sulle mingit asja. Võid sa mulle öelda, mis see oli?”
Tekkis väike paus enne, kui Emily küsis: „Miks sa seda teada tahad?”
„Noh … ma … Sest, et mõned on hakanud viimasel ajal imelikult käituma. Paljud puuduvad koolist. Oled sa seda märganud?” Uskumatu, ta suutis viimaks täislausetega hakkama saada. „Ja ma kahtlustan, et see on kuidagi seotud nende asjadega, mis koolis käest kätte liiguvad… Sellepärast … Saad aru küll … Ma tahaksin välja uurida, mis toimub.”
„Mina ka ei tea.”
„Kas Rashid ei selgitanud midagi?”
„Ei, ta hakkas mind küsitlema. Tahtis teada mu perekonna kohta üht-teist, mis pole üldse tema asi – et kas nad annavad mulle palju vabadust ja muud sihukest.” Tüdruk naeris rõõmutult. „Ja seda, kas mul on päris oma arvuti.”
„Ah nii.” Nick üritas kuuldust mingeid järeldusi teha. „Kas ta seda ka ütles, mida sa arvutiga tegema peaksid?”
„Ei. Ta lihtsalt ütles, et tahab mulle anda midagi uskumatult head, paremat kõigest, mida seni näinud olen. Ning ta nõudis, et ma vaataksin seda üksinda.” Emily hääletoon andis selgesti mõista, mida ta sellest arvas. „Ta käis kõvasti peale – aga seda nägid sa ise ka.”
Viimane lause kõlas nähvakalt. Nick tundis, et punastab.
„Nägin jah.”
Tekkis vaikus.
„Mida sina arvad, mis see on?” küsis Emily viimaks.
„Pole aimugi. Küsin Colinilt, kui ta kooli tuleb.Või siis … Äkki on sinul mõni parem mõte?” Telefoni tekkis sügav vaikus.
Lõpuks lausus Emily: „Ei ole. Ausalt öelda pole ma sellele eriti mõelnud.”
Nick hingas sügavalt sisse, enne kui jätkas. „Kui ma peaksin midagi avastama, kas tahad, et sulle ka räägin? Muidugi juhul, kui see on huvitav.”
„Muidugi,” vastas Emily. „Aga ma pean nüüd minema. Ühtteist on vaja teha.”
See vestlus tõi päikese Nicki päeva. Colin võis kuradile käia. Nick oli saanud Emilyga rääkida ning tal oli ka ettekääne järgmiseks jutuajamiseks. See tuleb kohe, kui ta on midagi välja uurinud.
Colin oli tagasi. Ta naaldus vastu kappi, just nagu poleks midagi juhtunud, naeratas Nickile ja viskas rastapatsid peajõnksatusega seljale. „Mul oli elu kõige hullem kurgutõbi,” teatas ta ning osutas sallile kaelas. „Isegi moblaga ei saanud rääkida. Olin täitsa tumm.”
Nick üritas Colini näost valetamist välja lugeda, kuid see ei õnnestunud. „Betthany pidi vihast lõhki minema. Ma pole teda nii hulluna veel näinud,” vastas ta. „Miks sa talle ei teatanud, et oled haige?”
„Mul oli jube sant olla. Vanamees poleks pidanud niisugust kära tõstma.”
Nick valis järgmisi sõnu väga hoolikalt. „Sinu tõbi pidi jube nakkav olema. Üleeile oli trennis ainult kaheksa inimest. See on kõigi aegade rekord.”
Kui see Colinit üllatas, siis ei näidanud ta seda välja. „Ja siis? Juhtub vahel.”
„Jerome puudus ka.”
Colini äkitselt tekkinud huvi reetis vaid vaevumärgatav silmalaugude liikumine. Nick võttis sellest kohe kinni.
„Kui me juba Jerome’ist räägime, siis mis sa talle viimati andsid?”
Colin vastas hetkegi kõhklemata. „See oli Linkin Parki uus album. Sorri, ma tean küll, et oleksin pidanud ka sulle koopia tegema. Kas sobib, kui toon selle homme?” Nende sõnadega lõi ta kapiukse kinni, haaras matemaatika tunniks vajaliku kaenlasse ja vaatas Nickile kutsuvalt otsa. „Nii, kas me võime nüüd minna?”
Nicki jahmatas Colini selgitus. Linkin Park! Kas ta oli kogu salatsemist lihtsalt ette kujutanud? Mis siis, kui kujutlusvõime mängis talle vingerpussi ning õpilased puudusidki tegelikult gripi pärast? Lähemal uurimisel selgus, et ega puudujaid väga palju olnudki. Nick tegi hetk enne kella klassi jõudes kiire loenduse. Puudu olid Friik Kaks, Jerome, Helen ja vaikne poiss Greg. Teised konutasid rohkem või vähem unistena oma kohtadel.
