klaveri neile õelastest, kes peaksid kunagi järeltulijaid saama, kui tema omakorda sureb, ja lisas: „Tehke, nagu tema tahtis.” Seetõttu arvaski notar, kes oli kuulnud vaeslapse saabumisest küree juurde, et toimib õigesti, kui palub Alessandrol pärandi venna koju toimetada. Kuna klaver oli sõja ajaks pööningule jäänud ja hiljemgi ei tulnud kellelgi pähe seda alla tassida, teavitas toosama notar kirja teel, et pill tuleks kohe häälestada, millele küree vastas, et häälestajal, kes teeb korra aastas ümberkaudsetele küladele tiiru peale, on palutud suve hakul ka nende külla põigata.
Nii nad imetlesid vitraažakende all seisvat kaunist klaverit, naersid, tegid märkusi ja lasid end kaasa haarata kevadelõpu ilusa õhtu lustakal meeleolul. Ent Clara oli vait. Orelimängu oli ta varemgi kuulnud matusetalitustel naaberkirikus, kus liturgilisi palu esitav vaga vanamutt oli samavõrd kõva kuulmisega kui vähese muusikaandega, ja tuleb tunnistada, et akordid, mida vanamutt sõtkus, ilma et oleks neid kuulnudki, polnud iseenesest ka kuigi mälestusväärsed. Clara eelistas sada korda enam ühetoonilisi viisikesi, mida Paolo oma karjuseflöödist välja meelitas ja mis olid tüdruku arvates õigemad ja võimsamad kui orelimöirged Kõige Vägevama ülistuseks. Nii et kui ta oli märganud veovankrit mööda pikka käänulist teed üles roomamas, hüppas ta süda sees justkui erakordse sündmuse aimuses. Nüüd, kui ese tema ees seisis, paisus see tunne aina võimsamaks ja Clara ei teadnud, kuidas ta suudab selle aja ära kannatada, sest nende kurvastuseks, kes oleksid tahtnud tulevastest naudingutest eelmaiku saada, oli öeldud, et enne häälestamist ei tohi pilli puutudagi. Hingekarjase ettekirjutusest peeti siiski kinni ja valmistutigi hoopis toredaks õhtuks, mil saab taevatähtede lahke pilgu all veini nautida.
Õhtu oli tõepoolest imeline. Laud oli kaetud ploomipuude alla ja einestama olid kutsutud Alessandro vanad sõbrad. Ta oli varem olnud väga nägus mees ning ajapitseri ja kunagiste prassimiste jälgede alt võis endiselt aimata tema näo peeneid jooni ja uhket kuju. Ja veel, itaalia keelt rääkis ta ühtlasel, aga ometi meloodilisel toonil, ning jutustas ikka ja jälle lugusid imekaunitest naistest ja lõpututest pärastlõunatest, kui päevavarju all suitsu tehti ning luuletajate ja tarkadega juttu puhuti. Tol õhtul oli ta algust teinud looga, mille tegevus leidis aset lõhnastatud salongis, kus pakuti peeneid sigareid ja kuldseid jooke, kuid Clara ei saanud sellest vähematki aru, nii võõrad olid talle salongielu ja – kombed. Ent just siis, kui Alessandro tõi juttu salapärase asja nimega kontsert, sekkus vana majapidajanna: „Sandro, al vino ci pensi tu?”2 Ja vastutulelik mees, kes oli oma kirgliku, hiilgava nooruse mõne aastaga põletanud, läks keldrisse, et tuua sealt paar pudelit, ning avas need siis samasuguse elegantsiga, millega oli kunagi oma elu laastanud, näol samasugune naeratus, millega ta oli alati hävingule vastu astunud. Lõõmava kuu kiirtes, mis heitsid küree õhtusöögilauale hämarusest näpatud valgusviirge, oli ta hetkeks jälle too koloriitne noormees minevikust. Seejärel kattis taas öö oma tuhaga ilme, mis oli kõiki kütkestanud. Eemal nägid nad tühjuses rippuvaid tulukesi ja teadsid, et teisedki naudivad suveveini ja tänavad Issandat sooja õhtu eest. Kogu mäekülg kirendas mooniõitest ja seal oli üks väike tüdruk, pea heledam kui äsja tärganud rohi, kellele küree pidi varsti hakkama klaverimängu õpetama nagu linnapreilile. Ah… väike hingetõmbepaus lakkamatult pöörlevas töörattas. See õhtu oli tähtis õhtu ja kõik teadsid seda.
Alessandro Centi jäi küree majja veel järgnevateks päevadeks pärast klaveri saabumist ja tema oli see, kes juulikuu palavate päevade kätte jõudes häälestaja vastu võttis. Clara läks meeste järel kirikusse ja vaatas vaikides, kuidas häälestaja tööriistu lahti pakkis. Esimesed löögid mustalt kõlaval pillil lõikasid temasse kui vahe tera ja kandsid ta hurmavasse minestusse, ning sellal kui Alessandro ja häälestaja lobisesid ja nalja heitsid, lõi tema elu elevandiluu ja vildiga katsetustes vaaruma. Siis istus Alessandro klaveri taha, võttis partituuri lahti ja mängis üsna hästi, ehkki oli selle oskuse pikkadeks aastateks sööti jätnud. Pala lõppedes läks Clara tema kõrvale ja andis sõrmega partituurile osutades märku, et ta lehte keeraks. Alessandro naeratas lõbustatult, kuid miski tüdruku silmis rabas teda ja ta keeras lehte, nagu teine oli palunud. Ta muudkui keeras aegamisi ja alustas siis otsast peale. Kui nad olid lõpule jõudnud, lunis tüdruk: „Mängi veel!” ja Alessandro mängis pala veel korra ette. Pärast seda ei öelnud keegi midagi. Alessandro tõusis, tõi käärkambrist suure punase padja ja asetas selle samettoolile. „Tahad mängida?” küsis ta ja tema hääl oli kähe.
