pikka menüüd, seejärel aga toksisid sisse tohutu tellimuse. Miles mõistis rõõmuga, et kui ta on Tauraga, saab ta proovida peaaegu kõike, ilma et neil tekiks piinlikke toidujääke, mis raisku lähevad.
Pidusöögi saabumist oodates seadis Taura padjad kuhja, tõusis istukile ja silmitses Milesi, mõtlik helk kuldsetes silmades. „Kas mäletad esimest korda, kui sa mulle süüa andsid?”
„Jah. Ryovali keldris. See eemaletõukav kuivtoidubatoon…”
„Kuivbatoonid on paremad kui rotid, usu mind.”
„Nüüd saan ma sulle paremat pakkuda.”
„Ja kuidas veel.”
Kui kedagi päästa, siis peakski ta päästetuks jääma. Kas see ei käi siis niimoodi? Ja siis elame kõik õnnelikult. Kuni surmani. Aga kuna Milesi pea kohal rippus ähvardus errusaatmisest tervislikel põhjustel, siis kas ta saab ikka nii kindel olla, et Taura läheb esimesena? Võib-olla on esimene ikkagi hoopis admiral Naismith… „See oli üks minu esimesi isikupäästeoperatsioone. Ja see on endiselt parimate seas, omal vildakal moel.”
„Kas sinu jaoks oli see armastus esimesest pilgust?”
„Hmm… ei, kui päris aus olla. Esimesest pilgust tuli pigem kabuhirm. Armumine võttis, noh, umbes tunni.”
„Minul oli samamoodi. Tõsiselt armuma hakkasin ma alles siis, kui sa tulid tagasi, mulle järele.”
„Sa ju tead… et algselt ei olnud see mõeldud päästemissioonina.” See oli leebelt öeldud: Miles palgati „eksperimenti lõpetama”.
„Aga sina tegid sellest päästemissiooni. Mulle tundub, et need ongi sinu lemmikülesanded. Sa paistad alati kuidagi eriti rõõmus, kui päästeoperatsiooni läbi viid, ükskõik kui karmiks asi ka ei kisu.”
„Selle töö plussid ei ole mitte kõik rahalised. Ma ei salga, et mulle annab emotsionaalse laengu, kui ma saan hädasolija väga sügavast august välja tõmmata. Eriti kui kõik teised arvavad, et see on võimatu. Ma jumaldan eputamist ja publik oskab minu esinemist alati nii hästi hinnata.” Nojah, Vorberg võib-olla mitte.
„Ma olen mõnikord mõelnud, kas sa oled selle barraiari selli moodi, kellest sa mulle kunagi rääkisid – selle moodi, kes käis ja jagas Talvepidustustel kõigile maksapasteeti, sest ta ise armastas seda hirmsasti. Ja oli alati masenduses, sest temale ei kinkinud seda keegi.”
„Mind ei ole vaja päästa. Tavaliselt.” Läinudaastane viibimine Jackson’s Whole’il oli olnud meeldejääv erand. Aga selles mälestuses oli suur kolmekuune lünk.
„Hmm, ma ei mõelnud otseselt päästmist. Pigem päästmise tagajärge. Vabadust. Sa jagad vabadust igal pool, kus võimalik. Kas sellepärast, et see on asi, mida sa ise tahad?”
Ega saa? „E-ei. Ma ihkan lihtsalt adrenaliinilaksu.”
Õhtusöök jõudis kohale kahe serveerimiskäru peal. Miles saatis inimesest stjuuardi juba ukse juures ära ning sekeldas koos Tauraga natuke aega koduselt, seades kõik ilusti valmis. Kajut oli nii avar, et isegi laud ei olnud kokkupandav, vaid püsivalt põranda külge kruvitud. Miles näkitses toitu ja vaatas, kuidas Taura sööb. Taurale toidu andmine tekitas Milesis miskipärast alati kummalise rõõmutunde. See oli muidugi ka võimas vaatepilt. „Ära neid pisikesi vürtsika kastmega juustuasjandusi kahe silma vahele jäta,” näitas ta abivalmilt. „Neis on kindlasti kõvasti kaloreid.”
„Aitäh.” Maad võttis seltsiv vaikus, milles kostis ainult pidev matsutamine.
„Isu täis?” uuris Miles.
Taura neelas alla suutäie millestki suussulavalt hõrgust, mis oli vormitud tihedaks tähekujuliseks koogikeseks. „Igatahes.”
Miles naeratas. Taural on rõõmustamiseks annet, jõudis ta järeldusele, kuna ta elab nii hoolikalt olevikus. Kas surma etteteadmine lasub tema kukil nagu raisakull…? Jah, muidugi lasub. Kuid ärme laseme sellel oma tuju rikkuda.
„Kas sa olid pahane, läinud aastal, kui said teada, et ma olen lord Vorkosigan? Et admiral Naismith polegi päris?”
Taura kehitas õlgu. „Minule tundus, et see klapib. Minule tundus alati, et sa oled kindlasti mingi maskeeritud prints.”
