elama.
Võib-olla kõlab see nagu mingi muinasjutt. Kuid muinasjutt see ei ole. Igas mõttes.
esimene peatükk
Sularaha polnud ainus asi, mille ma kodust põgenedes salamisi isa töötoast kaasa võtsin. Üks väike vana metallist välgumihkel (mulle meeldis selle disain ning raskus). Vaheda teraga kokkupandav taskunuga. Algselt kitsenaha nülgimiseks mõeldud, tundub ta peos mõnusalt raske. Tera pikkus on 12 sentimeetrit. Arvatavasti suveniir mõnelt välisreisilt. Otsustasin siiski võtta ka lauasahtlis olnud võimsa taskulambi. Ka päikseprillid on vanuse varjamiseks vajalikud. Tumedate taevasiniste klaasidega Revo päikseprillid.
Kaalusin, kas võtta kaasa Rolex Oyster, mida isa kalliks pidas, kuid otsustasin lõpuks seda mitte teha. Selle kella kui masina ilu paelus mind, kuid ma ei tahtnud endaga rohkem väärisasju kaasas kanda kui hädavajalik, et mitte inimeste tähelepanu tõmmata. Ja kui praktilise poole peale mõelda, siis piisab täiesti sellest äratuse ja stopperiga plastmassist Casio käekellast, mida ma tavaliselt kasutan. Pigem on just seda märksa mugavam kasutada. Otsustasin Rolexit mitte võtta ja panin ta lauasahtlisse tagasi.
Peale selle veel foto, kus mina ja minu vanem õde veel väikeste lastena kõrvuti seisame. See foto oli samuti lauasahtli tagumises nurgas. Mina ja õde oleme kuskil mererannas ning naerame lõbusalt. Õde vaatab kõrvale ning pool tema näost jääb päikese käest varju. Tänu sellele on ta naerunägu justkui keskelt pooleks lõigatud. Just nagu kreeka teatri nuttev-naerev mask, mida ma kooliõpikus näinud olen, kätkeb see korraga kahte alget. Valgus ja vari. Lootus ja lootusetus. Naer ja kurbus. Usaldus ja üksindus. Aga mina vaatan samal ajal vähimalgi määral häbenemata otse kaamerasse. Rannal ei ole peale meie kedagi. Meil õega on seljas ujumisriided: õel punase lillemustriga trikoo, minul nirud ja lohvakad sinised ujumispüksid. Mul on midagi käes. See näeb plastmassist toki moodi välja. Jalgealust uhub valgeks vahuks pihustunud laine.
Huvitav, kes, millal ja kus selle pildi tegi? Huvitav, miks ma küll selle pildi peal nii rõõmsalt naeran? Kuidas üldse on võimalik niisugust rõõmsat naerunägu teha? Miks küll isa just selle pildi ainsana alles jättis? See kõik on täielik mõistatus. Mina olen umbes kolmene ja õde üheksa-aastane. Huvitav, kas mina ja mu õde saime siis nii hästi läbi? Mul ei ole mingit mälestust sellest, et me oleksime kogu perega koos mere ääres käinud. Ei ole mälestust, et me üldse kuskil käinud oleks. Aga olgu, kuidas on, ma ei tahtnud minna ja seda fotot oma isa kätte jätta. Panen selle vana foto endale rahakoti vahele. Emast pole ühtegi pilti. Näib, et mu isa on kõik mu ema fotod ära visanud.
Pisut mõelnud, otsustan mobiiltelefoni kaasa võtta. Võib juhtuda, et kui isa selle kadumist märkab, siis helistab ta firmasse ja katkestab lepingu. Sel juhul ei ole mobiilist mingit abi. Aga panen selle endale seljakotti ja akulaadija samuti. Niikuinii ei kaalu need midagi. Kui selgub, et telefon on tumm, siis võin selle alati ära visata.
Otsustan, et pakin seljakotti vaid need asjad, mis on tõesti hädavajalikud. Kõige raskem on riideid valida. Mitu paari aluspesu vaja on? Mitu kampsunit? Aga särgid, püksid, kindad, sall, lühikesed püksid, mantel? Kuid nii võib lõputult mõtlema jääda. Aga üks on selge. Ma ei taha tundmatus kohas ringi hulkuda, suur kott seljas, just nagu tempel otsa ees, et see siin on kodust põgenenud noormees. Nii tõmban ma kohe kellegi tähelepanu. Politsei peab kinni ja mind saadetakse pikema jututa koju tagasi. Või peab mingite kahtlaste kohalike vendadega tegemist tegema.
Tuleb minna sinna, kus külm ei ole, jõuan ma lõpuks otsusele. Kas pole lihtne? Läheks õige kuhugi, kus on soe. Nii ei ole vaja mantlit ega midagi. Kindaid ka mitte. Kui külmafaktorit ei ole, kahaneb ka vajaminevate riiete hulk poole peale. Valisin võimalikult vähe ruumi võtvad õhukesed riided, mida on lihtne pesta ja mis kohe ära kuivavad. Lappisin need väikseks kokku ja ladusin seljakotti. Peale riiete panin kotti veel õhust tühjaks litsutud ja väikeseks kokku lapitud kolme-aastaaja magamiskoti, lihtsa tualett-tarvete komplekti, vihmakeebi, vihiku ja pastaka, Sony kaasaskantava MD mängija, millega saab ka lindistada, kümme plaati (muusikat on igal juhul vaja), taaslaetavad tagavarapatareid ja ongi enam-vähem kõik. Välikomplekt söögivalmistamiseks ei ole vajalik. Liiga raske ja võtab liiga palju ruumi. Süüa saab ka öö läbi lahti olevatest universaalpoodidest osta. Möödus kaua aega, kuni ma oma maise vara nimekirja lühendatud sain. Lisasin sinna kõiksugu asju ja tõmbasin siis maha. Kirjutasin veel palju asju juurde ja tõmbasin jälle maha.
