saanud. Ja sinu pähe poleks mingi pagana krüooniline lühiühendus tekkinud. Sinu arvates on ta võib-olla kõige vaimustavam leiutis Necklini ajami järel, aga mina vihkan seda väikest paksu värdjat!”
„Minule see väike paks värdjas meeldib! Kellelegi peab ta ju meeldima. Jumala eest, sa oled lihtsalt kade! Ära ole selline pagana teraskalk mõrd!”
Nad seisid teineteisest eemal, mõlemad hingeldasid, käed rusikas. Miles teadis, et kui asi peaks löökide vahetamiseni minema, jääb tema kaotajaks, igas mõttes. Niisiis surus ta läbi hammaste: „Baz ja Elena lähevad ära, kas sa teadsid juba? Ma ülendan sinu kommodooriks ja oma paremaks käeks laevastikus Bazi asemel. Peainseneriks saab Pearson. Lisaks oled sa „Peregrini” kapteni kohusetäitja, kuni ülejäänud laevastikuga kokku saate. „Peregrini” uue komandöri valimine on sinu esimene ülesanne uues ametis. Võta keegi, keda usa… kellega koostöö sujub. Võid minna!”
Pagan küll, niimoodi ei olnud ta tõesti tahtnud Quinnile tema ammuigatsetud aukõrgendust serveerida. Tal oli olnud kavas asetada see Quinni jalge ette nagu võimas auhind, mis rõõmustaks tema hinge ja oleks tasuks tema tohutute pingutuste eest. Mitte visata see talle vastu pead nagu mingi pott käestläinud kodutüli käigus, kui sõnad ei suuda enam tunnete raskust kanda.
Quinn maigutas suud. „Ja kuhu sina enda arust lähed, kui sul mind ihukaitsjaks kaasas pole?” pressis ta lõpuks läbi hammaste. „Ma tean, et Illyan keelas sul väga ühemõtteliselt ilma ihukaitsjata reisida. Kui mitu korda sa tahad oma karjääri põhja lasta?”
„Siin sektoris on ihukaitsja ainult formaalsus ja ressursside raiskamine.” Miles hingas sisse. „Ma võtan… seersant Taura. Sellisest ihukaitsest peaks ka kõige paranoilisemale julgeolekubossile piisama. Ja igatahes on ta puhkuse ära teeninud.”
„Oh! Sa igavene…” Seda, et Quinnil teotussõnad otsa said, tuli ette väga harva. Ta pöördus kannal ringi, marssis ukse juurde, pöördus seal uuesti ja andis au, sundides Milesi samaga vastama. Automaatset ust on kahjuks võimatu prõmmuga kinni lüüa, kuid tundus, et see sulgus vähemalt ussilaadse sisinaga.
Miles räntsatas toolile ja jäi mornilt komkonsooli põrnitsema. Ta kõhkles. Siis otsis ta välja lühema ettekande missioonist ja salvestas šifreeritult turvakaardile. Ta otsis välja ka pika versiooni – ja vajutas kustutamisnuppu. Tehtud.
Ta pistis šifreeritud ettekande koodlukuga mappi, viskas mapi voodile ja tõusis, et kojusõiduks asju pakkima hakata.
Kolmas peatükk
Ainsad kaks vaba kõrvuti kajutit esimese Zoave Twilightilt Tau Cetale suunduva hüppelaeva pardal olid juhtumisi kõrgeima klassi luksussviidid. Miles muigas selle ebaõnne peale ja tegi mõttes märke, et meenutab turvanõuetest tulenevat vajadust Illyani raamatupidajatele kirjalikult, rõhutades lisaks, kui vähegi võimalik, millist häbematut tulu äsjalõppenud missioon oli toonud. Ta kohmerdas ringi, ei kiirustanud oma napi pagasi ärapanekuga ja ootas, millal seersant Taura lõpetab tubade piinlikult põhjaliku turvakontrolli. Valgus ja sisustus olid heledad, voodid avarad ja pehmed, vannitoad eraldi ja privaatsed, ja nad ei pea isegi söömiseks tubadest lahkuma sest krõbeda hinna sisse käis piiramatu toateenindus. Kui laev on jaamast lahkunud, elavad nad järgmised seitse päeva sisuliselt oma väikeses universumis.
Ülejäänud kojusõit pole sugugi nii ahvatlev. Tau Ceta vahejaamas peab Miles vahetama mundrit ja identiteeti ning astuma Barrayari valitsuse laeva pardale juba leitnant lord Miles Vorkosiganina, Keiserliku Julgeolekuteenistuse kullerina, noore tagasihoidliku ohvitserina, kellel on sama auaste ja kohustused kui õnnetul leitnant Vorbergil. Miles raputas oma keiserliku sõjaväe rohelise igapäevamundri sirgeks ja riputas lukustatavasse kappi, kuhu pani ka mundri juurde kuuluvad saapad, mis olid läike kaitseks tihedalt suletud kotis. Kullerohvitseri töö oli alati suurepäraseks kattevarjuks Milesi kõikvõimalikele sõitudele Dendarii laevastiku juurde ja tagasi, sest kullerid ei pea kunagi midagi seletama. Miinuseks oli see, et järgmisel laeval koosneb tema seltskond ainult meestest, ainult sõjaväelastest ja, kahju küll, ainult barraiaritest. Seal ei ole tal ihukaitsjat vaja. Seersant Taura võib lahkuda ja dendariide juurde tagasi minna, Miles aga jääb üksi keisririigi teiste alamate seltsi.
