kui kuuldused sellest, kus on valik kõige suurem, juba levima on hakanud, siis pole ime, et kõik sinnapoole kaldu maapoisid Austraalias tahavad Sydneysse. Ja mitte ainult Austraaliast, vaid homod kogu maailmast tulevad iga päev tungeldes siia.”
Nad läksid lokaali tagaossa teise baarileti juurde, kus Andrew hüüdis leti taga olevat tüdrukut. Too seisis seljaga nende poole ja tal olid kõige punasemad juuksed, mida Harry iial oli näinud. Need ulatusid tema liibuvate teksade tagataskuteni, kuid ei varjanud tema selja kumerust ega puusade harmoonilist ümarust. Tüdruk pööras ringi ja naeratas pärlvalgete hammaste särades. Tal oli ilus kitsas nägu, kus kaks asuursinist silma ja lugematud tedretähnid, mis katsid kogu nägu. Vastutustundetu raiskamine, kui see siin ei ole naine, mõtles Harry.
„Mäletad mind?” karjus Andrew üle müra, mida tekitas mürtsuv 70ndate disko. „Ma olen see, kes käis Ingeri kohta küsimas. Kas me saaksime rääkida?”
Punajuukseline muutus tõsiseks. Ta noogutas, andis märku ühele teisele tüdrukule ja näitas neile teed köögi taha väikesse suitsuruumi.
„Any news about what happened?” küsis ta ja rohkem polnudki Harryl vaja mõistmaks, et tüdruk rääkis paremini rootsi kui inglise keelt.
„Ma kohtusin kord ühe vana mehega,” ütles Harry norra keeles. Tüdruk vaatas teda üllatunult.
„Ta oli laevakapten Amazonasel. Pärast seda, kui ta oli portugali keeles kolm sõna öelnud, sain ma aru, et ta on rootslane. Ta oli kolmkümmend aastat seal elanud. Ja ma ei oska sõnagi portugali keelt.”
Punajuukseline nägi algul hämmeldunud välja, kuid hakkas siis naerma. Helisev, rõõmus naer, mis pani Harry mõtlema ühe või teise haruldase metsalinnu peale.
„Kas see torkab tõesti nii väga kõrva?” küsis ta rootsi keeles. Tal oli sügav, rahulik hääl ja õrnalt kurguhäälsed r-id.
„Intonatsioon,” vastas Harry. „Te ei saa sellest intonatsioonist iial vabaks.”
„Do you guys know each other?” Andrew vaatas neid kahtlustavalt.
Harry vaatas punajuukselise poole.
„Nope,” vastas too.
Ja kas sellest pole mitte kahju, mõtles Harry omaette.
Punajuukselise nimi oli Birgitta Enquist ja ta oli elanud Austraalias neli aastat ning töötanud The Alburys aasta.
„Me rääkisime muidugi tööl olles omavahel, aga mul ei olnud Ingeriga mingit eriti lähedast suhet, ta hoidus enamasti omaette. Meil on baaris punt, kes vahel linna peal käib, ja siis juhtus mõnikord, et ta ilmus välja, kuid ta polnud kõige innukamate hulgas. Ta oli just ühe Newtowni tüübi juurest ära kolinud, kui ta siin alustas. Kõige isiklikum, mida ma temast tean, on see, et suhe muutus aja jooksul tema jaoks liiga piiravaks. Tal oli vajadus uute impulsside järele.”
„Kas tead, kellega ta läbi käis?” küsis Andrew.
„Tegelikult mitte. Nagu ma ütlesin, siis rääkisime omavahel küll, aga ta ei andnud mulle kunagi mingit täielikku ülevaadet oma elust. Mitte et ma oleksin küsinud ka. Oktoobris võttis ta ette ühe käigu põhja poole Queenslandi ja kohtus seal vist mingi Sydney pundiga, kellega ta pärast seda kontakti hoidis. Ma usun, et ta kohtus seal ühe tüübiga, too käis ühel õhtul siin. Aga kõike seda olen ma teile ju juba rääkinud,” ütles ta küsivalt.
„Ma tean, kallis preili Enquist, ma tahan lihtsalt, et minu Norra kolleeg kuuleks seda otse sinult ja saaks samal ajal näha, kus Inger töötas. Harry Holy on ju Norra parim uurija ning võib olla asju, mida me Sydney politseis ei ole tähele pannud, kuid mis võiksid talle silma jääda.
Harryt tabas äge köhahoog.
„Kes on Mr. Bean?” küsis ta imeliku pingul häälega.
