naeris, kallutas pea viltu ja vaatas Harryt uudishimulikult. Siis kehitas ta õlgu.
„Miks mitte? Ma olen kolmapäeval vaba. Kell üheksa. Ja sina teed välja, võmmisinder.”
3
Piiskop, poksija ja meriseen
Kui Harry silmad lahti tegi, oli kell ikka alles neli öösel. Ta proovis uuesti magama jääda, aga mõte Inger Holteri tundmatust mõrvarist ning fakt, et Oslos oli kell kaheksa õhtul, hoidis teda ärkvel. Peale selle ilmus kogu aeg silme ette see tedretähnilise näoga tüdruk, kellega ta oli rääkinud ainult kaks minutit, kuid kes oli sellegipoolest pannud ta esinema nii kohutavalt tobedalt.
„Ebaelegantne, Hole,” sosistas ta hotellipimeduses ja kirus ennast.
Kell kuus arvas ta, et võib üles tõusta. Pärast värskendavat dušši läks ta välja pleekinudsinise taeva ja laisa hommikupäikese juurde, et leida koht, kus hommikust süüa. Kesklinnast kostis kõminat, aga hommikune tipptund polnud veel jõudnud siia punaste lampide ja mustaks värvitud silmade juurde. King’s Crossil oli mingi hoolimatu sarm, elamise ilu, mis pani Harry kõndides ümisema. Peale mõne hilise, kergelt tuigerdava ööinimese, trepi peal teki all magava paari ning kahvatu ja õhukeselt riides hommikuse vahetuse hoora olid tänavad endiselt tühjad.
Ühe tänavarestorani ees seisis omanik ja pesi kõnniteed ning Harryl õnnestus endale varajane hommikusöögiserveering välja naeratada. Samal ajal kui ta oma peekonit ja röstsaia sõi, proovis üks kiuslik tuulehoog tema salvrätiga lahkuda.
„Oled varakult kohal, Holy,” ütles McCormack. „See on hea, aju töötab kõige paremini poole seitsme ja üheteistkümne vahel. Pärast seda jääb peamiselt ainult naljategemine, kui minult küsida. Pealegi on siin hommikuti vaikne. Ma suudan vaevu kaks ja kaks kokku liita, kui siin käib selline mürgel, nagu siin kell üheksa on. Kuidas sinuga on? Poiss väidab, et tal peab muusikakeskus mängima, kui ta koduseid ülesandeid teeb, et tal hajub tähelepanu, kui on täiesti vaikne. Suudad sa seda uskuda?
„…”
„Igal juhul eile sai mul küllalt ja ma marssisin sisse ning keerasin selle põrgumasina kinni. „Mul on seda vaja, et mõelda!” karjus poiss. Ma ütlesin, et lugegu nii nagu tavalised inimesed. „Inimesed on erinevad, isa,” ütles ta ja oli püha viha täis. Jaa, ta on selles eas, tead ju küll.”
McCormack peatus ja vaatas pilti, mis seisis kirjutuslaual.
„Kas sul on lapsi, Holy? Ei ole? Mõnikord mõtlen ma, mida paganat ma ometi teinud olen. Millisesse rotiauku nad sind muide majutanud on?”
„Crescentisse King’s Crossis, Sir.”
„King’s Cross, jaa. Sa pole esimene norrakas, kes seal elanud on. Paar aastat tagasi oli meil Norra piiskopi või kellegi sellise ametlik visiit, ma ei mäleta enam, mis tema nimi oli. Tema töötajad Oslos olid talle igatahes King’s Crossi hotelli toa broneerinud. Nad arvasid, et hotelli nimel oli mingisugune piibellik tähendus. Kui piiskop oma saatjaskonnaga õhtul hotelli saabus, jäi ühele vanale parandamatule hoorale tema preestrikrae silma ja ta tegi mõne mahlaka ettepaneku. Ma usun, et piiskop kirjutas end välja enne, kui nad olid jõudnud tema kohvri üles tassida …”
McCormack naeris nii, et pisarad silmis.
„Nii, nii, Holy. Mis sul täna mõttes on?”
„Mul oli mõttes see, et ma tahaksin Inger Holteri laipa näha, enne kui see Norrasse viiakse, Sir.”
„Kensington võib sind surnukuuri viia, kui ta tuleb. Aga sa oled ju saanud koopia lahkamisraportist?”
„Seda küll, Sir, ma lihtsalt …”
„Sa lihtsalt?”
„Saan paremini keskenduda, kui mul laip silme ees on, Sir.” McCormack pöördus akna poole ja mõmises midagi, mida Harry mõistis kui nõusolekut.
Temperatuur Lõuna-Sydney morgis oli kaheksa kraadi, väljas tänaval aga 28.
„Saad targemaks?” küsis Andrew. Ta lõdises ja tõmbas endale jaki tihedamalt ümber.
