Haldjate elu. Muriel Barbery

viimast nooti, tabas Pietrot võimas pööritus, nii et ta lõi vaaruma ja seejärel lahvatas ta silme ees kimp pilte, mis kadusid pea kohe – ent viimane neist sööbis temasse veel kauaks pärast seda, kui ta oli külast lahkunud, ja ta vaatas aupaklikult habrast tüdrukut, kelles see taassünni ime oli aset leidnud ja kelle näole laotus ühe unustatud aia hämaruses naerva naise nägu.

      Clara mängis pimeduse saabumiseni. Siis võttis võlvide all maad suur vaikus, mattis endasse kiriku, kuhu tormilained olid tüdrukule kandnud selle klaveri tema üheteistkümnendale sünnipäevale eelnenud suvel. Eks see ole üks muinasjutt, kuid ühtlasi ka tõde. Kes suudaks neid lahutada? Igatahes mitte keegi neist, kes on kuulnud lugu Abruzzo üksildasest külast pärit plikast, kes kasvas külaküree ja tema vana harimata majapidajanna hoole all. Me teame vaid, et tüdruku nimi oli Clara Centi ja lugu ei lõppenud sealkohal ära, sest Pietro ei tulnud niivõrd kaugele kuulama ühe pisut metsiku tüdruku klaverimängu, et siis ükskõikselt Rooma tagasi sõita. Enne kui järgneme neile suurde linna, kus valmistutakse parasjagu sõjaks, olgu öeldud veel üks asi: seda ütles toosama Pietro kiriku saladuskatte all Clarale, kui too oli viimase partituuri ette mänginud.

Alle orfane la grazia. 3

      VIBULASKJAD

      juurtetud viimane liit

      Angèle

Mustad nooled

      Tüdruk, kellele oli nimeks pandud Maria, et väljendada austust esiteks neitsi Maarjale ja seejärel Hispaaniast pärit sõnadele, kasvas talus nelja hirmuäratava vanatädi kaitse all, kellel olid palvehelmed pidevalt käepärast ja lisaks taevaisa pilk, nagu ikka memmekestel, kellele ei jää kahekümne ljöö raadiuses miski märkamata, ehkki kodukolde eest lahkuvad nad vaid sugulast matma või ristitütart mehele panema ning nii kaua, kui keegi mäletab, pole nad oma maa piiridest väljas käinud.

      Olid need vast naised! Noorimal oli äsja täitunud kaheksakümne esimene eluaasta ja tema hoidis oma suu aupaklikult kinni, kui vanemad sea soolamist või salveilehtede küpsetamist kamandasid. Tüdruku saabumine polnud suurt midagi muutnud päevade kulus, mis olid pühendatud vagadele ja vaevanõudvatele ettevõtmistele, kuna kristlikul maal on need asjad tublide naiste kanda; hommikuti lihtsalt lüpsti talle varakult esimene piim ja loeti piiblilugusid, kui ei kuivatatud parasjagu puju ega tutvustatud talle ravimtaimi, õpetades nimetama, ja paluks õiges järjekorras, nende raviomadusi ja mõju vaimule. Ei, näiliselt polnud tüdruku saabumine sugugi muutnud kuude ja aastate nägu, mis olid otsast otsani täis nelja liiki moona, millest inimesed neis maanurkades toitusid: vagadust, tööd, jahti ja söömakordi; ent tegelikkuses oli see tundide kulgu muutnud küll ja jalamaid ei märgatud seda vaid põhjusel, et selle mõju nõudis avaldumiseks aega, nii nagu ka tüdruku võimed, mis arenesid ja karastusid, ilma et ta seda ise oleks tähele pannud. Möödus nii mõnigi viljakas kevad ja imeline talv, mille puhul ei tulnud kellelgi pähe, et neil võiks olla seos tolle esimese lumise õhtuga, nagu ei pandud memmekeste võimete kasvamist millegi muu kui nende maade õnnistuse arvele, kus naised ohtralt palvetavad, ja keegi ei osanud kahtlustada, et vanad ja imelised mutikesed võiksid oma ebatavalise andekuse võlgneda noile kahele hispaaniakeelsele sõnale.