötav kivisaag – kutu.
Kellelgi ei olnud uue, isegi kasutatud veoauto jaoks raha. Burt ja poisid sõitsid häbenematult ringi Janice Hauli Subaruga. Kas saigi neid üldse meesteks nimetada?
Hannah ja Chloe püüdsid oma pettunud poiss-sõpru lohutada, tuletades meelde, et nende firma ei olnudki tõeline firma, see oli lihtsalt üks paberil firma, mis ei ole mingi äriettevõte. Aga Blake ja Mason olid liiga sügavale oma unistuse lõksu langenud. Ka Chloe teadis, mida see tähendab. Hauli poisid olid oma pseudofirmas nii hingega sees, et otsustasid kooli lõpuklassist aasta keskel ära tulla ja töötada niikaua, kuni saavad uue veoauto ostmiseks raha kokku. Neil oli kujunenud suhtumine, et nende alal oli keskkooli lõputunnistus niisama kasulik nagu muru kastmine paduvihma ajal.
Tüdrukutel tuli tugevasti pingutada, et poisid kooli jääksid. See oli Chloe, kes viimaks rabas poisse kõige mõjusama sõnakombinatsiooniga: „Kas te arvate, et minu isa ja ema lubaksid mul keskkoolist väljalangenutega ringi käia?”
See toimis, kuigi mitte nii ruttu, nagu Chloe oli lootnud. Kus sa sellega!
Viimane aasta mööduski nii, et auto oli endiselt katki ja Janice ei pidanud oma autoga sõitma mitte üksnes tööle või poodi perele süüa tooma, vaid ka jagama oma sobimatut furgoonautot kahe kärsitu poisiga, kel olid teistsugused sõbrad, huvid ja päevaplaan. Raha saamiseks kühveldasid poisid lund, niitsid muru, käisid väetite ja viletsate eest poes, enamasti küll Blake, sest Mason oli trennis. Ja sealt edasi juba kaugemasse tulevikku, tänasesse päeva, kui nad hüppasid bussist välja ja aina jahusid oma unistustest, mis pidid neil täituma. Need kaks olid oma püüdlustes visad. Kõigis oma püüdlustes.
„Chloe, räägi nüüd. Kuuled ka, mida ma ütlen? Miks see ei ole hea lugu?” Blake tundis end alati puudutatuna, kui keegi tema tempude peale kidakeelseks jäi.
„Sest siiani ei ole sa visandanud sisukat teemaarendust, mitte midagi sellist, mida ma lugeda tahaksin,” vastas tüdruk.
„Ma ei ole veel oma juttu lõpetanud!”
Chloe laiutas käsi, mis pidi tähendama: täpselt minu mõte. „Kes on peategelased?”
„See ei loe, kes nad on. Kas ma võin lõpetada, enne kui sa kritiseerima hakkad?”
„Sa tahad öelda, et sa ei olegi lõpetanud? Ja ma ei kritiseeri.”
„Kritiseerid ikka küll. See on sinu suurim viga.”
„Ma ei ole …”
Blake ajas sõrme püsti, peaaegu tüdruku suu juurde. „Minu loo sissejuhatus on – kas sa kuulad või? Kaks selli peavad romulat.”
„Sellest saan ma aru.”
„Öeldaksegi ju, et tuleb kirjutada sellest, mida sa tead ja tunned.”
„Ma. Saan. Sellest. Aru.”
„Kaks selli peavad romulat ja ühel päeval leiavad nad midagi kohutavat.”
„Nagu näiteks? See, mida teie veate, on Wise’i kartulikrõpsukotid ja Oreo küpsisekarbid.”
„Ja kondoomipakid.” Blake irvitas, aeglustas sammu ja heitis oma suure käe Chloe õlale.
„Hannah, hoia oma poiss kontrolli all.” Chloe lükkas ta eemale. „Aga hea küll, las olla. Kus see lugu on?”
„Kas saab olla veel ideaalsemat, võimalusterikkamat lugu, kui üks üheksakümnene naine viskab minema kasutatud kondoomidega Hefty koti?” naeris Blake.
„Mitte kasutatud kondoomidega,” parandas teda Mason. „Kondoomiümbristega.”
Chloe vaatas toetust otsides vaikiva Hannah’ poole. „Kas me võiksime jutuga edasi minna? Mis sul veel on?”
„Me ei tea veel,” ütles Mason. „Hannah, sinu arust on ju lugu siiani hea, eks?”
„Siiani ei ole mitte midagi!” See oli Chloe, kes vastas.
„Ta ei küsinud sinult!” ütles Blake.
Neil jäi koju minna veel kümme minutit, et vaidlus selgeks vaielda. Sellest ajast ei piisanud. Blake tiris nad teelt kõrvale, kodunt kaugemale raudteerööbastele, mis jooksid läbi metsa ja eraldasid nende väikese järveosa suuremast ja paremast maa-alast. Käed laiali, kotid seljas, keksisid nad liiprite peal, püüdsid roostes rööbastel tasakaalu säilitada.
Kirjutada raha eest lugu! Kah mul asi! Acadia esimene auhind oli väärt kümme tuhat dollarit. Chloe teadis, et Flannery O’Connori auhinda lühijuttude eest oli kauem välja antud ja see oli palju prestiižikam, aga selle eest sai ainult tuhat dollarit, ning tuli kirjutada vähemalt neli tuhat sõna. Ei peagi matemaatik olema, et mõista, kui nigel on neljakümne tuhande sõna tuhandeks dollariks jagamise tulu. „Ainult töö ja ei mingit tasu,”6 ütles Mason ja naeris oma nalja peale viis minutit.
Aga ikkagi – kümme tuhat dollarit novella7 eest. Blake isegi ei teadnud, mida novella tähendab, enne kui Chloe seda talle ütles. Vendade jaoks oli nii suur summa nagu loteriivõit. See tähendas uut autot ja oma äri alustamist. See tähendas neile kogu tulevast elu. Nad käitusid nii, nagu oleksid nad selle raha juba puu alt lebavast kohvrist leidnud. Nüüd tuli dollarid üksnes üle lugeda.
Aga väikesel vastupunnival Chloe’l ei lubatud järgnevat isegi mainida.
Neil ei olnud lugu.
Nad ei olnud kirjanikud.
Oli vähemalt viissada teist kandidaati, kellel a) võib lugu olla ja b) kes võivad olla kirjanikud.
Üks nendest kandidaatidest võib olla Hannah, kel päris kindlasti oli lugu või mitu lugu.
Uus auto maksis rohkem kui kümme tuhat dollarit.
Chloe ei suutnud end enam tagasi hoida. Ta pidi midagi ütlema. Kui ta ometi õpiks vait olema nagu Hannah või Mason, oleks ta elu igas mõttes palju parem.
„Kes on need romula poisid?” küsis ta.
„Meie olemegi. Blake ja Mason. Meie samm on kerge, me ei otsi jama ja siis äkki – põmm. Jama ongi kaelas.”
„Põmm,” ütles Chloe.
„Blake’il on õigus,” ütles Mason. „Me oleme ikka kohutavaid asju leidnud.”
„Nagu näiteks?”
„Surnud rotte.”
„Rotid on head,” ütles Chloe. „Aga mis siis? See, et inimesed ei salli oma kodus surnud rotte ei ole veel mingi lugu. See on nagu käibetõde.”
„Ükskord leidsime ka ehted.”
„Ehted on head. Ja mis siis?”
„Noh, hea küll, võib-olla siis mitte ehted. Midagi muud.”
Chloe heitis