kui nädalaga tean ma, kellega ta on viimase kolme aasta jooksul käinud ja kellega ta praegu käib. Tean kõiki ta töökoha kuulujutte, kuigi mul pole õrna aimugi, kes on need inimesed, keda ta mainib. Andrea kindlasti ei rõõmustaks, kui kuuleks, et Margot räägib mulle tema rahaprobleemidest, ja Eric ei tahaks, et ma tean, et ta tüdruk teda pettis, ning Kelly oleks pahane, kui saaks teada, et olen kursis tema bipolaarse isiksusehäire ja kõigi rohtudega, mida ta selle vastu võtab. Aga mida rohkem Margot räägib, seda vähem tekitab ebamugavust, et mina ei räägi, ja ma eelistan vestlusi inimestest, kes mulle korda ei lähe. Need puhud, kui ta võtab jutuks mu perekonna, on kõige hullemad, sest ma ei taha neile mõelda ja ma ei saa Margot’le öelda, et ta, kurat võtku, vait jääks.
Pärast sööki kiirustab ta duši alla, et pesta endalt maha päeva jagu higi ja päevitusõli, ning mina pakin jäägid karp karbi haaval ära ja ootan, millal päike madalamale vajub, et saaksin jooksma minna.
Välja ma aga minna ei saagi, sest enne päikeseloojangut tõmbub taevas mustaks ja vihma hakkab kallama nagu oavarrest. Mul pole midagi vihmas jooksmise vastu, aga seda on isegi minu jaoks liiga palju. Niisuguses paduvihmas on raske midagi näha ja võimatu kuulda. Kui klaasist liuguksest välja maja taha vaatan, tundub, nagu sajaks horisontaalselt, ja isegi mina pole nii meeleheitel, et sellise äikesega välja minna. Viskan tossud jalast, istun, siis tõusen püsti, siis istun ja tõusen jälle. Mu aju ketrab praegu hooga ringiratast.
Siin pole mul jooksulinti, nii et ma teen koha peal harki-kokku hüppeid, kuni ära tüdinen, võtan siis ette vaheldumisi rinnaltsurumist ja mägironijaharjutusi, lähen üle raskustega kükkidele ja väljaastetele ja teen seejärel nii palju kätekõverdusi, kuni mu käed alla annavad ja ma näoli vaibale vajun. See pole küll niisugune üdini tungiv kurnatus, mida ma otsin, aga tänaseks peab sellest piisama.
Võtan välja homsed riided, korjan allkirjadega paberid kokku ja pistan seljakotti. Peaaegu soovin, et mul oleks kodutööd, kuid mul pole, ja nii kõnnin ma elutoas ringi. Margot’l on välisukse kõrval virn ajalehti ja ma taipan, et pole juba peaaegu kaks nädalat sünniteadaandeid lugenud.
Haaran ajalehed ja lehitsen neid, kuni leian õiged rubriigid. Esimene on pettumus. Ei midagi uut. Kõik liigsagedased klassikalised nimed ja ikka seesama trendikas saast, millega mina ei ahistaks isegi kassi, lapsest rääkimata. Minu nime pole lehes loomulikult kunagi, aga ega ma enda nime otsigi. Lasen pilgul üle nelja ajalehe käia; neis on kolm Alexandrit, neli Emmat, kaks Sarah’t, sitaks palju – den-lõpuga nimesid ( Jaden, Cayden, Braden, öäk), hunnik selliseid, mis mulle meelde ei jää, ja üks, mis on väärt mu seinale minekut. Lõikan selle välja ja haaran läpaka. Avan interneti ja ootan, et mu avaleht ette tuleks. Mõne sekundiga vahin ma armast roosa- ja siniselaigulist titenimede veebilehte, mis tervitab mind iga kord, kui netti lähen.
Toksin oma äsjase leiu, Paavo, sisse, aga tuleb välja, et see on üksnes Soome versioon Paulist. Tegelikult paras pettumus.
Mulle meeldivad nimed. Ma kogun neid: nimesid, päritolusid, tähendusi. Neid on lihtne koguda. Need ei maksa midagi ega võta õieti ruumi. Mulle meeldib neid vaadata ja kujutleda, et need tähendavad midagi; võib-olla ei tähendagi, aga see kujutlemine on tore. Hoian enamikku neist kodus oma toaseinal – seal kodus, kus ma varem elasin. Hoian alles need, mis kajavad vastu. Head tähendusrikkad nimed. Mitte seda saasta, mida kõik praegusel ajal paistavad kasutavat. Mulle meeldivad ka võõrapärased nimed; need ebatavalised, mida näeb harva. Kui ma kunagi lapse saaksin, valiksin ühe sellistest, aga lapsed pole asi, mida ma oma tulevikus, isegi väga kauges, näeksin.
Voldin ajalehed kokku, et need ära panna, heidan viimast korda pilgu peale. Silmanurgast taban veel ühe Sarah’ ja naeratan. Sellega seoses meenub mulle üks lõbus osa mu tänasest päevast.