„Seda küll vaevalt!” naeris Miles. Jumal päästku mind keisririigi valitsemisest, aamen. Aga võib-olla valetab ta hoopis nüüd, mitte ei valetanud siis. Võib-olla on admiral Naismith tema tõeline mina ja lord Vorkosigan pannakse ette nagu mask. Naismithi sujuv beeta aktsent voolas üle tema huulte nii ladusalt. Vorkosigani barraiari kurguhäälikud paistsid aga nõudvat aina enam teadlikku pingutust. Naismithi rolli oli nii lihtne sukelduda, Vorkosigani omasse nii… valulik.
„Tegelikult,” võttis Miles jälle üles nende eelmise jututeema, olles kindel, et Taura tuleb järele, „on vabadus just see asi, mida ma ei taha. Vähemalt mitte selles mõttes, et mul poleks sihti või, või… tööd.” Eriti töötuse osas. „Ma ei taha vaba aega – praegune hetk välja arvatud,” lisas ta kiiruga. Taura noogutas julgustavalt. „Ma tahan… vist oma saatuse täitumist. Olla või saada nii endaks kui võimalik.” Sellepärast leiutas ta ka admiral Naismithi, kellesse mahuksid kõik need osad temast, mille jaoks Barrayaril kohta ei olnud.
Jumal teab, et ta oli sellele mõelnud oma sada korda. Ta oli mõelnud, mis oleks, kui ta hülgaks Vorkosigani sootuks ja saaks ainult Naismithiks. Kisuks puruks rahalised ja patriootlikud ahelad, mis sidusid teda Keiserliku Julgeolekuteenistusega, vahetaks poolt, hakkaks Dendarii Vabade Palgasõdurite Laevastikuga galaktikas elatist teenima. Kuid see oleks üheotsareis. Vor-lordi jaoks on isikliku sõjaväeüksuse pidamine riigireetmine, nii ebaseaduslik kui veel võimalik, surmanuhtlusega karistatav kuritegu. Kui ta seda teed läheks, ei saaks ta enam kunagi koju minna.
Ennekõike aga ei saaks ta oma isale sellist karuteenet teha. Krahvile-minu-isale, see tuli ühe hingetõmbega. Ta ei saa seda teha, kuni isa elab ja loodab pojaga seoses kõiki vana Barrayari lootusi. Miles ei teadnud, kuidas ema sellele reageeriks, kuna tema oli pärast kõiki Barrayaril elatud aastaid endiselt üdini beetalane. Põhimõtteliselt poleks ta vastu, kuid sõjaväge ta otseselt heaks ei kiitnud. Ta ei mõistnud aga seda ka otseselt hukka, vaid andis lihtsalt selgelt mõista, et arukatel inimestel on oma eluga paremat peale hakata. Ja kui Milesi isa sureb… siis saab Milesist krahv Vorkosigan, kellel on krahvkond, oluline hääl Krahvide Kogus ja kogu päeva võtvad kohustused… Ela, isa. Ela kaua.
Milesis oli ka selliseid soppe, kus polnud kohta admiral Naismithile.
„Kui meeldejäävad päästemissioonid juba jutuks tulid,” – Taura meeldiv bariton tõi Milesi tagasi tõelisusse – „siis kuidas sinu vaesel kloonvennal Markil nüüd läheb? Kas tema on oma saatuse leidnud?”
Vähemalt ei nimetanud Taura Milesi ühte ja ainsat venda „väikeseks paksuks värdjaks”. Miles naeratas Taurale tänulikult. „Vist päris hästi. Ta lahkus Barrayarilt koos minu vanematega, kui nad Sergyarile sõitsid, oli natuke aega nende juures, siis läks edasi Beeta Kolooniale. Minu beetalasest vanaema hoiab tal ema palvel silma peal. Ta astus Silica ülikooli, samas linnas, kus vanaema elab – läks raamatupidamist õppima, kujutad ette! Paistab, et see meeldib talle. Natuke arusaamatu. Mulle tundub paratamatult, et kaksikutel peaksid olema sarnasemad eelistused kui tavalistel vendadel ja õdedel.”
„Võib-olla vanemas eas muutute sarnasemaks.”
„Ma ei usu, et Mark enam kunagi sõjaväega tegemist tahaks teha.”
„Seda mitte, aga võib-olla hakkab sind raamatupidamine huvitama.”
Miles tõstis kahtlustavalt pilgu… ah, väga hea. Taura tegi ikka tõepoolest nalja. Seda oli näha kurdudest tema silmanurkades. Aga kui need kurrud kadusid, jäid sinna ikkagi kerged kanavarbad. „Peaasi, et ma tema ümbermõõtu üle ei võtaks.”
Miles võttis lonksukese veini. Marki mainimine tõi meelde Jackson’s Whole’i ja krüoelustamise ning kõik salaprobleemid, mis nüüd selle ebameeldivate järelmõjudena pinnale tungisid. See tõi meelde ka doktor Durona,