kahvatu naha ja vihkamisväärselt ideaalsete klaverimängija kätega naine, laseb meil ringis istuda. Algkoolilikus kes-aias-stiilis ringis. Nii avaneb meile kõigile parim vaade üksteise uurimiseks ja hilisemaks lahkamiseks. Ah jaa, üksteise tundmaõppimiseks muidugi ka. Seda kah.
Mis puutub üksteise tundmaõppimise mängudesse, siis see polegi kõige hullem, mida olen kogenud. Igaüks peab ütlema enda kohta kolm asja ja üks neist peab olema vale. Seejärel püüab klass ära arvata, mis öeldust on vale. On omamoodi kurb, et ma ei saa mängust päriselt osa võtta, sest kui ma mängiksin, oleks mäng üsna vinge. Olen päris kindel, et loobuksin küllaltki suurest rahasummast, et kuulda, kuidas mu klassikaaslased ja võluv heledapäine haldjalik õpetaja iga mu vastuse võimalikku tõepärasust kaaluvad.
Minu nimi on Nastja Kašnikov.
Ma olin klaverimängijast imelaps, kelle koht pole üldse mingis muusikaõpetuse sissejuhatavas tunnis.
Mind mõrvati kaks ja pool aastat tagasi.
Arutlege.
Selle asemel aga, kui järjekord minuni jõuab, istun ma kivisel ilmel ja vaikin. Preili Jennings vaatab ootavalt minu poole. Vaata oma nimekirja. Ta vaatab ikka veel mulle otsa. Mina vaatan vastu. Meie vahel leiab aset üks neist veidratest võidujõllitamistest. Vaata oma nimekirja. Ma tean, et sulle räägiti. Püüan teda nüüd telepaatia teel sundida, aga kahjuks on mul supervõimetega kehvad lood.
„Kas sa tahaksid meile avaldada kolm asja iseenda kohta?” küsib ta, just nagu oleksin ma mingi idikas, kes ümberringi toimuvale pihta ei saa.
Lõpuks aitan teda väheke edasi ja raputan pead nii vaevu märgatavalt, kui saan. Ei.
„Kuule nüüd, ära häbene. Senimaani on kõik seda teinud. See on lihtne. Sa ei pea paljastama oma kõige süngemaid saladusi ega midagi,” kostab naine kergel toonil.
See on hea, sest mu süngeimad saladused põhjustaksid talle ilmselt õudusunenägusid.
„Kas sa võiksid vähemalt kõigile oma nime öelda?” küsib õpetaja lõpuks, sest ilmselgelt pole tal kombeks sellises vägikaikaveos alla anda. Tema kannatus hakkab katkema ja ta püüab seda mitte välja näidata.
Raputan jällegi pead. Ma pole pilku tema silmilt veel ära pööranud ja mulle tundub, et see hakkab temas natuke kõhedust tekitama. Mul on temast isegi pisut kahju, aga ta oleks pidanud oma paberid enne tunni algust läbi lugema. Kõik teised õpetajad lugesid.
„Häääästi,” venitab ta sõna üle huulte ja ta hääletoon muutub. Ta hakkab nüüd tõesti pahaseks saama, aga seda hakkan ka mina. Silmitsen tema juustest paistvaid tumepruune juuksejuuri, sest nii on mul millelegi keskenduda, kuni ta pilk on alla suunatud ja ta, nagu ma oletan, enda ees mapi külge kinnitatud nimekirja uurib. „Kasutame siis elimineerimismeetodit. Sina oled nähtavasti…” Ta vakatab, tema naeratus muutub pisut ebakindlaks ja ma tean, et sel hetkel jõuab talle kohale, sest uuesti pilku tõstes on kõik talle selge ja ta ütleb: „Palun anna andeks. Sina oled ilmselt Nastja.”
Seekord ma noogutan.
„Sa ei räägi.”
4. peatükk
Kõik mu otsused, mida olen sestsaadik teinud, kui mu elu iseenesest tuld võttis, on kahtluse alla seatud. Neist, kes kõrval seisavad ja ootavad, et saaksid arvustada seda, mismoodi ma asjadega tegelen, pole iialgi puudust tulnud.
Need, kes pole kunagi sitas seisus olnud, oletavad, et teavad, mismoodi sa peaksid käituma, kui su elu on hävinud. Ja need, kes on sellisest seisust välja tulnud, arvavad, et sa peaksid tegelema asjadega samamoodi nagu nemad. Just nagu oleks olemas käsiraamat neile, kes on põrgust läbi käinud.
Selle aja peale, kui veidi pärast kolme Margot’ sissesõiduteele pööran, olen ma sõna otseses mõttes kergendusest läbi ligunenud – või siis on see lihtsalt higi, sest õhuniiskus on siin hullumeelne. Vahet pole, ma lepin sellega, sest esimest korda tänase jooksul on mul tunne, et saan hingata. Muidugi, oleks võinud ka hullemini minna. Pärast viiendat tundi levisid jutud kiiresti, aga vähemalt oli päev peaaegu läbi. Arvan, et homme teavad juba kõik ja siis saame asjaga ühele poole.
