sõnastanud. „Sellel, kes tahab olla jäneste kuningas, tuleks kanda lontkõrvu.”
Need lontkõrvad, mida Dany täna kandis, olid tehtud puhtast valgest linasest riidest ja palistatud kuldsete tupsudega. Jhiqui abiga mähkis ta kolmandal katsel tokar’i endale õigesti ümber. Irri tõi talle tema krooni, mis oli sepistatud tema koja kolmepäise lohe kujuliseks. Selle keerud olid kullast, tiivad hõbedast, kolm pead vandlist, oonüksist ja nefriidist. Dany teadis, et tema kael ja turi jäävad enne päeva lõppu selle raskusest kangeks ja valusaks. Krooni kanda ei peagi olema kerge. Nii oli kord öelnud üks tema kuninglikest esivanematest. Keegi Aegonitest, aga milline neist? Westerose Seitset Kuningriiki olid valitsenud viis Aegonit. Oleks võinud olla ka kuues, ent Anastaja penid olid mõrvanud Dany vennapoja, kui ta oli veel rinnalaps. Kui ta oleks ellu jäänud, oleksin ma ehk temaga abiellunud. Aegoniga oleks mul olnud väiksem vanusevahe kui Viserysega. Dany oli alles äsja eostatud, kui Aegon ja tema õde tapeti. Nende isa, Dany vend Rhaegar, hukkus veelgi varem Anastaja käe läbi Kolmjõel. Tema vend Viserys oli kisendades surnud Vaes Dothrakis, sulakullast kroon peas. Nad surmavad ka minu, kui ma lasen sellel sündida. Pussid, mis tapsid mu Tugeva Kilbi, olid mõeldud minu jaoks.
Dany ei olnud unustanud neid orjalapsi, kelle Vägevad Isandad olid Yunkai tee äärde üles naelutanud. Neid oli kokku sada kuuskümmend kolm, üks laps iga penikoorma järel, naelutatud teepostide külge, üks käsi välja sirutatud, et talle teed näidata. Pärast Meereeni langemist oli Dany lasknud samasuguse hulga Vägevaid Isandaid üles naelutada. Nende aeglast kõngemist saatsid kärbeste parved ja lehk oli väljakule kauaks püsima jäänud. Ometi tekkis Danyl vahel kahtlus, et ta ei olnud küllalt kaugele läinud. Need meereenlased olid kaval ja kangekaelne rahvas, kes talle igas asjas vastu tõrkus. Jah, nad olid oma orjad küll vabaks lasknud… kuid nad kohe teenritena tagasi tööle võtnud nii näruse palga eest, et enamik sai sellest vaevu söönuks. Need, kes olid nii vanad või nii noored, et neist polnud kasu, kihutati koos põdurate ja santidega tänavale. Ja Vägevad Isandad kogunesid endiselt oma kõrgete püramiidide tippudes ning nurisesid selle üle, kuidas lohekuninganna oli täitnud nende suursuguse linna pesemata kerjuste, varaste ja libude hordidega.
Et Meereeni valitseda, pean ma meereenlased enda poole võitma, kui väga ma ka neid ei põlgaks. „Ma olen valmis,” sõnas Dany Irrile.
Reznak ja Skahaz ootasid marmortrepi ülaotsa juures. „Õilis kuninganna,” kuulutas Reznak mo Reznak, „te olete täna nii hiilgav, et ma pelgan teid vaadata.” Õukonnaülem kandis kastanpruuni kuldse palistusega siid-tokar’it. See norgus mehike lõhnas nii, nagu oleks ta lõhnaõlis kümmelnud ja kõneles ülemvalüüria keele vigast murrakut, mida moonutas ja ilmestas kare ghiskaari hääldus.
„Tänan teid lahkete sõnade eest,” vastas Dany samas keeles.
„Mu kuninganna,” uratas paljaks aetud peaga Skahaz mo Kandaq. Ghiskaarlastel olid tihedad ja traatjad juuksed; Orjapidajate linnades oli ammune komme neid sarvedeks ja ogadeks ja tiibadeks kraasida. Pead paljaks ajades oli Skahaz loobunud vanast Meereenist ja võtnud vastu uue ning tema suguselts oli järginud tema eeskuju. Järgijaid oli teisigi, kuigi Dany ei osanud arvata, kas nad tegid seda hirmu, moe või auahnuse pärast; neid hüüti paljaspeadeks. Skahaz oli Paljaspea suure tähega… ja kõige jäledam reetur Harpüia Poegade ja nendesuguste silmis. „Me kuulsime, mis selle eunuhhiga juhtus.”
„Tema nimi oli Tugev Kilp.”
„Kui mõrtsukaid ei karistata, tapavad nad veel.” Ka paljaks aetud peaga oli Skahazil eemaletõukav nägu – kortsus kulmud, suured kotid väikeste silmade all, rasupunnidest mustendav nina, läikiv nahk, mis oli pigem kollane kui ghiskaarlastele omaselt merevaigukarva. See oli jõhker toores kuri nägu. Danyl jäi vaid üle loota, et see oli ka aus nägu.
„Kuidas ma saan neid karistada, kui ma ei tea, kes nad on?” küsis ta mehelt. „Ütle mulle seda, vapper Skahaz.”