Jooksin kahe tunni vahel oma kapi juurde ning pidin end nurga taga varjama ja ootama, kui nägin Drew’d koos Barbiega minu kapist kaks kappi eemal ägedalt vaidlemas. Otsustasin, et kui ma pean valima, kas jääda tundi hiljaks või astuda selle verbaalse materdamise vahele, oli hilinemine kahest halvast parem valik. Drew’ üldse mitte nii varjatud külgelöömise eest kõrvalepõiklemine polnud tegelikult eriti raske, kui temaga kahekesi kokku juhtusin, aga ma ei tahtnud mingil juhul riskida võimalusega, et ta hakkab mulle oma tüdruku kuuldes ettepanekuid tegema. See oleks kindlalt mu üha kasvavas nimekirjas asjadest, mida mul tarvis pole. Nii ma siis nõjatusin vastu seina ja ootasin, et nad minema läheksid.
„Anna mulle kakskümmend taala,” kuulsin ma Drew’d tüdrukule ütlevat.
„Miks?” Paistab, et pahane ongi tolle ainus hääletoon.
„Sest mul on kahtkümmet taala vaja.” Poisi häälest oli aru saada, et sellest põhjusest pidanuks piisama.
„Ei.” Siis heli, mis oli ilmselt kapiukse kinnivirutamine. Kõvasti.
„Ma maksan sulle tagasi.” Maksad sa jah.
„Maksad sa jah.” Tark tüdruk.
„Sul on õigus. Ei maksa jah.” Piilusin ümber nurga ja nägin teda tüdrukule oma enesekindlat naeratust välgutamas. „Mis on? Vähemalt olen ma aus.”
„Miks sa mõne oma hoora käest ei küsi?” Pagan.
„Sest keegi neist ei armasta mind nii palju kui sina.”
„See tobe irve võib kõigile teistele siinse kooli tüdrukutele mõjuda, aga sa tead, et mulle see ei mõika, nii et unusta ära.”
„Sarah, sa ju tead, et sa annad mulle nagunii, ära jama.”
Sarah. Naeratasin. Paratamatult tunnistasin selle nime absoluutset täiuslikkust; mage, tavaline ja täiesti ebaoriginaalne. Mis kõige parem, see tähendab printsessi.
Tüdruk hingas valjusti välja ja ümber nurga kiigates nägin teda käekotis tuhlamas. Päriselt? Ta annabki kutile raha? Drew on parem, kui ma arvasin. Võib-olla ma olin Sarah’st lihtsalt liiga heal arvamisel. Minu enesehinnang ei pruugi just ülemäära kõrge olla, aga tema oma on küll allapoole igasugust arvestust. Ta võttis välja kahekümnedollarilise ja suskas selle Drew’le pihku.
„Säh. Lihtsalt selleks, et sa mind rahule jätaksid.” Drew haaras rahatähe ja tegi minekut, aga mitte enne, kui tüdruk talle järele karjus: „Kui sa mulle tagasi ei maksa, räägin täiega emale ära!”
Emale? Oih.
See väike paljastus tegi mulle nalja, kuid paneb ka mõtlema, kas mu tähelepanekuoskused hakkavad mind alt vedama. Kas ma siis tõesti ei märganud? Mu vend Asher ja mina nokkisime teineteise kallal, nagu jaksasime, aga meie vaenulikkuselävi oli nende omast ikka kõvasti madalam.
Viskan viimased ajalehed virna otsa ja naasen arvuti juurde, püüdes mõelda välja veel midagi, millega netis aega surnuks lüüa. Ma pole enam Facebookis ega kuskil mujal, nii et sel pole mõtet. Võiksin end piinata sellega, et vaatan Asheri nime ja salasõna kasutades, millega tegelevad need, kellega kunagi sõber olin, aga otsustan, et parem mitte. Pole midagi sellist, mida ma teada tahaksin.
Akna taga sähvivad lakkamatud välgunooled, õrritavad mind iga kord, kui taevas helendama lööb. Mu telefon lebab voodil, sosistab mulle kõrva nagu pudel viskit võõrutusel olevale alkohoolikule, sellal kui vihm mulle läbi akna näkku lõkerdab. Võib-olla ma siiski olen piisavalt meeleheitel, et sellise ilmaga välja minna. Mul on nii väga vaja joosta.
Veel harkhüppeid. Raskuste tõstmist. Veel kätekõverdusi. Veel raskuste tõstmist. Ma ei pruugi siia jooksulinti saada, aga poksikoti vist ikka leiaksin, kas või sellise kaasaskantava. Ma ei usu, et Margot lubaks mul raske koti elutuppa riputada, kuid ma pole nii valiv. Praegu lepin ükskõik millega, millele saan virutada.
Küpsised. Mul on vaja küpsiseid küpsetada. See on jooksmise järel kõige parem asi. Tegelikult mitte, aga ma armastan küpsiseid ja mulle ei meeldi see pask, mida pakkides müüakse ja mida Margot ostab. Oreod käivad kah. Sest need on Oreod ja vahet pole, mida sa teed, neid juba järele ei tee. Minu sõna selle peale. Olen seda üritades veetnud köögis rohkem kui paar päeva. Seda ei juhtu. Nii et Oreotele teen erandi, aga vabrikus pakendatud šokolaaditükkidega küpsised, mille säilivusaeg