Hea küll, mõtles Nick. Niisiis kujutas ta toimunut lihtsalt ette. Kõigest Linkin Park, ei mingit suurt saladust. Ta muigas iseenda üle ja pöördus Colini poole, et talle Betthany pröökamist kirjeldada. Kuid Colin ei pannud teda tähele. Tema vahtis hoopis pingsalt tavapäraselt akna all seisva Dani otsa. Dan näitas talle oma vatsa varjust nelja sõrme. Colin kergitas tunnustavalt kulme ja näitas kolme sõrme vastu.
Nicki pilk liikus nende kahe vahet edasi-tagasi, kuid enne, kui ta sai Colinilt küsida käemärkide tähenduse kohta, tuli mister Fornary klassi ning pommitas õpilasi terve tunni nii võigaste matemaatikaülesannetega, et Nickil polnud lõpuks enam hetkegi aega mõelda mingist kolmest või neljast sõrmest.
2
Köögilaual ootas teda raha ja uskumatult pikk poenimekiri. Emal oli käsil suurem lahing püsilokkidega. Näis, et sügise saabumine oli tekitanud Londoni naistele vajaduse värskete lokkide järele. Nick uuris kulmu kortsutades nimekirja. Ikka ja jälle külmutatud pitsa, lasanje, kalapulgad ja kiirnuudlid. Ema ei paistnud plaanivat niipea ise midagi süüa teha. Poiss ohkas, korjas kolm suurt poekotti kaasa ja kõmpis supermarketisse. Teel hakkas ta jälle Dani käemärkide ja Colini tumma vastuse peale mõtlema. Kas ta kujutas seda endale ette? Jamie oli kindel, et kujutas. Tema pandud diagnoos kõlas: „Mees, sul on lihtsalt igav. Hangi endale hobi või sõbranna. Kas ma korraldan sulle Emilyga kohtamise?”
Nick haaras ostukäru ja peletas kõik koolimõtted peast. Jamiel oli õigus. Tähtsam oli tegelda reaalsete probleemidega. Näiteks, mis nõksuga suudaks ta koju tassida poenimekirja märgitud kakskümmend pudelit vett.
Kui Nick järgmisel päeval kooli jõudis, oli õhk ärevust täis. Fuajeesse oli kogunenud palju rohkem õpilasi kui tavaliselt. Nad seisid enamjaolt väikestes grupikestes ning arutlesid sosinal või poolihääli. Jutupomin sulandus ühtlaseks mürataustaks, millest Nick ei suutnud sõnu eristada. Kõik vahtisid kaht politseinikku, kes mööda koridori sihikindlalt direktori kabineti poole suundusid.
Nick märkas üsna trepi lähedal nurgas Jamiet ägedalt vestlemas Friik Alexi, Rashidi ja ühe poisiga, kelle nimi Nickile esialgu ei meenunud. Õigus, see oli Adrian. Ta oli kolmeteistaastane ega suhelnud tavaliselt vanemate õpilastega. Nick tundis ta ära, sest tema perekonnast räägiti palju, kui ta kahe aasta eest kooli tuli. Adriani isa olevat ennast üles poonud.
„Hei!” Jamie kutsus Nicki laia viipega lähemale. „Mida kõike täna ei juhtu!”
„Mida võmmid siin teevad?”
Jamie naeratas hambaid välgutades. „Meie hulka on sattunud kurjategijaid, pätte ja vargaid. Üheksa arvutit pandi pihta. Tuliuued IT-tundide jaoks ostetud sülekad. Arvutiklassist otsitakse jälgi.”
Adrian noogutas. „Tegelikult oli klass lukus,” poetas ta häbelikult vahele. „Mister Garth rääkis seda politseinikule, ma ise kuul…”
„Jää vait, põnn,” kõmistas Alex. Ta vinnid olid läikima hakanud. Nick oletas, et põnevusest.
Ta tundis teravat soovi sellele idioodile koht kätte näidata. Ta pöördus Adriani poole nii, et too ei pidanud enam Alexi otsa vahtima. „Kas uks murti lahti?”
„Selles asi ongi, et ei murtud,” vastas poiss varmalt. „Keegi keeras luku võtmega lahti. Võti peab olema varastatud, aga mister Garth ütleb, et see pole võimalik. Kõik kolm võtit on seal, kus nad peavad olema. Ühte neist kannab ta lausa ise kaasas …”
„Nick …” Adriani jutuvoolu katkestas vaikne hääl ja hoolitsetud küüntega käsi asetati õrnalt Nicki õlale. Nick mõtles sekundi murdosa jooksul, et see on Emily, kuid sai kohe aru, et eksis. Emily ei kandnud igas sõrmes kolme sõrmust ega lõhnanud nii … idamaiselt.
Poiss pööras pead ja vaatas Brynne’i helesinistesse silmadesse. Järvesinised silmad. „Nicky, kas