Mulle tundus, et viieteistkümnes sünnipäev on kodust põgenemise jaoks kõige sobivam hetk. Sellest varem oleks liiga vara olnud ja hiljem oleks ilmselt juba liiga hilja.
Viimased kaks aastat, alates progümnaasiumisse astumisest, olin keskendunult oma keha kodust põgenemiseks treeninud. Algkooli esimesest aastast peale olin käinud judotrennis ning ka peale progümnaasiumisse astumist jätkasin sellega mõningal määral. Aga kooli spordiringi ma ei astunud. Kui aega oli, jooksin üksinda spordiväljakul ringi, käisin ujumas või linnaosa spordisaalis jõutreeningut tegemas. Seal õpetasid noored treenerid, kuidas õigesti venitusharjutusi teha ja masinaid kasutada. Kuidas efektiivselt kogu keha muskleid tugevdada. Milliseid muskleid kasutame igapäevaelus ja millised musklid on need, mida saab vaid masinate abil treenida. Õpetasid ka, kuidas õigesti kangi tõsta. Õnneks olin ma ka muidu pikka kasvu, nii et tänu igapäevasele treeningule muutusid mu õlad laiaks ning rinnalihased toekaks. Võõra inimese silmale peaks ma tubli seitsmeteistkümnesena küll välja nägema. Kui ma viieteistaastasena ka viieteistkümnene välja näeksin, tõmbaksin ma üsna kindlasti endale seal, kuhu lähen, probleeme kaela.
Kui välja arvata vestlus spordisaali treeneritega, napid jutuajamised ülepäeviti käiva koduabilisega ning vältimatud vestlused koolis, siis ei rääkinud ma peaaegu mitte kellegagi. Isaga ei kohtunud me juba õige ammusest ajast. Ehkki me elasime ühe katuse all, olid meie tegutsemise kellaajad täiesti erinevad ning isa veetis enamuse päevast eemalasuvasse ateljeesse suletuna. Ja on ütlematagi selge, et ma kandsin ka selle eest hoolt, et isaga kohtuma ei peaks.
Käisin ühes erakoolis, kuhu olid kogunenud peamiselt kõrgema klassi perekondade või siis lihtsalt rikkurite võsukesed. Kui just mingit väga suurt apsakat ei teinud, pääseb tolles koolis probleemideta gümnaasiumiossa1 edasi. Kõigil neil olid hambad laitmatult reas, puhtad riided seljas ja igav jutt. Loomulikult ei meeldinud ma klassis kellelegi. Ehitasin enese ümber kõrge müüri ning kandsin hoolt, et mitte keegi sinna sisse ei pääseks ja et mina selle müüri tagant ei väljuks. Selline inimene ei saagi kellelegi meeldida. Nad hoidsid must aupaklikult eemale ja olid minu suhtes ettevaatlikud. Võib-olla tundsid nad end minu seltskonnas ebameeldivalt või isegi kartsid mind. Aga minul oli pigem hea meel, kui ma inimestele ei meeldinud, sest et mul oli kuhjade viisi asju, mida ma omaette ära pidin tegema. Vahetundide ajal läksin ma alati kooli raamatukokku ja lausa neelasin raamatuid.
Koolitunde kuulasin ma sellegipoolest üsna hoolega. Sest et noormees, keda hüütakse Rongaks, oli seda mulle tungivalt soovitanud.
Tõepoolest, kõiki neid teadmisi ja oskusi, mida progümnaasiumis õpetatakse, saab vaevalt igapäevaelus vajaminevateks pidada. Õpetajad on samuti enamuses täiesti mõttetud tüübid. Seda ma usun. Aga saad aru, sina põgened kodust ära. Kui nii, siis arvatavasti pole sul ka edasiõppimisvõimalusi ning ükskõik, kas sulle meeldib või mitte, maksab kõik see, mida klassis õpetatakse, viimseni korralikult pähe taguda. Ime see sisse nagu kuivatuspaber. Seda, mida alles jätta ja mis ära visata, võid hiljem otsustada.
Käitusin selle nõuande kohaselt (ma käitusin peaaegu kõiges Rongaks hüütava noormehe nõuannete kohaselt). Keskendusin, tegin oma ajust käsna, kuulasin tähelepanelikult kõike, mida klassiruumis räägiti, ja imesin oma ajusse. Oma piiratud aja jooksul üritasin räägitut mõista ja jätsin meelde. Tänu sellele olin eksamitulemuste poolest alati klassi tipus, ehkki ma väljaspool klassiruumi peaaegu ei õppinud.
Mu musklid muutusid tugevamaks, just nagu oleks neisse metallkiude segatud, ning mina ise muutusin järjest sõnaahtramaks. Üritasin tundevirvendusi oma näoilmes võimalikult maha suruda ja treenisin end, et õpetajad ning teised klassikaaslased mu ümber aru ei saaks, mida ma mõtlen. Sest lõpuks astun ma karmi täiskasvanute maailma ja pean