kui näen, et Margot toob lagedale toimiku ja ulatab selle direktorile.
Arsti märkmed. Terve hulk.
Sellal kui mees paberimajandusega tutvub, paelub mu pilku tema laual olev vana kooli tüüpi vändaga pliiatsiteritaja. See tundub mulle veider. Laud on uhke ja luksuslik kirsipuust mööblitükk, üldse mitte selline masstoodangusaast, mida õpetajatele antakse. Mulle käib üle mõistuse, miks peaks keegi kinnitama selle külge niisuguse iidvana pliiatsiteritaja. See on täielikus vastuolus. Soovin, et saaksin teritaja kohta küsida. Selle asemel keskendun tellitava suurusega pliiatsiavadele ja mõtlen, kas mu väike sõrm mahuks neist mõnesse. Juurdlen, kui valus oleks sõrme teritada ja kui palju verd tuleks, kui korraga kuulen muutust härra Armouri hääletoonis.
„Üldse mitte?” Ta tundub närviline.
„Üldse mitte,” kinnitab Margot. Tema teeseldult asjalik olek on nüüd täies hoos.
„Või nii. Hästi, me teeme, mida saame. Ma hoolitsen selle eest, et tema õpetajaid teavitataks enne esmaspäeva. Kas ta on juba valikainete ankeedi ära täitnud?” Ja nagu kellavärk olemegi jõudnud selle osani, kus ta räägib minust nii, nagu poleks mind siin. Margot ulatab talle ankeedi ja mees laseb pilgul sellest kiiresti üle käia. „Ma viin selle õppenõustajate kabinetti, et nad saaksid talle esmaspäeva hommikuks tunniplaani kokku panna. Ma ei saa lubada, et ta need valikained saab. Enamik klasse on juba täis.”
„Arusaadav. Olen kindel, et teete kõik, mis võimalik. Me hindame teie koostöövalmidust ja muidugi diskreetsust,” lisab Margot. See on hoiatus. Tubli, Margot! Kuigi mul on tunne, et direktorile see eriti ei mõju. Mul on tõesti tunne, et ta tahab siiralt aidata. Pealegi arvan, et tekitan temas ebamugavust, mis tähendab, et ta ilmselt loodab mind näha nii vähe kui võimalik.
Härra Armour saadab meid ukseni, surub Margot’l kätt ning noogutab mulle vaevu märgatavalt ja sunnitud naeratusega, millest mina loen välja haletsust või ehk põlgust. Ja siis pöörab ta pilgu jälle sama kiiresti kõrvale. Ta järgneb meile kantselei kaosesse ja palub meil hetke oodata, kuni suundub mööda koridori õppenõustamiskabinetti, mu paberid kaasas.
Vaatan ringi ja näen, et paljud neist, keda ennegi tähele panin, ootavad endiselt järjekorras. Tänan seda jumalat, kes iganes ikka veel minusse usub, kinnipandud aegade eest. Ma pigem küüriksin keelega peldikut, kui veedaksin veel ühe minuti selle kakofoonia keskel. Me seisame seina ääres, teistest nii eemal kui võimalik. Nüüd pole siin enam ühtegi tühja tooli.
Kiikan järjekorra etteotsa, kus tumeblondide juustega Keninukk heidab teisel pool lauda istuvale proua Ebameeldivale oma kõige püksikuidlangetavama naeratuse. Proua Ebameeldiv lausa särab selle poisi flirdiauras. Ma ei pane seda talle pahaks. Poiss on sedasorti nägus tüüp, kes muudab kõik kunagi end austanud naisterahvad kasututeks sulanud juhmarditeks. Pingutan, et nende jutuajamist kuulda. Midagi kantseleiabi kohast. Ah, laisk tõbras. Poiss kallutab pea küljele ja ütleb midagi, mis ajab proua Ebameeldiva naerma ja alistunult pead vangutama. Poiss sai, mille järele tuli. Märkan seda kerget muutust tema pilgus. Ka tema teab seda. Peaaegu muljet avaldav.
Kuni ta ootab, avaneb uks taas ja sisse astub hullult kena tüdruk, kelle pilk käib üle ruumi, kuni jääb poisil pidama.
„Drew!” karjub tüdruk üle sagina ja kõik pööravad pead. Ta ei paista tähelepanu märkavat. „Ma ei kavatse päev otsa autos istuda! Tule juba!” Silmitsen teda, sellal kui ta poissi põrnitseb. Ta on heledapäine nagu ka poiss, kuigi mitte päris samamoodi; tema juuksed on heledamad, nagu oleks ta terve suve päikese käes veetnud. Ta on pilku püüdev kõige ilmselgemal moel, kannab roosat, rindade kohalt hästi pingul, peenikeste õlapaeltega särki ja hoiab käes maniakaalselt samas toonis roosat Coachi kotti. Tüdruku pahameel paistab poisile natuke nalja tegevat. Ilmselt on see tema tüdruk. Kena komplekt, mõtlen ma. Püksikute-tulevärgi-Ken saadaval koos turtsaka Barbie-printsessiga: enneolematud mõõdud, disainerikäekott ja pahur kulmukortsutus hinna sees!
