Mis ässa see kutt mängis?
„Kas tõesti, Dan?” lausus ta aeglaselt. „Millest ta küll peaks sinuga rääkima? Sinu margikogust?”
Colin heitis talle kiire pilgu, kuid ei öelnud midagi. Kui sõbra nahk polnuks nii tumepruun, oleks Nick võinud vanduda, et Colin punastas.
See polnud võimalik. Kas Colin pidas hinge taga mingit räpast saladust, millest Dan teadis? Kas Dan tegeles väljapressimisega?
„Colin,” ütles Nick valjusti. „Me Jamiega saame pärast kooli Camden Lockis mõne semuga kokku. Tuled ka?”
Colin vastas üsna tüki aja pärast.
„Ma ei tea veel,” sõnas ta keskendunult aknast välja vahtides. „Jätke mind seekord mängust välja.”
Dan ja Alex vahetasid vandeseltslaslikke pilke. Nicki kõhtu tekitas see ebameeldivalt õõnsa tunde.
„Mis siin üleüldse toimub?” Ta võttis sõbral õlast kinni. „Colin, mis lahti on?”
Haletsusväärne jobu Dan tõstis Nicki käe Colini õlalt maha. „Mitte midagi niisugust, millesse sina peaksid oma nina toppima. Mitte midagi, millest sa aru saaksid.”
Pool kuus sai Northern Line’il sõita vaid püsti seistes. Kinno sõitvad Nick ja Jamie pressiti väsinud ja higiste inimeste vahele. Nick nägi vähemalt rahvamassist üle ja sai värsket õhku hingata, Jamie aga oli ülikonnas mehe ja vägeva rinnapartiiga naise vahel lootusetult kinni.
„Ma räägin, et midagi on valesti,” kordas Nick. „Dan kohtles Colinit nagu oma teenrit ja mind nagu väikest last. Järgmine kord ma …” Nick jäi vait. Mida ta õigupoolest järgmisel korral teeks? Virutaks Danile? „Järgmine kord panen ta paika,” lõpetas ta.
Jamie kehitas ühte õlga, sest millekski rohkemaks ei jätkunud ruumi. „Minu meelest puhud sa ise mulli,” sõnas ta rahulikult. „Vahest loodab Colin Danilt hispaania keeles abi saada. Dan õpetab paljusid.”
„Ei, see ei saanud olla. Oleksid sa neid kuulnud!”
„No siis ta ilmselt sepitseb midagi.” Jamie naeratus laienes purihammasteni. „Kas sa siis ei taipa, et ta irvitab nende mõlema üle. Umbes nagu tookord, kui ta Alexi uskuma pani, et Michelle heidab talle silma. Nalja oli mitmeks nädalaks.”
Nick naeris tahtmatult kaasa. Colin oli nii veenvalt mõjunud, et Alex hakkas häbelikku Michelle’i lausa jälitama. Muidugi tuli lugu välja ja siis ei õnnestunud Alexil mitu päeva järjest värvi vahetada. Ta oli jätkuvalt tulipunane.
„See juhtus kaks aastat tagasi. Me olime ainult neljateistaastased,” kostis Nick. „See oli lapsik ja tobe.”
Uksed libisesid lahti ja mõned inimesed väljusid. Neid, kes sisse trügisid, oli hoopis rohkem. Kõrgete kontsadega noorik oli kogu oma keharaskusega Nicki jalale astunud ja valu sundis ta Colini kummalise käitumise mõneks ajaks unustama.
Alles hiljem, kui nad istusid pimedas kinosaalis ja hiigelsuurel ekraanil näidati reklaame, tuli Nickile taas silme ette pilt Colinist kahe friigi seltsis. Alexi innukalt kiirgavad silmad, Dani võimukas irve ja Colini kohmetus. Järeleaitamisest ei saanud seal küll juttu olla. Mitte mingil juhul.
Nick ei näinud Colinit terve nädalavahetuse ega kuulnud temast midagi. Esmaspäeval rääkis sõber temaga vaid siis, kui rääkimata jätta ei saanud. Ta paistis kogu aeg kiirustavat. Ühel vahetunnil nägi Nick, kuidas Colin andis midagi Jerome’ile. See oli õhuke ja läikivast plastikust. Jerome kuulas mõningase huviga, Colin aga seletas midagi innukalt, sealjuures ägedalt žestikuleerides. Siis läks ta minema.
„Hei, Jerome,” läks Nick lootusrikkalt lähemale. „Räägi, mis asja Colin sulle just praegu andis.”
Jerome kehitas õlgu. „Ei midagi erilist.”
„Näita siis mulle ka.”
Hetkeks tundus, et Jerome sirutabki käe põuetasku poole, kuid ta mõtles ümber.
„Miks see sind nii väga huvitab?”
„Lihtsalt niisama. Uudishimu.”
