Illyan, kes oli olnud valmis kulutama keisrimarkasid nagu vett, kuna seekord oli asi põhimõttes, sai kullerohvitseri kätte sisuliselt tasuta. Kõik on siis rahul, eks?
Niisiis – millal saab ülimalt tubli julgeolekuleitnant lord Miles Vorkosigan viimaks kätte kauaigatsetud ülendamise kapteniks? Kummaline, et Barrayari auastmed tundusid Milesile ikka veel tõelisemad kui Dendarii omad. Tõsi, ta oli ennast kõigepealt admiraliks kuulutanud ja selle auastme alles hiljem välja teeninud, mitte vastupidi, nagu oleks tavalisem, kuid praegu ei saanud küll keegi väita, et ta poleks saanud selleks, kes ta kunagi teeskles end olevat. Galaktilisest vaatenurgast oli admiral Naismith läbi ja lõhki tõeline. Kõik, mida ta oli kuulutanud end olevat, oligi ta nüüd päriselt. Tema Barrayari isik oli lihtsalt lisamõõde. Nagu ripats?
Kodu vastu ei saa miski.
Ma ei öelnud, et miski poleks kodust parem. Lihtsalt selle vastu ei saa miski.
Sellega jõudis ta „Lisa C” juurde, milleks olid dendariide lahingskafandrite salvestised kaaperdatud laeva tungimisest ja pantvangi äratoomisest, seersant Taura Rohelisest rühmast, mis päästis kaubalaeva meeskonna, ja Milesi Sinisest rühmast ning kogu sellest… sündmustereast. Kõik pildi ja häälega, mille juurde käisid kõigi skafandrite meditsiinilised ja sidenäidud. Süngelt vaatas Miles läbi kõik salvestised oma hoost ja selle kurbadest tagajärgedest. Skafandri nr 060 vidisalvestisel olid suurepärased lähivõtted leitnant Vorbergist, kes ehmatati rahustioimetusest üles, kes karjus kohutavast valust ja vajus teadvusetult ühele poole, samal ajal kui tema altlõigatud jalad vajusid teisele. Miles avastas, et tõmbus kaastundest kõverasse ja surus käed vastu rinda.
Praegu pole hea aeg hakata Illyanilt aukõrgendust nuiama.
Paranev Vorberg oli eelmisel päeval üle antud Barrayari konsuli büroole Zoave Twilightil, et ta tavalisi teid pidi koju saadetaks. Miles oli sisimas tänulik, et ei saanud salaagendistaatuse tõttu laatsaretti minna ja leitnandilt isiklikult vabandust paluda. Enne plasmakaareõnnetust ei olnud Vorberg Milesi nägu näinud, sest seda varjas lahingskafandri kiiver, pärast aga muidugi… Dendariide arst teatas, et Vorbergil on päästmisest ainult hägused ja ülimalt segased mälestused.
Miles oleks tahtnud kõik Sinise rühma salvestised ettekandest kustutada. Kahjuks poleks see olnud mõistlik. Kui kõige huvitavam lõik on puudu, ärataks see Illyani tähelepanu sama kindlalt kui mäetippu tehtud märgutuli.
Loomulikult, kui kustutada terve lisa, kõigi rühmade salvestised, maskeeriks see ühe osa puudumise…
Miles mõtiskles, mida „Lisa C” asemele võiks panna. Ta oli minevikus ajapuuduse või kurnatuse tõttu hulganisti lühikesi või ebamääraseid ettekandeid kirjutanud. Rikke tõttu lukustus skafandri nr 032 parema käe plasmakaar sisselülitatud režiimi. Tekkis segadus ja minutite jooksul, mille kestel üritati riket parandada, tabas plasmakiir kahjuks päästetut… Pole Milesi süü, kui ettekande lugeja tõlgendab seda nii, et rike tabas skafandrit, mitte selle kandjat.
Ei. Ta ei saa Illyanile valetada. Isegi mitte passiivselt.
Ma ju ei valetakski. Ma lihtsalt toimetaksin ettekannet lühemaks.
See oli võimatu. Kindlasti jääks tal teistes failides mingi tilluke reetev pisiasi kahe silma vahele, Illyani analüütikud leiaksid selle üles ja ta oleks kümme korda suuremas pahanduses.
Kuid mujal ei olnudki selle põgusa vahejuhtumi kohta väga palju viiteid. Poleks väga raske terve ettekanne üle käia.
See on halb mõte.
Aga ikkagi… huvitav oleks proovida. Võib-olla saab Milesi tööks kunagi selliste raportite lugemine, jumal hoidku selle eest. Oleks hariv katsetada, kui palju ettekannetes hämada saab. Lihtsalt uudishimu pärast salvestas Miles terve ettekande, tegi sellest koopia ja hakkas koopiaga mängima. Milliseid pisikesi muudatusi ja kustutamisi on vaja, et ühe väliagendi piinlik äpardus kustutada?
Selleks kulus ainult umbes kakskümmend minutit.
Miles jäi valmistoodet vaatama. See oli lausa kunstiteos. Milesil hakkas kõhus pisut keerama. Selle eest võin ma teenistusest lennata.