Pikaajalise kogemuse põhjal oskas Miles juba oodata, kuidas temasse laeval suhtutakse ja kuidas suhtutakse tema ebapiisavatesse mõõtmetesse, mis peaksid ta sõjaväeliste ülesannete täitmiseks sobimatuks tegema. Avalikult ei öeldud midagi – laevalolijatele on selge, et ta on saanud mugava, vaevatu kulleritöö tänu mingile onupojalikule niitidetõmbamisele tema isa asekuningas admiral krahv Vor-selle ja selle poolt. Täpselt sellist reaktsiooni ta tahtiski, et oma töö ülimat saladuskatet säilitada, niisiis ei üritanud leitnant Vorkosigan Igav nende oletusi mingil moel korrigeerida. Tühikud nende infos täidetakse uduga. Noh, võibolla on meeskonna seas mehi, kellega koos ta on ennegi reisinud ja kes on temaga juba harjunud.
Ta pani kapi lukku. Leitnant Vorkosigan ja kõik tema mured jäägu nüüd nädalaks silmist ja südamest. Tal on kütkestavamaid asju, millele mõelda. Tema kõht värises juba meeldivast ootusest.
Viimaks jõudis seersant Taura tagasi ja pistis pea sisse uksest nende tubade vahel. „Kõik on korras,” kandis ta ette. „Mingeid lutikaid välja ei tulnud. Pärast seda, kui me piletid ostsime, pole ühtegi uut reisijat ega mingit lasti peale võetud. Äsja lahkusime orbiidilt.”
Miles vaatas ülespoole, siis veel ülespoole, Taurale otsa, ja naeratas dendariide kõige ebatavalisemale sõdurile, kes oli ka üks parimaid sõdureid. Polnud üllatus, et Taura oma tööd nii hästi oskas: ta oli ekstra selleks ülesandeks geneetiliselt loodud.
Taura oli elus prototüüp kahtlase moraalse väärtusega geneetikaprojektist, mis mõeldi välja ja viidi ellu loomulikult ei kusagil mujal kui Jackson’s Whole’il. Taheti saada supersõdurit ja projekti elluviimiseks määrati teadusnõukogu. Nõukogu, mis koosnes eranditult biotehnoloogidest ja kus ei olnud ainsatki kogemustega sõdurit. Eesmärgiks oli vaimustav toode, mis klientidele muljet avaldaks. See oli neil igatahes õnnestunud.
Kui Miles temaga esimest korda kohtus, oli kuueteistaastane Taura jõudnud täiskasvanu pikkuseni, milleks oli kaheksa jalga, iga toll neist sale ja lihaseline. Tema sõrmede ja varvaste otsas olid rasked küünised ning pikaksvenitatud lõuale andsid metsiku ilme huulte peale jäävad kihvad. Tema keha tundus hõõguvat kuuma õhkavast ainevahetusest, mis andis talle ebaloomuliku jõu ja kiiruse. Lisaks andsid tema pruunikaskuldsed silmad talle hundiliku välimuse, nii et kui ta oli täielikult tööle keskendunud, võis tema raevukas pilk sundida mehi relvi maha panema ja kõhuli põrandale viskuma – psühholoogiline relv, mille mõju tunnistajaks oli Miles ühel ülimeeldival puhul oma silmaga olnud.
Miles oli juba ammu arvanud, et mingil moel on Taura üks kauneimaid naisi, keda ta on eales näinud. Teda tuli lihtsalt osata õigesti näha. Ja erinevalt dendariide missioonidest, mis olid mälus kokku sulanud ja ähmastunud, võis Miles kokku lugeda kõik need harvad korrad, mil nad olid armatsenud, alates nende esimesest kohtumisest, millest nüüd oli möödunud juba… kui palju, kuus-seitse aastat? Tegelikult oli ta Tauraga olnud juba enne seda, kui temast ja Quinnist paar sai. Taura oli tema jaoks mingis mõttes väga eriline esimene, nagu tema oli olnud ka Taura jaoks, ja nende salajane side ei olnudki nõrgenenud.
Muidugi olid nad üritanud korralikud olla, reeglitest kinni pidada. Dendarii eeskirjad eri auastmest sõdurite vaheliste suhete osas olid loodud kõigi heaolu silmas pidades, et kaitsta lihtsõdureid ärakasutamise eest ja ohvitsere selle eest, et nad kaotavad kontrolli distsipliini üle või toimub midagi veel hullemat. Ja kui Miles oli veel noor ja aus admiral Naismith, võttiski ta kindlalt nõuks oma sõduritele head eeskuju näidata – vooruslik otsus, mis… mingil ajal ununes. Võib-olla pärast kes teab mitmendat korda, kui ta oleks äärepealt surma saanud.
Noh, kui ei saa reeglitest kinni pidada, saab vähemalt olla diskreetne.
„Väga hea, seersant.” Miles sirutas käe Taura poole. „Sa võid siis väikese pausi teha – näiteks järgmised seitse päeva?”
Taura nägu lõi särama, tema huuled avanesid naeratuseks, mis paljastas kihvad täielikult. „Tõesti?” küsis ta, kõlav