Isegi seitsmes tund, see õel nali, milleks oli mu valikaineline kõne- ja väitluskunst, läks nii hästi, kui oodata võis, mis ütleb nii mõndagi, arvestades, et kogu selle kõnelemise koha pealt olen ma ebasoodsas seisus. Tegime jälle seda lõpmata lahedat ringiasja, aga selleks ajaks olin muutunud tundetuks nii oma kartuse kui ka sosinate vastu, mis mulle nüüd juba kõikjal järgnesid.
Kohal oli ka mu hea sõber Drew. Ta ei istunud minu kõrval, mille üle mul oli hea meel, sest tema sõnavõtud olid päris lõbusad ja kergesti eiratavad, aga kartsin, et pean hakkama ka tema käsi eemale tõrjuma. Mu kergendustunne kestis ainult üürikese hetke, kuni taipasin, et ta oli istunud täpselt minu vastu, nii et iga kord, kui pea tõstsin, nägin ma tahes-tahtmata teda ja tema ma-võin-sinustnaise-teha-pilku ja ta ma-tean-missugune-sa-riiete-all-välja-näedmuiet. Vean kihla, et ta harjutab peegli ees. Arvan, et ta võiks seda kunsti lausa õpetada. Silmitsesin oma lauda ja lugesin selle plaadile kraabitud nimesid, et naeratust tagasi hoida – mitte sellepärast, et ma poleks teda ligitõmbavaks pidanud, seda oli ta kahtlemata, vaid sellepärast, et ta oli põrgulikult naljakas.
Tegelikult on mul koguni hea meel, et ta selles tunnis käib. Tänu temale saan keskenduda millelegi muule ja mitte asjadele, mis mulle selle tunni juures närvidele käivad; näiteks kõik. Peaksin mainima, et kõige alla käib ka see tumedasilmne ja tumedate juustega ning kosutavalt sarmitu tohman koolihoovist, kelle nimi, nagu välja tuleb, on Ethan. Õnneks oli klassis vabu laudu küllaga ja ma ei pidanud vastu võtma tema lõpmata ahvatlevat sülleistumise pakkumist. Õnnetuseks aga oli üks neist vabadest laudadest just minu oma kõrval ja sinna ta istuski. Rohkem märkusi ta ei teinud, kuid muigas palju ega olnud selles pooltki nii osav kui Drew.
Astun sisse, viskan oma seljakoti köögilauale ja võtan välja kõik, millele on vaja Margot’ allkirja, nii et ta saaks neile enne tööleminekut alla kirjutada. Ma ei jõua aga veel kõike lahti pakkida, kui telefon vibreerib ja pean vahet pidama, et see välja kaevata. Ma ei vaevu telefoni käepärast hoidma. Nii palju mul seda vaja ei lähe.
Helistajaks võivad olla ainult kaks inimest. Mu ema või Margot. Keegi teine seda numbrit ei kasuta, isegi mu isa enam mitte.
Hoian telefoni ainult kõige hädavajalikuma suhtluse jaoks – sõnumid, peamiselt ühepoolsed, neilt mulle. Kui vaja, kasutan seda, et Margot’le teada anda, kus ma olen või kas ma jään hiljaks. See oli osa tingimustest, millega mind siia lubati. Kõik saavad aru, et see on kogu info, mida ma jagama soostun. Ei mingit Kuidas su päev läks? Ei mingit Kas sa endale sõpru leidsid? Ei mingit Kas sa oled endale juba psühholoogi otsinud? Ainult põhilised logistilised faktid. Rääkimisega pole kunagi probleemi olnud. Probleemiks on suhtlemine.
Sõnum on Margot’lt. Läksin su esimese päeva puhul midagi süüa tellima. Varsti tagasi. Püüan ikka veel kella neljase söömisega ära harjuda. Margot töötab öövalves, mis tähendab, et õhtustame varakult, et ta jõuaks duši all ära käia ja tööle minna. Teisalt jälle paistab, et lõuna on siin kell kümme nelikümmend viis hommikul, nii et tegelikult kõik vist klapib.
Viskan piinariistad jalast ja tõmban selga jooksuriided, et saaksin pärast varajast õhtusööki kohe minna. Läheksin praegu, aga väljas on palav ja ma tahan olla kindel, et ei läheks kunagi välja sellisel ajal, kui päike saab mind jälitada ja mälestusi mu nahale kõrvetada. Ma ei käi siis isegi postkasti juures, kui just vaja pole. Mu telefon vibreerib taas. Heidan pilgu ekraanile. Ema. Loodan, et su esimene päev läks hästi. Armastan sind. E. Panen telefoni lauale tagasi. Ema ei oota vastust.
Margot saabub kõikvõimalike Hiina roogadega. Me ei pea nädal aega süüa tegema. See on hea, sest ma ei oskaks isegi siis süüa teha, kui sellest sõltuks mu elu, ja sahtlitäit söögikohtade menüüsid arvestades on mul tunne, et seda ei oska ka Margot. Olen elanud siin nüüd