„Targemaks mitte,” ütles Harry ja vaatas Inger Holteri maapealseid jäänuseid. Nägu oli kukkumisest üsna õnnelikult pääsenud. Ninasõõre oli küll lõhki kärisenud ja põsesarn ühel pool sügavasse lohku löödud, aga polnud mingit kahtlust, et see vahajalt kahvatu nägu kuulus samale tüdrukule, kes politseiraporti pildi peal nii säravalt naeratas. Kaela ümber olid mustad jäljed. Ülejäänud keha katsid sinikad, haavad ja suured sügavad lõiked. Ühest paistis välja valge luu.
„Vanemad tahavad pilte näha. Norra suursaadik selgitas, et see pole soovitatav, aga advokaat nõudis. Ükski ema ei peaks oma tütart sellisena nägema.” Andrew raputas pead.
Harry uuris sinikaid kaelal luubiga.
„See, kes teda kägistas, tegi seda paljaste kätega. Sel viisil inimest tappa on raske. Mõrvar pidi olema kas äärmiselt tugev või väga motiveeritud.”
„Või oli seda varem juba mitu korda teinud.”
Harry vaatas Andrew’ poole.
„Mida sa sellega mõtled?”
„Tal ei ole küünte all nahajäänuseid, riietel mõrvari juuksekarvu ega sõrmenukkidel võitluse jälgi. Ta tapeti nii kiiresti ja tõhusalt, et ta ei jõudnud ega suutnud erilist vastupanu osutada.”
„Kas see meenutab midagi, mida te olete varem näinud?”
Andrew kehitas õlgu.
„Kui olla piisavalt kaua töötanud, meenutab iga mõrv midagi, mida ollakse varem näinud.”
Ei, mõtles Harry. Vastupidi. Kui ollakse piisavalt kaua töötanud, õpitakse nägema iga mõrva juures neid väikesi nüansse, detaile, mis eristavad seda teistest ja muudavad eriliseks.
Andrew vaatas kella.
„Hommikune nõupidamine algab poole tunni pärast. Me peame ruttu tegema.”
Uurimisrühma juht oli Larry Wadkins, juuraharidusega detektiiv, kes liikus politseihierarhias kiirelt üha kõrgemale. Tal olid kitsad huuled ja õhukesed juuksed ning ta rääkis kiiresti ja tõhusalt ilma muutusteta hääletoonis ja üleliigsete omadussõnadeta.
„Või ilma sotsiaalse antennita,” ütles Andrew otsekoheselt. „Tohutult tubli uurija, aga mitte see, kellel paluks vanematele helistada, kui tütar on leitud surnuna. Ja peale selle hakkab ta vanduma, kui on pinges,” lisas ta.
Wadkinsi parem käsi oli Sergei Lebie, hästi riietatud kiilas jugoslaavlane musta kikkhabemega, millega ta meenutas ülikonnas Mefistot. Andrew ütles, et ta on tavaliselt skeptiline meeste suhtes, kes oma välimusega nii palju tegelevad. „Aga Lebie pole tegelikult mingi paabulind, ta on selles asjas lihtsalt väga täpne. Muu hulgas on tal komme oma küüsi uurida, kui keegi temaga räägib, aga see ei ole ülbusena mõeldud. Ja veel harjab ta pärast lõunapausi oma kingi. Ning ei tasu oodata, et ta suurt midagi ütleks, ei enda ega millegi muu kohta.”
Rühma kõige noorem oli Yong Sue, väike, luider ja muhe mees, alatine naeratus peenikese linnukaela otsas. Yong Sue perekond oli tulnud Austraaliasse 30 aastat tagasi Hiinast. Kümme aastat tagasi, kui Sue oli 19-aastane, sõitsid vanemad koju Hiinasse külla. Nad ei ilmunud enam kunagi välja. Vanaisa arvas, et poeg oli segatud „millessegi poliitilisse”, aga ta ei tahtnud sekkuda. Sue ei saanud kunagi teada, mis oli juhtunud. Nüüd pidas ta üleval vanavanemaid ja kaht nooremat õde-venda, tegi 12-tunniseid tööpäevi ning naeratas vähemalt 10 tundi neist. „Kui sul on mõni halb nali, siis räägi seda Suele. Ta naerab absoluutselt kõige peale,” oli Andrew öelnud. Nüüd olid kõik kogunenud tibatillukesse, tihedalt täis ruumi, kus nurgas undav ventilaator hoolitses õhuliikumise eest. Wadkins seisis nende ees tahvli juures ja esitles Harryt teistele.
„Meie Norra kolleeg on ära tõlkinud kirja, mille me Ingeri korterist leidsime. Kas sul on meile selle kohta midagi huvitavat rääkida, Hole?”
„Hou-li.”
„Sorry,