Poiss tõstab ühe sõrme, näitamaks, et tal läheb veel üks hetk. Tema asemel näitaksin ma üht teist sõrme. Muigan selle mõtte peale, vaatan korraks poisi poole ja näen, et ta muigab mulle vastu, pilgus üleannetu säde.
Proua Ebameeldiv tema selja taga kritseldab kiiresti midagi poisi ankeedile ja paneb allkirja. Ta ulatab paberi poisile tagasi, aga see vaatab ikka veel mulle otsa. Osutan naise poole ja kergitan vastu vaadates kulme. Kas sa ei võtagi seda, mille järele tulid? Poiss pöörab ringi, võtab naiselt blanketi, tänab teda ja pilgutab silma. Ta pilgutab menopausieelsele kontorimutile silma. Ta on nii selgelt läbinähtav, et see mõjub peaaegu tiivustavalt. Peaaegu. Naine vangutab jälle pead ja vehib käega, et poiss ukse poole astuks. Osavalt tehtud, Ken, osavalt tehtud.
Sellal kui mina end kantseleidraamaga lõbustasin, vestles Margot sosinal naisega, kes on vist õppenõustaja. Drew, keda ma tahan meeletult ka edaspidi Keniks nimetada, seisab ikka veel ukse juures ja räägib paari tüübiga, kes järjekorra lõpus ootavad. Mõtlen, kas ta üritab Barbiet meelega närvi ajada. Paistab, et seda on lihtne teha.
„Lähme.” Margot tuleb tagasi ja juhatab mind välisukse poole.
„Vabandust!” kriiskab kile naisehääl, enne kui väljapääsuni jõuame. Kõik pööravad pead nagu üks mees ja vaatavad naist, kes kaustaga minu poole viipab. „Kuidas te seda nime hääldate?”
„NAA-stja,” hääldab Margot ja ma võpatan sisimas, tajudes teravalt meid ümbritsevaid pealtvaatajaid. „Nastja Kašnikov. Vene nimi.” Margot viskab kaks viimast sõna üle õla, olles mingil põhjusel iseendaga rahul, enne kui sammud uksest välja seame, kõigi pilgud meie seljal.
Kui autosse jõuame, ohkab ta ja muutub silmanähtavalt jälle mulle tuttavaks Margot’ks. „Noh, see takistus on ületatud. Praeguseks,” lisab ta. Siis naeratab ta oma säravat ehtameerikalikku naeratust. „Jäätist?” küsib ta ja hääle järgi otsustades vajab tema seda rohkem kui mina. Naeratan vastu, sest isegi kell 10.30 hommikul saab sellele küsimusele olla vaid üks vastus.
2. peatükk
Esmaspäev, kell 7.02. Mõttetu. Just selliseks kujuneb tänane päev koos ülejäänud 179 päevaga, mis sellele järgnevad. Oleks mul aega, siis mõtiskleksin natuke kogu selle raiskamise üle, kuid aega mul pole. Ma jään niigi hiljaks. Sean sammud pesuruumi ja tirin ikka veel töötavast kuivatist mõned riided välja. Unustasin selle eile õhtul tööle panna, aga et mul pole aega, näen nüüd vaeva paari niiskete teksaste käigu pealt jalga sikutamisega, püüdes mitte komistada. Mida iganes. Ei üllata üldse.
Haaran kapist kohvikruusi ja üritan seda täita, ilma et seejuures tööpinda täis lödistaksin või end ära kõrvetaksin. Panen kruusi kohvilauale kingakarbitäie retseptiravimipudelite kõrvale täpselt sel hetkel, kui näen vanaisa oma toast välja tulevat. Tema valged juuksed on nii sassis, et viivuks meenutab ta mulle hullu teadlast. Ta kõnnib ehmatavalt aeglaselt, aga ma juba tean, et pole mõtet talle abi pakkuda. Ta vihkab seda. Ta on harjunud olema kõva kutt, kuid enam ta seda ei ole ning see kaotus annab valusasti tunda.
„Kohv on laual,” ütlen ma, kahman võtmed ja suundun ukse poole. „Panin su tabletid valmis ja märkisin üles ka. Bill tuleb tunni aja pärast. Oled kindel, et saad seni hakkama?”
„Ma pole mingi invaliid, Josh.” Vanaisa enam-vähem uriseb mu peale. Püüan muiet tagasi hoida. Ta on vihane. Vihane on hea. Nii näivad asjad natukenegi normaalsed.
Olen mõne sekundiga oma pikapis ja sissesõiduteelt väljas, aga ma pole kindel, et sellest piisab. Ma ei ela koolist kaugel, kuid esimesel päeval on parkla sissepääsu ees alati ilge ummik. Enamik õpetajaid pigistab täna silma kinni, kuigi mul poleks nagunii sellega muret; mitte keegi ei hakka mind pärast tunde jätma, hilinen ma või mitte. Annan ketsi ja paar minutit hiljem ootan, et parklasse pääseda. Autode rivi siugleb tänavale välja, aga vähemalt liigub aegamisi edasi.
Praegu töötan ma neljatunnise une ja ainult ühe tassi kohvi peal. Soovin, et mul oleks olnud aega endale veel teine teha, aga ei olnud ja tõenäoliselt oleksin selle endale nagunii enne kooli jõudmist sülle kallanud.
Tõmban