Ainult siis, kui vahele jään. Tundus, et samamoodi oli kulgenud kogu tema elu – ta oli pääsenud palgamõrtsukate käest, arstide käest, sõjaväe reeglite käest, Vori-seisuse piirangute käest… ta oli pääsenud ka surma enda käest, nagu elu näitas. Ma olen ka sinust kiirem, Illyan.
Miles mõtles sellele, kuhu Illyani sõltumatud vaatlejad parajasti Dendarii laevastikus on paigutatud. Üks oli saadetud põhilaevastiku juurde, teine esines „Arielil” sideohvitserina. Kumbki neist ei olnud hiljuti olnud „Peregrini” pardal ja kumbki neist ei olnud viimasel operatsioonil käinud, niisiis ei saanud kumbki neist Milesi sõnu ümber lükata.
Parem oleks vist selle üle natuke mõelda. Miles lahterdas ettekande sätitud versiooni „ülisalajaseks” ja salvestas nagu originaaligi. Siis sirutas ta end, et seljavalu leevendada. Kontoritöö võib selja valutama panna küll.
Kabiini uksekell helises. „Jah?”
„Baz ja Elena,” kostis sisetelefonist naisehääl.
Miles tegi komkonsooli ekraani tühjaks, tõmbas mundrikuue selga tagasi ja avas ukseluku. „Sisse.” Ta pöördus tooliga, naeratas kergelt ja jäi vaatama, kuidas nad sisse tulevad.
Baz oli Dendarii kommodoor Baz Jesek, laevastiku peainsener ja ametlikult Milesist järgmine mees laevastikus. Elena oli kapten Elena Bothari-Jesek, Bazi naine ja „Peregrini” praegune kapten. Mõlemad kuulusid nende väheste Milesi kaasmaalaste, barraiarite hulka, kes dendariide palgal olid, ja mõlemad olid täiesti kursis Milesi kahe identiteediga, sellega, et ta on admiral Naismith, pooleldi ülejooksikust beeta palgasõdur, ja leitnant lord Miles Vorkosigan, kohusetundlik Barrayari Keiserliku Julgeolekuteenistuse salaagent, sest nii Baz kui Elena olid olnud Milesiga koos juba enne Dendarii laevastiku loomist. Pikk ja kõhn, hõrenevate juustega Baz oli olnud laevastikus algusest peale, ta oli olnud jooksus desertöör, kui Miles ta üles korjas ja (vähemalt enda arvates) uueks inimeseks tegi. Elena… temaga oli hoopis teine lugu.
Ta oli Milesi barraiarist ihukaitsja tütar, ta kasvas krahv Vorkosigani juures ning oli Milesile sama hästi kui kasuõde. Talle kui naisterahvale oli sõjaväeteenistus Barrayaril keelatud, kuid ta igatses oma sõjaväehulluses koduplaneedil just sõduri staatust. Miles leidiski võimaluse seda talle pakkuda. Nüüd nägi Elena täiesti sõduri moodi välja, ta oli sama sale ja pikk kui tema abikaasa, seljas korralik Dendarii igapäevamunder. Tema tumedad juuksed, mis olid külgedel salgutatud, raamisid kahvatuid kullilikke näojooni ja erksaid tumedaid silmi.
Kuidas oleks nende elu võinud muutuda, kui ta oleks ainult vastanud „jah” Milesi kirglikule, kuid segasele abieluettepanekule, kui nad mõlemad olid kaheksateistaastased? Mida nad praegu teeksid? Elaksid pealinnas Vori aristokraatide mugavat elu? Kas nad oleksid õnnelikud? Või hakkaksid teineteisest tüdima ja kahetseksid käestlastud võimalusi? Ei, nad isegi ei teaks, millised võimalused nad oleksid käest lasknud. Võib-olla oleksid neil lapsed… Miles katkestas selle mõttelõnga. See ei vii kuhugi.
Kuid kusagil sügaval Milesi südamesse surutult oli miski ikka veel ootel. Elena paistis oma abikaasavalikuga üsna rahul olevat. Kuid palgasõduri elu on väga riskantne – nagu Miles hiljuti omal nahal tunda oli saanud. Kui mõni vaenlane oleks mõnel puhul pisut mujale sihtinud, oleks Elenast võinud saada leinav lesk, kes ootab lohutust… ainult et Elena osales võitluses rohkem kui Baz. Niisiis oli selles kurjas plaanis, mida Miles võis öötsükli sügavuses oma mõtete kaugemas sopis haududa, tõsine viga. Nojah, mõtteid ei saa inimene tagasi hoida. Aga ta saab hoolitseda, et ta suud lahti ei teeks ja midagi väga rumalat ei ütleks.
„Tere-tere. Võtke istet. Kuidas ma aidata saan?” küsis Miles heatujuliselt.
Elena naeratas vastu ja ohvitserid seadsid töötoolid teisele poole Milesi komkonsoolilauda. Selles, kuidas nad istet võtsid, oli midagi ebatavaliselt ametlikku. Baz pööras peopesa Elena poole, et talle esimesena sõna anda, ja see oli kindel märk, et tulemas on midagi tõsist. Miles sundis mõtteid koonduma.
Elena