Erebos. Ursula Poznanski

komberdas lähemale ja istus huuli limpsides kaksiratsi ühe kirstu otsa.

      „Ennäe, veel üks tumehaldjas. Näib, et see rass on populaarne.”

      „Tõesti?” Värsket tumehaldjat kuuldu ei rõõmustanud. Ta ei tahtnud olla üks paljudest.

      „Muidugi. Oled kutsumuse juba välja valinud?”

      Poiss silmitses nimekirja. „Ilmselt varas või valvur. Võib-olla ka rüütel.”

      „Kuidas maagiga oleks? Nad on võimsad ja neil on nõiduste peale annet.”

      Nick kaalus öeldut, kuid heitis siis kõrvale. Talle ei meeldinud nõidumine. Pigem oleks tahtnud mõõgavõitlust pidada.

      „Ei, ei taha maagi. Rüütel.”

      „Kindel?”

      Nick oli kindel. Rüütel kõlas suursuguselt, peaaegu nagu prints. „Rüütel,” kinnitas ta.

      „Vali oma võimed,” nõudis viies silt. Neid sai valida lõpmata pikast nimekirjast. Nick võttis kaugele nägemise, füüsilise jõu, vastupidavuse ja oskuse ümbruskonda sulanduda. Tulesüütamise. Kiiruse. Hüppevõime.

      Ta valis ettevaatlikult, sest polnud teada, mitu võimet võib võtta. Iga valik tähendas sellegipoolest mingi muu valikuvõimaluse kaotamist. Kui ta võttis kerge tervendusväe, kadus surmaneedus nimekirjast. Energiakilp kaotas raudkõva naha.

      Pärast kümnendat valikut oligi kõik. Nimekiri haihtus just siis, kui poisile hakkas tunduma, et võib lõpmatuseni valida.

      „Mõnda valimata jäetud võimet hakkad varsti igatsema,” kommenteeris gnoom naeratades.

      „Võib-olla.”

      Nick mõtles, mida see inetu pärdik siin üldse teeb. Ta oleks tegelikult tahtnud omaette olla. Kuid kuues silt ootas juba.

      „Vali relvad.” Vaskplaadi all avanes tohutu suur kirst. Mõõgad, odad, kilbid, mitut mõõtu nuiad. Paar koledat konksudega mõõgatera, küünisotstega piitsad, oganuiad.

      „Kas soovid minult nõuannet?” küsis gnoom.

      Et saaksid mulle ära teha?

      „Ei, tänan.”

      Nick tahtis ise endale õige varustuse leida. Ta tõstis ettevaatlikult mõõku järgemisi kirstust välja ja rivistas need seina äärde üles. Ta katsetas, kui kerge on igaüht neist tõsta ja kui kiireid lööke saab anda. Viimaks langes valik kitsa tera ja tumepunase käepidemega mõõgale. Läbi õhu vihisedes kumises see ahvatlevalt.

      Kilbid olid kõik puust ega paistnud eriti kindla kaitsena. Pealegi, mida suurem oli kilp, seda raskem. Niisugune võttis liikumiskiiruse maha. Seepärast otsis poiss kilpide seast välja kõige väiksema, ümmarguse pronksnupu ja puidule maalitud siniste spiraalmustritega.

      „Selle saad seljale kinnitada,” soovitas gnoom kõverate jalgadega hoogsalt vehkides, nagu oleks kraamikirst hobune, keda ta tahab kiiremale jooksule kannustada.

      Tumehaldjas ei vaevunud vastama. Ta oli jõudnud viimase, seitsmenda sildini.

      „Vali endale nimi.”

      Nick meenutas kerge imestusega, et oli vaid veidi aja eest tahtnud Gargoyle’i nime all mängida. Äkki tundus see nimi täiesti sobimatu. Poiss vaatas, kas mõni kirst avaneb ja pakub nimevariante – kuid ei, ta oli selles asjas täiesti omapead jäetud. Peaaegu omapead, sest gnoomil oli abistamisest oma ettekujutus.

      „Haldjahänd, Haldjakänd, Tumepäkapikk! Teravkõrv, Põdrasarv! Või võta midagi klassikalist nagu Momos, Eris, Ker või Ponos. Muidugi ära unusta Morost! Kas leidsid midagi südantrõõmustavat?”