„See polnud midagi tähtsat. Ja üldse, küsi parem Colini käest.” Nende sõnadega Jerome pöördus ning läks sinna, kus arutati viimase jalgpallimatši tulemusi.
Nick võttis kapist inglise keele tunniks vajaliku välja ning lonkis klassi, kus kõigepealt jäi talle silma Emily nagu alati. Tüdruk joonistas laua kohale kummardudes väga keskendunult. Ta tumedad juuksed varjasid paberi.
Nick pööras pilgu kõrvale ja läks Colini laua juurde. Friik Alex oli seal. Nad olid Coliniga pead kokku pannud ja sosistasid omavahel.
„Võid selle endale persse pista,” pomises Nick süngelt.
Järgmisel päeval Colin kooli ei tulnud.
„Siin võib mis iganes mängus olla. Kuule, tavaliselt olen mina sinust paranoilisem!” Jamie virutas nagu kinnituseks oma kapi ukse pauguga kinni. „Kas sa sellele pole mõelnud, et Colin võib olla kellestki sisse võetud? Enamik inimesi hakkab just siis imelikult käituma.” Jamie pööritas silmi. „Äkki on see Gloria? Ei või ju iial teada. Või siis Brynne. Ei, Nick, va võrgutaja, temal jätkub vaid sinu jaoks silmi.”
Nick kuulas vaid poole kõrvaga, sest kaks kuuenda klassi poissi seisid temast veidi eemal koridoris tualettruumi ees. Need olid Dennis ja … veel mingi poiss, kelle nimi Nickile meelde ei tulnud. Igatahes rääkis Dennis midagi kiirustades teisele poisile, hoides sealjuures ta nina all õhukest kandilist pakikest, mis tundus väga tuttav. Teine poiss irvitas ja toppis asja märkamatult oma kotti peitu.
„Äkki on Colin kenasse Emily Carverisse hullupööra armunud?” pakkus Jamie ikka veel rõõmsalt oletusi välja. „See lugu ei edeneks kuidagi, mis seletaks Colini halba tuju. Või siis on siin mängus kõigi lemmik Helen?” Jamie müksas tüsedat tüdrukut, kui too üritas temast mööda trügides klassi pääseda.
Helen pööras ümber ja tõukas poissi sellise jõuga, et too läbi poole koridori paiskus. „Käpad eemale, jobu!” sisistas ta.
Jamie toibus šokist kiiresti. „Hea küll. Kuigi sind vaadates on see raske. Mind lihtsalt erutavad vistrikud ja pekk.”
„Jäta ta rahule,” soovitas Nick. Jamie paistis hämmeldunud.
„Ja mis sinul viga on? Astusid just Greenpeace’i või mis? Hakkad morskasid ja muid elukaid päästma?”
Nick ei vastanud. Jamie Heleni pihta sihitud naljad tekitasid temas alati tunde, nagu laseks keegi ilutulestikurakette bensiinitünnide suunas.
Telekas näidati Simpsoneid. Nick istus dressipükste väel diivanil ja sõi lusikaga otse plekkpurgist leigeid ravioole. Ema polnud veel koju jõudnud. Tal oli ilmselt kodust lahkumise ja asjade kokkupanekuga kiireks läinud, sest pooled juuksuritööriistad vedelesid elutoa põrandal. Nick oli koju jõudes lokirullile astunud ja peaaegu ninali lennanud. Taltsutamata taifuun Mamma.
Isa norskas magamistoas ja oli uksele riputanud oma „Palun mitte mu und segada” sildi.
Ravioolipurk sai tühjaks ning Homer põrutas autoga puusse. Nick haigutas. Ta oli seda seeriat juba näinud ja üleüldse oli vaja korvpallitrenni minema hakata. Poiss korjas erilise entusiasmita oma trennivarustuse kokku. Vähemalt oli lootust, et Colin täna trenni tuleb, arvestades, et ta oli eelmisest poppi teinud. Polnuks paha talle helistada ja meelde tuletada. Nick proovis kolm korda, kuid vastas vaid kõnepost, ning teatavasti kuulas Colin seda üliharva.
„Neil, kes mängu tõsiselt ei võta, pole meeskonda asja.” Betthany möirgas nii, et võimla kajas. Märgatavalt väiksemaks jäänud meeskonna liikmed vahtisid häbelikult oma jalanõusid. Betthany karjus täiesti valede inimeste peale. Nemad ju ikkagi tulid trenni. Kuid tavapärase seitsmeteistkümne asemel oli täna kohal vaid kaheksa poissi. Kaheksast mängijast ei saanud kahte võistkonda teha, rääkimata kellegi väljavahetamisest. Colinit loomulikult polnud kohal ja seekord oli kaotsis ka Jerome. Asi kiskus huvitavaks.
„Mis nende luuseritega lahti on? Kas nad kõik on haiged?