„Mr. Bean?” Birgitta vaatas neid mõistmatult.
„Või keegi, kes meenutab seda Inglise koomikut … kas tema nimi pole mitte Rowan Atkinson?”
„Aa, sa mõtled Mr. Beani!” ütles Birgitta ja naeris jälle metsalinnunaeru. Naera veel, mõtles Harry.
„See on Alex, baariomanik. Ta tuleb alles hiljem.”
„Meil on põhjust arvata, et ta oli Ingerist huvitatud.”
„Alex vaatas Ingerit hea pilguga, tõsi. Ja mitte ainult Ingerit, suurem osa tüdrukuid baaris on ühel või teisel ajal tema meeleheitlike püüdluste objektiks olnud. Või siis Viiulrai, nagu meie teda kutsume. Mr. Beaniks nimetas teda ainult Inger. Tal vaesekesel ei ole kerge. Üle kolmekümne, elab ema juures ega jõua omadega kuhugi. Aga bossina on ta täiesti okei. Ja täiesti kahjutu, kui te seda mõtlete.”
„Kuidas sa seda tead?”
Birgitta kirtsutas nina.
„Temas ei ole seda.”
Harry teeskles, nagu teeks plokki märkmeid.
„Kas sa tead, kas Inger tundis kedagi või kohtus kellegagi, kelles … noh, „oleks see”?”
„Noh, siin liigub palju erinevaid tüüpe. Mitte kõik pole homod ning oli palju neid, kellele Inger silma jäi, ilus nagu ta on. Oli. Aga mulle ei tule kedagi konkreetset pähe. Oli üks …”
„Jah?”
„Ei, ei midagi.”
„Ma nägin raportist, et Inger oli siin tööl sel õhtul, kui ta eeldatavasti tapeti. Kas sa tead, kas tal oli pärast tööd midagi kokku lepitud või pidi ta otse koju minema?”
„Ta võttis köögist mingeid toidujääke kaasa, ütles, et need on koerale. Ma teadsin, et tal ei ole koera, nii et ma küsisin, kuhu ta läheb. Ta ütles, et läheb koju. Rohkem ma ei tea.”
„Tasmaania kukkurkurat,” pomises Harry. Birgitta vaatas teda küsivalt. „Tema korteri omanikul on koer,” lisas Harry selgituseks. „Sellele pidi kindlasti midagi altkäemaksuks andma, et terve nahaga sisse pääseda.”
Harry tänas selgituste eest. Kui nad olid minemas, ütles Birgitta: „Meil siin The Alburys on väga kahju selle pärast, mis juhtus. Kuidas tema vanemad hakkama saavad?”
„Mitte just kõige paremini, ma kardan,” ütles Harry. „Mõlemad on muidugi šokis. Ja süüdistavad ennast selles, et lasid tal siia sõita. Kirst saadetakse homme Norrasse. Ma võin Oslo aadressi hankida, kui tahate matusteks lilli saata.”
„Aitäh, see oleks sinust väga kena.”
Harryl oli tahtmine veel millegi kohta küsida, kuid keset kogu seda surma ja matuste juttu ta ei suutnud. Teel välja nägi ta tüdruku lahkumisnaeratust võrkkestal. Ta teadis, et see jääb sinna veel mõneks ajaks.
„Pagan võtaks,” pomises ta enda ette. „Kull või kiri.”
Lokaalis seisid kõik transvestiidid ja tubli ports teisi külastajaid baarileti taga püsti ja tegid järele Katrina & The Wavesi. „Walking On Sunshine” üürgas kõlaritest.
„Sellises kohas nagu The Albury pole aega liiga pikaks kurvastamiseks ja järelemõtlemiseks,” ütles Andrew.
„Nii see ilmselt peabki olema,” vastas Harry. „Elu läheb edasi.” Ta palus Andrew’l natuke oodata, läks baari tagasi ja viipas Birgittale.
„Vabandust, ainult üks viimane küsimus veel.”
„Jah?”
„Harry hingas sügavalt sisse. Ta kahetses juba, kuid oli liiga hilja.
„Kas tead siin linnas mõnd head Tai restorani?”
Birgitta mõtles järele.
„Jaa, üks on Bent Streetil, kesklinnas. Tead sa, kus see on? Räägitakse, et see pidavat olema väga hea.”
„Nii hea, et võiksid kaaluda kaasatulemist?”
See ei kõlanud sugugi hästi, mõtles Harry. Pealegi oli see ebaprofessionaalne. Tegelikult vägagi. Birgitta ohkas tülpinult, aga