„Teie Kõrgusel jätkub vaenlasi küllaga. Te näete nende püramiide oma terrassilt. Zhak, Hazkar, Ghazeen, Merreq, Loraq, kõik iidsed orjapidajate suguvõsad. Pahl. Kõige rohkem Pahl. See on nüüd naiste koda. Kibestunud vanad naised, kes ihkavad verd. Naised ei unusta. Naised ei andesta.”
Jah, mõtles Dany, ja Anastaja penid veenduvad selles, kui ma Westerosse naasen. Tema ja Pahlide koja vahel valitses tõesti verivaen. Oznak zo Pahl oli langenud kahevõitluses Belwas Tugeva käe läbi. Oznaki isa, Meereeni linnaväe ülem, oli hukkunud väravat kaitstes, kui Joso Kürb selle pilbasteks purustas. Tema kolm onu olid saja kuuekümne kolme väljakul hukatu seas. „Kui palju kulda me pakkusime teadete eest Harpüia Poegade kohta?” küsis Dany.
„Sada honööri, Teie Hiilguse lahkel loal.”
„Tuhat honööri oleks minu meelest veel lahkem. Tehke nii.”
„Teie Kõrgus ei küsinud küll minu nõuannet,” sõnas Skahaz Paljaspea, „aga ma ütlen, et veri nõuab vere hinda. Võtke üks mees igast suguvõsast, mida ma nimetasin, ja tapke ta. Järgmine kord, kui mõni teie mees tapetakse, võtke igast suurest suguvõsast kaks meest ja tapke mõlemad. Siis jääb kolmas mõrv tulemata.”
Reznak viiksatas ahastavalt. „Eiiiii… armas kuninganna, säärane metsikus tooks meile kaela jumalate viha. Ma luban teile, et me leiame need mõrtsukad, ja kui see juhtub, siis selgub, et nad on alamast seisusest rämps, küll te näete.”
Õukonnaülem oli sama kiilas nagu Skahaz, kuigi tema puhul oli tegu jumalate kätetööga. „Kui mõnel karval peaks jätkuma jultumust ennast näidata, on minu habemeajajal nuga kohe käepärast,” oli ta kinnitanud, kui Dany ta ametisse ülendas. Vahel käis Danyl peast läbi mõte, kas seda habemenuga ei peaks mitte hoidma Reznaki kõri jaoks. Mees oli kasulik, kuid Danyle vastumeelne ega äratanud temas mingit usaldust. Qarthi Koolmatud olid talle öelnud, et teda reedetakse kolm korda. Mirri Maz Duur oli olnud esimene, ser Jorah teine. Kas Reznak võis olla kolmas? Või Paljaspea? Daario? Või on see keegi, keda ma ei oska kahtlustada? Ser Barristan või Hall Tõuk või Missandei?
„Skahaz,” ütles ta Paljaspeale, „ma tänan teid nõuande eest. Reznak, vaadake, mida tuhande honööriga õnnestub saavutada.” Oma tokar’ist kõvasti kinni hoides tõttas Daenerys neist mööda ja laiast marmortrepist alla. Ta võttis ühe astme korraga, et mitte narmasäärisele komistada ja käkaskaela alla saali lennata.
Missandei kuulutas tema tulekut. Väikesel kirjatundjal oli meeldiv tugev hääl. „Põlvitage kõik Daenerys Tormissündinu, Põlematu, Meereeni kuninganna, andaalide ja rhoynlaste ja Esimese Rahva kuninganna, Suure Rohumere khaleesi, Ahelatemurdja ja Lohede Ema ees.”
Saal oli rahvast täis. Rikkumatud seisid, seljad vastu sambaid toetatud, käes kilbid ja odad, kiivriteravikud turritamas nagu nugade rodu. Meereenlased olid kogunenud idapoolsete akende alla. Dany vabakslastud seisid oma endistest isandatest tükk maad eemal. Kuni nad ei seisa üksteise kõrval, ei valitse Meereenis rahu. „Tõuske.” Dany võttis oma pingil istet. Saalisolijad tõusid. Vähemalt seda teevad nad kõik koos.
Reznak mo Reznakil oli nimekiri. Komme nõudis, et kuninganna kuulaks kõigepealt ära Astapori saadiku, endise orja, kes nimetas ennast isand Ghaeliks, kuigi keegi ei paistnud teadvat, mille üle ta isand on.
Isand Ghaelil oli suu täis pruune ja mädanenud hambaid ja kollane terav nirginägu. Tal oli kaasas ka kingitus. „Cleon Suur saadab need tuhvlid oma armastuse märgiks Daenerys Tormissündinu, Lohede Ema vastu.”
Irri pani tuhvlid Danyle jalga. Need olid kullatud nahast ja kaunistatud roheliste mageveepärlitega. Kas see lihunikkuningas arvab, et ma kingin talle oma käe ühe kena tuhvlipaari eest? „Kuningas Cleon on väga helde. Tänage teda selle toreda kingituse eest.” Toreda, kuid lapsele paraja. Danyl olid küll väikesed jalad, kuid need terava ninaga tuhvlid pigistasid tal varbaid.
„Suurel Cleonil on rõõm kuulda, et need tegid teile rõõmu,” ütles isand Ghael. „Tema Kõrgeausus palus mul öelda, et ta on valmis kaitsma Lohede Ema kõigi tema vaenlaste eest.”
Kui