      Nick kaalus hetke, kas mitte võtta mõõk ja gnoomile ots peale teha. See poleks tohtinud olla eriti raske. Niiviisi saaks rahu, et järele mõelda. Kuid kujutlus gnoomi kiledatest surmakarjetest ja vereloigust torni põrandal hoidis teda tagasi.

      Midagi klassikalist oli muidugi hea vihje. Mingi klassikaline Rooma nimi. Nagu Marius. Ei, pigem Sarius.

      Poiss ei kõhelnud. See oli täpselt see nimi, mida ta otsis. Ta sisestas selle arvutisse.

      „Sarius, Sssarius, Sa-ri-us,” kajas sosinal korratud nimi tornis vastu. „Tere tulemast, Sarius.”

      „Sarius? Nii igav nimi! Igavad surevad siin kähku. Kas sa teadsid seda, Sarius?”

      Gnoom hopsas kraamikirstu otsast alla ja ajas hüvastijätuks oma teravaotsalise rohelise keele suust välja. See ulatus talle rinnuni.

      Sarius läks tema järel tornist välja päikesepaistelisele aasale. Alles siis, kui komberdav gnoom metsa oli kadunud, kinnitas ta kilbi seljale.

      5

      Need kumasid sametiste lehtede vahel punaselt nagu tillukesed rubiinid. Sarius oli metsaserva jõudnud ja märkas puude varjus kasvavaid marju. Võis ta neid korjata? Võis. Nick märkas rõõmuga, et saab nüüd kasutada seljakotti, kus oli näha kõik temale kuuluv.Ta leidis sealt konnaliha, mille oli veel Nimetuna hankinud. Rohkem polnud seal midagi, nii et marjade jaoks jätkus ruumi küllaga.

      Sahinat kuuldes ajas ta end sirgu. Kas põõsastes võib olla madusid? Kiire ümbruseuurimine … ei, seal pole kedagi. Mitte kedagi. Sarius keskendus uuesti marjadele. Need kasvasid siin kindlasti selleks, et ta saaks oma toiduvaru kohe kaasa võtta.

      Rünnati nii ootamatult, et selleks ajaks, kui Sarius ehmuda jõudis, oli kõik juba läbi.

      Kaks meest hüppasid talle selja tagant kallale ja surusid ta maadligi. Üks toetas põlve Sariuse seljale, väänas ta käed taha ja sidus kinni. Teine hoidis ta kõril pistoda, millel oli kuivanud verd ja karvu.

      Sarius ei saanud end kuidagi kaitsta. Ta küll püüdis, kuid rabeles tühja. Ta ei saanud vastu hakata, kui suurem mees ta endale üle õla riputas nagu koti.

      Ja oligi kogu lugu. Marju korjanud tumehaldjast rüütel Sariusele tehti üllatusrünnak ja ta võeti vangi. Kui ei vea, teeb pistodaga mees talle otsa peale ning seiklus on läbi. Põrgut, põrgut, põrgut! Tavaline asi. Nick oli ilmselt ainus loll, kes laskis oma tegelase nii totralt üllatusrünnakuga kinni võtta.

      Nad kõndisid läbi metsa ja Sariust tassiv koljat kohendas aeg-ajalt oma koormat. Ilmselt kartis seda kogemata maha pillata. Lõpuks ta pillaski. Mees jäi künkaharjal seisma, viskas Sariuse maha ja tõukas ta jalahoobiga nõlvast alla.

      Sarius jõudis teha kaks kukerpalli, enne kui tasasel maal pidama jäi.

      All ootas kolm tema röövijatega väga sarnast meest. Nad olid porised, armilised ja kaltsudes. Ühel oli silm puudu, teine oli küürakas. Ainult nende relvad paistsid olevat hästi hooldatud.

      „Kust te selle leidsite?” küsis küürakas.

      „Hiilis torni juures ringi. Kergem oli kinni püüda kui tuvi.”

      Küürakas tõmbas Sariuse kraedpidi puutüve najale istuma.

      „Arvate, et temast saaks röövli? Peaksime ta enda juurde jätma?”

      Ükssilm kallutas pea viltu, nagu näeks niiviisi Sariust paremini uurida.