Tüdruku käed olid peened ja graatsilised, üsna suured lapse kohta, kes oli novembris alles kümnendat sünnipäeva tähistanud, ja ka äärmiselt sihvakad. Ta tõstis need klaviatuuri kohale, et mängu alustada, ent hoidis neid seal hetke, mille vältel oli kahel mehel tunne, nagu puhuks löövis seletamatu tuul. Seejärel lasi tüdruk käed alla. Kirikust pühkis läbi torm, tõeline torm, mis lennutas lehti ja möirgas kui vastu kaldakaljut tõusev ja langev laine. Viimaks voog vaibus ja tüdruk mängis.
Ta mängis aeglaselt, ei vaadanud oma käsi ega eksinud kordagi. Alessandro keeras tema eest partituurilehti ja tüdruk jätkas halastamatu veatusega, samal kiirusel ja samasuguse täpsusega, kuni muundunud kirikusse saabus uuesti vaikus.
„Kas sa loed nooti ka?” küsis Alessandro pärast pikka vaikushetke.
Tüdruk vastas:
„Ma vaatan.”
„Kas sa saad mängida ka nii, et sa ei vaata?”
Tüdruk noogutas.
„Sa vaatad lihtsalt selleks, et õppida?”
Tüdruk noogutas taas ja nad silmitsesid teineteist nõutult, nagu oleks neile antud nii habras kristall, et nad ei teadnud, kuidas seda pihus hoida. Kristallide läbipaistvuse ja peadpööritava puhtusega oli Alessandro Centi oma elus kokku puutunud ning teadis, millist naudingut need pakuvad, ja sedagi, kuidas ammenduvad. Ent ellu, mida ta nüüdseks elas, jõudsid kunagise joovastuse kajad vaid linnukeste trillerdusena koidikul või suurte kalligraafiliste pilvedena. Ja kui tüdruk oli mängima hakanud, meelitas teda vallanud valu kohale kurbuse, mida ta ei arvanudki enam endas pesitsevat… põgusa mälestuse naudingu julmusest. Hetkel, kui Alessandro küsis: „Sa vaatad lihtsalt selleks, et õppida?”, teadis ta Clara vastust juba ette.
Kohale kutsuti isa Centi ja tema majapidajanna ning nad võtsid kaasa kõik partituurid, mis Alessandro oli linnast toonud. Küree ja vana naine istusid esimesse pingiritta ning Alessandro palus Claral pala uuesti peast ette mängida. Kui tüdruk mängima hakkas, tardusid kaks saabunut paigale, nagu oleksid haamriga pähe saanud. Seejärel lõi vana majapidajanna sada korda risti ette, kuna aga Clara jätkas kaks korda kiiremini kui ennist, sest nüüd tähistas ta tõelisi pulmi ja luges üksteise järel partituure, mida Alessandro talle andis. Hiljem tuleb jutuks see, mil viisil Clara mängis ja kuidas esituse rangus polnud selle juulikuise naitumispeo tõeline ime. Olgu lihtsalt öeldud, et alustades sinise partituuriga, mille Alessandro oli pidulikult tema ette asetanud, hingas tüdruk välja, nii et kohalviibijatel oli tunne, nagu oleks kiriku kõrgete võlvide alla ekslema pääsenud mägede tuul. Ja siis ta mängis. Alessandro põskedel voolasid pisarad ja ta ei üritanudki neid tagasi hoida. Üks kujutluspilt kandus mööda, nii hinnaline, et Alessandro ei suutnud seda enam unustada, kui see oli temast kord juba läbi tunginud, ja nähes vilksamisi nägu maali taustal, millel Kristust rinna vastu suruv naine pisaraid poetas, sai Alessandro aru, et ta polnud kümme aastat nutnud.
Ta lahkus järgmisel päeval, lubades naasta augusti alguses. Ta läks ja tuli, nagu oli öelnud. Nädal pärast tema saabumist koputas küree uksele pikka kasvu, pisut kühmus mees. Alessandro läks talle alla kööki vastu ja nad embasid teineteist kui vennad.
„Sandro, viimaks ometi,” ütles mees.
Clara seisis liikumatult tagauksel. Alessandro võttis tal käest kinni ja talitas ta pika kühmus mehe ette.
„Ma tutvustan sulle Pietrot,” ütles ta.
Nad mõlemad vaatasid teineteist uudishimuga, kuid seda vastupidistel põhjustel, kuna mees oli tüdrukust kuulnud, tüdruk aga ei teadnud temast midagi. Tüdrukult pilku pööramata küsis Pietro Alessandrolt:
„Kas nüüd selgitad?”
Oli ilus ja hiline pärastlõunaaeg